Tee Paradiisi


 Moslemi ülimaks eesmärgiks on igal juhul Paradiis. Nagu kõige nähtamatuga, saab seda ette kujutada ainult samalaadsuste kaudu, kuid selle tegelikkus on inimese keelest maade ja merede taga. Allah on Oma teenijatele ette valmistanud „mida ükski silm pole näinud, ükski kõrv kuulnud ega inimese süda puudutanud.” [Bukhari, Muslim jt] See igavene kodu pole piiratud sellega, mida kirjeldatakse siinpool materiaalsete ja hingeliste mõnudena, sest see mahutab „kõike, mida hing on igatsenud” ja lõpuks suurimaks ja kõige enam täiuslikumaks rõõmuks peale igasugust kujutlusvõimet – Looja enda lähedus ja olemasolu.

Kes pärivad sellise taevaõnnistuse? Missugused hinged väärivad sellist au ja tasu?

Tänapäeval on moslemite seas täiesti tavaliseks uskumuseks, et kesiganes tunnistab – „lä ilääha illa llah” ja ”Muhammädan Rasuul ullah” astub paradiisi. Kuid see tunnistus on midagi enamat kui puht keeleline lausung. See on tõotus ja pühendumus, mida ei tohi täitmata jätta. Sellel on tingimused ja nõuded, mis mõjutavad kõiki eluvaldkondi. See puudutab võimu, mis meie käitumist ja tegemisi tegelikult valitseb. Quraiši araablased keeldusid seda tunnistamast, kuna nad mõistsid selle tähendust. Ent täna kordavad moslemid seda tunnistust ilma korraliku mõtlemiseta ning nende teod ja eluviisid on õnnetuseks millegi muu tunnistajaks. Ja nad loodavad Paradiisi!

Allah on Koraanis hoiatanud meid usus enesega rahulolemise eest. Nagu juudid ja kristlased, kes eksikombel väidavad, et Jumal on neid üle teiste soosinud ja Paradiis on nende päralt. „See ei ole teie soovide ega Raamatu rahvaste tahte järgi. Kes teeb valet saab selle eest karistada ja ainuüksi Allah saab olla nende abistajaks ja kaitsjaks.”

Ometi liigitavad arvukad tänase aja islamiusulised end valituteks, jättes samal ajal unarusse oma Looja korraldused, pöörates selja Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) sunnale ja nõudes ilmalikku elu, mis on kaugel jumaliku seaduse õnnistustest. Ehk isegi nii kaugel, et salgavad selle seaduse teatud aspekte. Tavad, kombed, materialism, inimeste algatatud sotsiaalsed süsteemid, rahvuslikud liidrid ja isegi nende enda kalduvused jagavad võimu, mis aga tegelikult kuulub üksnes meie Loojale.

Paradiisi tasu on liiga õilis, et sinnamuidu siseneda. Selleks hinnaks on uskumus, mida peab sõnakuulelikkusega kinnitama, sõnakuulelikkusega Allahile ja Tema Sõnumitoojale (صلى اﷲ عليه وسلم). Allah ütleb, et nende püüded on kõrgelt väärtustatud, kes ihkavad Teispoolsust ja pingutavad selle jaoks. (17:19)

Me peame naasma Koraani juurde ja seda mitte vaid emotsionaalsel või akadeemilisel viisil vaid kuulelikkuse ja tegude juhendumisel. Me peame välja selgitama, millised Allah palus meil olla ja hakata sellisteks. See on tee Paradiisi.

Allikas: http://abdurrahman.org/finaljourney/roadtoparadise.html

Lugejad pidasid seda artiklit kasulikuks. Kuidas on lood teiega?