Tolerantsust teiste kultuuride suhtes

Eurooplased armastavad alati rõhutada, kui tolerantsed nad on. Tegelikkuses ei ole me sugugi tolerantsed ja seda võib väga lihtsa katse abil tõestada – meil on ühine omadus kritiseerida kõike, mis ei ole nii, nagu meie harjunud oleme. Vabadus on meil vaid teatud piirides ja kui sellest üle astuda, ei ole inimesed enam korraga vabad olema sellised, nagu nad tahavad.
Kas olete kunagi mõelnud sellele, kui väga viimasel ajal armastatakse tuua välja ütlust – kui oled Roomas, tee nii nagu roomlased? Heakene küll, aga kas needsamad roomlased selle peale ei mõtle, et kui nad on juhtumisi Kairos, peaksid nad tegema nii nagu kairolased? Oh ei, milleks, see on ju liialt primitiivne ning üldsegi mitte intelligentne, kultuurne, eetiline jne.
Selleks, et endas veidigi tolerantsi kasvatada, mida meil kõigil teistest kultuuridest isikute mõistmiseks või kasvõi lihtsalt talumiseks vaja läheb, tuleks kõigepealt mõista, et normaalsust kui sellist ei eksisteeri! On vaid erinevad võimalused olemiseks ning elamiseks. Mis meile tundub normaalne, võib väga suurele enamusele maailmast tegelikult ebanormaalne tunduda.
Järgnevalt veidi mõtlemisainet kultuuride erinevuste teemal …

„Sakslaste ja soomlaste jaoks on tõde tõde. Jaapanis ja Suurbritannias on tõega kõik korras senikaua, kuni see muidu sujuvat asjakäiku häirima ei hakka. Hiinas absoluutset tõde ei eksisteeri. Itaalias võib tõe suhtes kokku leppida.”
Rahvuskultuuride võrdlus algab sageli erinevuste rõhutamisega inimeste sotsiaalses käitumises. Jaapanlastele ei meeldi kätt anda, tervitades nad hoopis kummardavad ja avalikus kohas ei nuuska nad nina. Brasiillased moodustavad korratuid bussijärjekordi, eelistavad pruune kingi mustadele ja saabuvad kokteilipeole kahetunnise hilinemisega. Kreeklased jõllitavad sulle otse silma, noogutavad pead, kui tahavad ei öelda ja viskavad restoranides aeg-ajalt taldrikuid vastu seina puruks. Prantslased noolivad oma taldrikud leivatüki abil puhtaks, kastavad küpsiseid kohvi sisse ja annavad bistroos kätt võhivõõrastele. Britid kallutavad supitaldrikut endast eemale, söövad herneid, kahvel tagurpidi käes, ja mängivad vihmasajus golfi.
Need mitmesugused kombed ja tavad pakuvad meile rohkesti lõbu. Me naeratame võõramaise ekstsentrilisuse peale ja õnnitleme iseennast oma normaalsuse puhul. Ometi teame, et säärased individuaalsed omapärad on suuresti vaid pealispindsed. Kui viibime mõnda aega Prantsusmaal, oleme varem või hiljem õnnelikud oma saiakest leotades ja seda lauale pudistades; Brasiilias avastame, milline lõbu on ilmuda kohale kiirustamata ja vihastamapanevalt hilja …
Põhitõed on lihtsad ja selged, vaid meie arusaamad neist on erinevad. Näiteks, kui iga kultuur peab end normaalseks, siis on enesestmõistetav, et kõiki teisi peetakse ebanormaalseteks. Enamik inglasi näiteks arvab, et kõik ülejäänud (keda nemad nimetavad võõramaalasteks) on ebanormaalsed – tähendab, õigupoolest võivad nad ju tipp-topp olla, aga nad ei oska käituda ega mõelda nagu inglased, sest kõigele vaatamata on nad ju ikkagi võõramaalased. Ameeriklased arvavad, et Ameerika on kõige suurem ja parem, kõige uuem ja rikkam ja kõik teised on pisut aeglased, vanamoelised, üsna vaesed ja üldse kuidagi väikesevõitu …
Hispaanlased arvavad, et nad on kõige vapramad, sest nad tapavad härgi; prantslased arvavad, et nad on intellektuaalselt kõigist teistest üle; jaapanlased on täiesti kindlad, et nad on teistest üle, prantslased kaasa arvatud. Sakslased möönavad, et nad pole nii suured kui ameeriklased, nii aktiivsed kui jaapanlased, nii ajaloolised kui prantslased, nii libekeelsed kui britid, aga mis elus tähtis on? Tähtis on võimekus, täpsus, Gründlichkeit, meetod, järjekindlus ja organiseeritus. Keda on sakslastele nendes punktides vastu panna?
Euroopas ja kogu maailmas on vähe maid, kus inimesed oma südamepõhjas ei usuks, et nemad on parimad või kõige intelligentsemad või vähemalt kõige normaalsemad ja teised on sellevõrra ebanormaalsed. Sellest lähtudes peavad soomlased itaallasi üliemotsionaalseteks, sest rääkides vehivad nood kätega. Individualistlikud hispaanlased peavad šveitslasi mornideks ja liialt seaduskuulekaiks. Elurõõmsate itaallaste jaoks on norralased sünged. Prantslastest mõjutatud vietnamlased peavad jaapanlasi tundetuteks. Argentiinlasi peavad kõik teised lõunaameeriklased upsakateks. Sakslaste meelest on austraallased distsiplineerimatud. Jaapanlaste silmis on sirgjoonelise jutuga ameeriklased jõhkardid …
Me võime oma võõramaalastest partneritega vastastikuse mõistmiseni jõuda ainult siis, kui taipame, et meie kultuuriprillid annavad kõigele oma värvingu. Tegelikult kasutavad nii rahulikud kui ka kergestierutuvad itaallased vestluse ajal rohkesti žeste. Soomlaste meelest on nad üliemotsionaalsed, hispaanlaste meelest normaalsed. Ja vastupidi, soomlased ei nõustuks itaallaste arvamusega, et norrakad on liiga sünged. Sakslaste silmis on seaduskuulekad šveitslased korrektsed. Eespool kirjeldatud stereotüübid tulenevad suuresti vaatleja enda ebanormaalsusest – nagu näiteks jaapanlaste äärmuslik viisakus, soomlaste seltskondlik häbelikkus, hispaanlaste kalduvus seadustest mööda hiilida.
Kuidas saavutada paremat üksteisemõistmist? Kõigepealt tuleb meil uurida omaenda kultuuri spetsiifilisi jooni. Soomlaste sõnaahtrus kogub plusspunkte Britannias ja Jaapanis, kuid Portugalis, Kreekas, Lähis-Idas ja Ladina-Ameerikas peetakse seda tõesti alati väga veidraks. Jaapanlased peavad ühel päeval selgeks õppima, et kui nad ütlevad jah, siis ei tea kogu ülejäänud maailm, et nad mõtlevad ei.
Kui oleme kord juba aru saanud, et ka meie ise oleme pisut imelikud, on meie järgmiseks ülesandeks mõista meie etniliste väärtuste subjektiivsust. Kui šotlased näevad jonnakust suuresti positiivse omadusena, siis paindlikud itaallased võivad selles näha vaid järeleandmatust, diplomaatilised inglased aga vahest leidlikkuse või osavuse puudumist. Samuti eeldame me paljusid asju omaenda subjektiivsest vaatepunktist lähtudes ja, mis veelgi hullem, eeldame, et teame sedagi, mida teised inimesed eeldavad.
Lõpetuseks – meenub vana lugu 80-aastasest vanapaarist, kes istub kamina ees ja vaatab tagasi oma elule. „John,” ütleb naine mehele, „kõik on nii veidrad, välja arvatud sina ja mina. Ja isegi sina oled mõnikord veider.”

Richard D. Lewis, „Kultuuridevahelised erinevused – kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri”, Tallinn 1999, TEA, katkendeid lk 12-36