Mis on Paradiis?
Kuidas on siis Jumal meile kirjeldanud Koraanis Paradiisi? Mis saab usklikele tasuks eluaegse pingutuse eest? Kas see on kogu meie tööd ja raskusi väärt?
Koraan jutustab meile, et Paradiis on nagu lõputud aiad. Araabiakeelne sõna „Paradiis“ otsetõlkes tähendabki aeda. Nende aedade alt voolavad jõed, seal on allikad ja ojad, seega paele aia (st roheluse, puude, muru jne) idee on oluline ka vee ja just voolava vee idee. Mainitud on ka mee-, piima- ja veinijõgesid.
Aia juurde kuuluvad kindlasti ka viljad ja Koraan neid ka kirjeldab, nii sortimenti kui maitset mainides. Kus on puud, seal on ka vari, seega laiad, puhkust ja jahedust pakkuvad varjud on samuti osa Paradiisist.
Olulisel kohal Paradiisis on ka armastus, mida me kõik vajame. Kirjeldatakse ilusaid, puhtaid, vooruslikke, häid ja samaealiseid kaasasid ning jumalakartlikku perekonda. Kaasade samaealisus, mida mitmetes kohtades rõhutatakse, väljendab nende võrdsust. Samuti väljendab võrdsust see, et pea iga kord, kui on mainitud usklike troone või asemeid, siis on ka mainitud, et nad istuvad vastakuti; põhimõtteliselt oleks tegemist nagu ümarlauaga, kus keegi pole kellegi ees või taga, keegi pole laua otsas või tähtsamal kohal, kõik on võrdsed.
Troonide kohta on ka mainitud, et need on kõrged, mis omakorda tähendab, et neil istujal on ümberringi toimuvast hea vaade. Troon on ka austuse sümbol.
Kõik paradiisielanikud tunnevad ennast ülihästi, sest neilt kõrvaldatakse kõik kibestumus, mis nad siinses ilmas on kogunud; nende tervituseks on rahu, neile pakutakse rahu ja kindlustunnet, neil pole väsimust ja nad saavad seal k õ i k, mis soovivad.
Paradiisielanikele on lubatud kullast ja hõbedast ehted, siidist ja brokaadist rõivad, pärlid, kaunid ja suursugused kodud, kaunid padjad ja vaibad, maitsvad joogid ja söögid, ilusad nõud serveerimiseks. Nad ei pea isegi end ise teenindama – selleks on neil noored teenijad.
Samas võiks nüüd mõelda, et mis on siis nii erilist nendes varjulistes aedades, voolavates jõgedes, suursugustes kodudes ja vooruslikes abikaasades? Miks räägib Jumal meile kõrgest Paradiisist? Miks on see kõrgus oluline? On ju Paradiis nagunii juba üleval meie praeguse seisukorraga võrreldes. Aga kui läheme matkama, kust tahame ringi vaadata? Või kui külastame näiteks Pariisi, kas me mitte ei taha ronida Eiffeli torni otsa või Sacré Coeuri juurde, et linnale alla vaadata? See on meil loomuses. Me armastame ülevalt alla vaadata ja asjadest head ülevaadet omada, seega Jumal meile ka seda pakub.
Jumal räägib meile, et usklikud ei kuule Paradiisis halba sõna ega valet. See on meile lohutuseks siinse elu eest, kus meid tihti meie usu pärast halvasti koheldakse.
Seega on usklikele lubatud kõrge Paradiis, mille alt voolavad jõed … ehk nad oleks nagu mäe otsas, kose alguspunkti kohal. Ja mida me näeme kallistes hotellides? Kõige kõrgemal korrusel, kus asuvad penhouse’id, on purskkaevud, et vee vulin kliente rahustaks … on palju patju, diivaneid, et klient end mugavalt tunneks jne. Inimesel on vee suhtes kinnisidee. Seega pakutakse meile juba siinpoolsuses purskkaeve, tehiskosekesi, basseine, akvaariume jne.
Jumal mainib, et paradiisielanike elupaigad on ruumikad ja suursugused. No maja Paradiisis, mis see siis ikka nii väga ära ei ole? Aga mõelgem hetkeks sellele, mille nimel meie „heaoluühiskonna“ inimesed täna kõige enam püüdlevad? Nad maksavad iga kuu suuri summasid pangale, et neil oleks oma kodu, ükskõik kui pisike see siis ka ei oleks, aga oma. Muidugi mida suurem see on, seda uhkem. Ja väga paljud inimesed on oma suursuguse kodu orjad. Kõige kallim kinnisvara on veekogu ääres ja kõrgemad kohad on kallimad kui madalamad. Kui looduslikku veekogu läheduses ei ole, siis ehitavad inimesed oma aeda basseini, tehiskose või kasvõi väikese tiigikese. Nad sisustavad oma kodud kõige kallima ja mugavamaga, mis neil võimalik on ja tihti ka üle oma võimaluste, kuid lõppkokkuvõttes ei saa nad seda isegi mitte nautida, sest nad peavad iga päev end tööga tapma, et pangale selle kõige eest maksma. Ja kui nad kodus on, peavad nad kogu seda suursugusust koristama ja hooldama. Aga Paradiisis on see kõik usklike eest ära tehtud.
Jumal räägib meile mitte ainult paradiisielanike elukohast vaid ka sellest, mismoodi nende kodud on sisustatud. Diivanid, troonid, padjad, vaibad – kõik see väljendab ülimat luksust ükskõik millise kultuuri esindajate jaoks. Jumal tunneb oma loomingut kõige paremini ja Ta teab, mis meile meeldib. Seega on Koraanis kirjas terve hulk luksuse sümboleid mitte vaid tolle aja araabalste jaoks, vaid ka meie jaoks: Jumal pakub meile luksuskodu kauni vaate, voolava vee, imekauni sisustuse ja suurepärase teenindusega otse kodus, sest paradiisielanikud ei pea enda teenindamiseks isegi mitte tõusma.
Jumal hoolitseb ka Paradiisi väärijate tunnete eest – kõik vanad vaevad on pühitud, seal pole ei väsimust ega kibestumust; järel on vaid rahu, kindlustunne ja rõõm. Ja loomulikult armastus! Jumal lubab, et armastavad kaasad kohtuvad Paradiisis ja need, kes siinses ilmas abielus ei olnud või oma kaasaga õnnelikud ei olnud, nende jaoks on seal teised paradiisielanikud, kel samuti kaasat pole. Loomulikult ei saa mainimata jätta paradiisineitseid, keda Koraan meessoost usklike jaoks kirjeldab, sest lõppkokkuvõttes on ju Paradiisis kõik, mida usklikud soovivad ja meeste jaoks on noored kaunid naised kindlasti midagi, mille poole pürgida.
Seega võikski öelda, et Paradiis on tegelikult lõputu õndsustunne. Keegi ei peaks mõtlema, et ta ei taha Paradiisi minna, sest seal ei ole midagi erilist või seal on midagi, mis talle ei meeldi. Ma arvan, et kaks kõige olulisemat asja, mida Jumal meile Paradiisi kohta mainib ja mis peaksid meid siinses elus innustama, on et Paradiis on see, mida me kõige enam soovime ja et kogu see toredus on igaveseks.