Paradiis Koraanis

ÜKS VÄIKE EELLUGU

Jumal lõi maailma ja kõik, mida või keda see endas sisaldab. Ta on meie Rabb – meie Isand, meie Omanik. Kõik kuulub Talle, isegi mitte üksainus juuksekarv meie peas ei kuulu meile vaid kõik kuulub Talle.

Jumalal on Oma omandiga plaan. Ei ole meie asi seda plaani heaks kiita või maha laita, sest see on Tema plaan ja Oma plaani täideviimiseks ei vaja Ta meie nõusolekut, sest Tema on meie Isand, meie Omanik ja meie oleme Tema sulased … või õigem oleks öelda isegi orjad, sest sulane on siiski palgatööline, kes võib iga kell lepingu üles öelda ja lahkuda, samas kui ori on omand. Ja just seda me oleme – Tema omand!

Inimesed – eriti need, kes pole religioossed, aga ka usklikud – esitavad tihti küsimusi nagu „Miks mina?“, „Millega ma olen selle ära teeninud?“, „Miks temal on ja minul pole, kuigi ma olen parem kui tema?“, „Kui Jumal on olemas, miks laseb ta siis lastel surra ja täiskasvanutel sõdida?“, „Kui Jumal on olemas, miks lubab Ta siis nii palju kurjust Maa peal?“, „Kui Jumal on olemas, miks laseb Ta siis katastroofidel juhtuda?“ …

Pidage meeles, Tal on oma plaan ja pole meie asi seda heaks kiita või maha laita! Me oleme Tema omand! Kui Ta tõesti oleks masohist, nagu – audu billah – osad inimesed Teda nimetavad, siis võiks Ta lasta meil kõigil lõputult piinelda, täiesti mõttetult, kuid Tal on plaan! Mitte midagi siin ilmas ei sünni mõttetult, kõigel on oma mõte, kõik on kõigega tihedalt seotud.

Jumal lõi maailma ja kõik, mida või keda see endas sisaldab. Kõik – olgu elus või eluta – siin ilmas täidab Jumala käsku. Näiteks loomad: emased imetavad oma poegi, hoiavad neid, kaitsevad neid, õpetavad neid sööma, jahti pidama, enda eest seisma; loomad ei tapa kunagi lõbu pärast vaid ainult vajadusest tingituna. Nad käituvad vastavalt oma instinktile, mis Jumal on nende sisse pannud ja seega nad täidavad Jumala käsku.

Kogu Jumala loomingust on vaid inimesed ja džinnid, kellele Jumal on andnud vaba tahte. Ta ei saa tegude eest kiita või karistada kedagi teist, peale inimeste ja džinnide, kuna kõik ülejäänud maailm käitub vastavalt Tema tahtele, kogu ülejäänud maailm oleks justkui „programmeeritud“ olema Jumalale kuulekad, kõiges. Meie, inimesed, aga oleme üks kahest loodud grupist, keda Jumal proovile paneb. Ta on läbi aegade saatnud igale rahvale sõnumi – seaduse, näpunäiteid selle kohta, mis on hea ja mis on halb, kuidas käituda, kuidas mitte käituda jne. Ta on loonud meisse võrdsel määral head ja halba ja andnud meile siinses elus ülesandeks leida tasakaal nii, et suudaksime jääda heale poolele. Halb on lihtsam, see on meelitavam, kuid meie ülesanne on järgida seadust, mis Ta meie kooselu lihtsustamiseks on ilmutanud, ja selle varal end balansis hoida … oma tahtega.

Aga miks Jumal laseb sündida kõiksugustel halbadel asjadel? Halba peab juhtuma, sest muidu ei näeks Jumal, kuidas me nö „kriisisituatsioonis” käitume. Reeglina on nii, et inimene võib heaolu ajal olla üks, aga kriisis hoopis teine. Kriisisituatsioon näitab inimese tõelist olemust. Jumal peab meile neid kriise saatma, et Ta saaks meie tegude läbi tõendeid selle kohta, mida Ta nagunii meie sisemusest teab. Näiteks mõni inimene võib oma igapäevases elus näida väga armas, abivalmis ja tore, samas kui ta aga panna mingisse kriisisituatsiooni, võib see temas välja tuua selle nö „tõelise mina” ja ta mõtleb ainult endale.

Seega kõik halb, mis juhtub, on selleks, et näha, kuidas me reageerime – kes meist mõtleb endale, kes teistele; kes palub Jumalalt abi, kes neab Teda ja kes unustab Ta sootuks. Kui toimuvad igasugused looduskatastroofid ja kogu sõjavägi ja politsei on haavatuid otsimas või segadust likvideerimas, mida osad inimesed siis teevad? Käivad poode rüüstamas!!! Need võivad olla täiesti tavalised inimesed, kes tavaelus ei varastaks isegi mitte pastakat, aga sellises situatsioonis nad näitavad välja, mis nende tõeline  väärtus on. Kas nad siis „tavalisel ajal“ teevad vaid mugavusest ja harjumusest seaduste järgi, et kriisiajal need neile enam midagi ei tähenda? Kas nad pole siis seaduse mõttest aru saanud, et seda kriisis eiravad?
Laste surm on reeglina „kriisisituatsioon” või katsumus mitte lapsele endale (lapsele õnnistus, sest ta pääseb ju automaatselt ja ilma igasuguse küsitluseta Viimsel Kohtupäeval Paradiisi!!!), vaid tema vanematele. Jumal testib meid läbi selle, mis on meile kõige kallim. Kellele on see tema ilus maja, mis orkaani käes hävineb, kellele tema laps, kes sureb … Kas inimene siis ka veel Jumala seadusest peab? Mõelgem siinkohal Aabrahami (as) peale, kellelt Jumal palus tema poja ohverdamist! Jumal testis teda läbi selle, mis oli talle kõige kallim, sest ta pikka aega ju ei saanud lapsi ja tal oli see üks ja ainus poeg!
Jumal tahab ka näha, kuidas inimesed oskavad kriisis koostööd teha või kas nad pigem mõtlevad igaüks iseenda peale. Kes saab plusspunkte, kes miinuseid. Siinpoolne elu ei peagi olema tore ja kõigutamatu. Muidu poleks ju sellel mõtet.

Aga mis on siis siinse elu mõte? Läbida test! Sooritada elueksam positiivsele hindele! … Miks Jumal meid testib? Pole meie asi küsida! Me oleme Tema omand ja Ta võib meiega teha, nagu heaks arvab. Kuid Ta näitab meile siiski head eeskuju, olles Õiglane, Kaastundlik, Halastav … Aga „mängureeglid“ on siiski Tema omad ja meil tuleb neist kinni pidada. Meil on mõistus, meil on teadmine nii heast kui kurjast ja meil on „kaardiks“ seadus Jumalalt, mis meid läbi elu finiši poole juhib. Kui me tahame võita, siis peame kasutama kõike, mida Jumal on meile andnud.

Aga mõnele annab Jumal rohkem ja mõnele vähem! Jah, kuid see on suhteline ja ärgem unustagem, et ta on Õiglane ja Halastav! Kui Ta mõnele annab palju vara, siis võib see sellele inimesele olla ühtviisi nii õnnistuseks kui ka hukatuseks. Kõik oleneb sellest, mida ta selle varaga teeb, milleks seda kasutab ja kas ta mõtleb, et see kuulub talle või tänab Jumalat selle eest, et Too on talle selle laenuks andnud? Jumal loob mõne tüdruku piltilusaks, teise aga tavaliseks ja kolmanda lausa inetuks. Jah, aga ilu on väga suhteline – mis ühele tundub ilus, võib teisele seda mitte tunduda ja mis ühele tundub inetu, võib teise jaoks väga ilus olla. Ka inimeste maitsed on erinevad. Seegi on õnnistus Jumalalt! Ja õnnistus võib olla ka see, kui tüdruk ise end inetuks peab. Võib-olla tahab Jumal teda just kaitsta ja hoida hooramise (vabandust, kõlab väga toorelt!) eest? Kas oled kunagi tahtnud olla kooli või klassi kõige popim tüdruk või poiss? Aga kas oled mõelnud ka asja teisele küljele, et mida see kõik endaga kaasa toob … sinu usu seisukohast just???
Iga moslem, kel tekivad kõiksugused „Aga miks Jumal mulle nii teeb?“ jne küsimused, peaks mõtisklema tawhiidi ehk Jumala ainsuse üle.

Tawhiid jagunes kolmeks:

1) tawhiid ar-rububia – Jumal on ainus Looja ja kõige Omanik;

2) tawhiid al-uluhia – me peaksime Jumalat kui ainust Loojat ja kõige Omanikku ainsana kummardama ja mitte kedagi Tema kõrval;

3) tawhiid asma wa sifaat – Jumala nimede ja omaduste ainusus ja nende üle mediteerimine.

Seega, me peaksime mõistma, et kuna Jumal on meid loonud ja Ta on meie Ainuomanik, me e i  k u u l u endale, isegi mitte üks sõrmeküüs ei kuulu sulle! Kui me selle enda jaoks selgeks mõtleme, siis mõistame, et sa ei saa viriseda selle üle, et miks meil näiteks on viie sõrme asemel kuus või kahe jala asemel üks. See on kõik Jumala omand! Ta annab meile just seda ja nii palju kui T e m a tahab ja Tal on selle jaoks omad tagamõtted, mis ei ole üldse meie asi. Meie asi on tänulik olla selle eest, mis meile antud on ja vahet pole, kas teistel on vähem või rohkem. 

Kui sa näiteks oled väike laps ja keegi tädi kingib sulle 10 EUR ja su nõbule 15 EUR, siis sa kindlasti oma lapselikkuses mõtled, aga miks mu nõbu sai rohkem ja mina ainult 10. Aga kui sa täiskasvanuna selle peale mõtled, siis sa mõistad, et ei ole sinu asi kamandada, kui palju tädi sulle annab. Tore, et ta üldse andis, sest see 10 EUR on tema omand ja ta teeb sellega mida tahab. Ja küllap armastaval tädil oli mingi tagamõte, miks ta sulle andis 10 ja nõbule 15. Võib-olla andis nõbule rohkem, kuna tema vanemad on vaesemad või ta teadis, et tal on seda millegi jaoks vaja, aga sul pole; samas ta ei tahtnud sind päris ilma jätta?
Me peame mõtisklema Jumala nimede ja omaduste üle. Ta on Khaaliq ehk Looja … Ta on Rabb ul-Alamiin ehk maailmade Omanik või Isand. Mis õigus on meil temalt küsida, mis ta üldse selle maailmaga teeb või ei tee?
Aga muidugi siin tuleb veel üks oluline punkt mängu – kes ütleb, et just Jumal maailmaga seda teeb, mis maailmaga juhtub? Jumal on Koraanis öelnud: „Rikutus on ilmunud üle maa ja mere sellest, mis inimeste käed on teeninud, et Ta võiks lasta neil maitsta osakest sellest, mis nad on teinud; võib-olla nad siis naasvad (jumalakartlikkusele).“ (30:41)
 Seega, meie, inimesed, kas me jälgime, mida me selle planeediga teeme, mis Ta meile kasutada on andnud? Viimsel Kohtupäeval küsib Ta kõige kohta aru, mis Ta meile on „laenuks” siinses ilmas andnud. Ja mis me siis ütleme talle kogu selle reostuse kohta, mis me Maale osaks langeda oleme lubanud? Oleme ise asja untsu keeranud ja siis süüdistame Teda, et miks Ta meile katastroofe saadab? Kui sa laenad oma isa käest auto ja sõidad selle sodiks, kas sa siis küsid isa käest, et kuule, miks sa mulle selle sodi auto andsid? See on sinu süü, et ma hunnikusse sõitsin! … Seega, Jumal on meid sellest teavitanud, et see, mis Maaga juhtub, on meie endi süü ja Ta lihtsalt laseb meil selle tulemit maitsta, et me mõtleksime, mis oleme teinud. Paistab, et enamik tänepäeval on väga lapsikud ja süüdistavad selles Jumalat, selle asemel et tunnistada, et see on inimeste endi süü ja oma pattu kahetsedes Jumala juurde naasta.

Seega, Jumalal on maailmaga oma plaan. Ta testib meid. Ta on kindlaks määranud meie saatuse juba enne seda, kui sündinud olime, kuid Ta ei ole määranud seda, mis otsuseid me neis tingimustes ja olukordades, mida me nimetame saatuseks, vastu võtame, sest muidu ei oleks ta Õiglane. Tema ei määra, kes meist läheb Põrgusse ja kes Paradiisi. Tema määrab olukorrad ja tingimused; Ta annab meile kõik, mis me oleme ja mis meil on; Ta annab meile mõistuse, teadmise heast ja kurjast ja oma sõnumi teejuhiks. Kogu selle pagasiga peame oma elueksami läbima. Ja Ta on otsustanud, et see eksam määrab, kas me läheme Paradiisi või Põrgusse.

Aga miks Jumal meid üldse Paradiisiga peibutab ja Põrguga ähvardab? Ta võiks ju lihtsalt öelda, mida tohib ja mida ei tohi! See on nii primitiivne ja julm! … Või kas ikka on? Ma leian, et see on hoopis hell ja meie erinevustega arvestav. Nagu armastav ema ütleb oma pisikesele lapsele: „Kallikene, ära palun pane oma sõrmi pliidi peale, sa saad kõrvetada!“ nii ütleb ka Jumal meile Koraanis, et ärge tehke nii ja nii ja nii, sest muidu ootab teid põrgutuli. Inimesed on ju erinevad. On selliseid, kellele mõjub lihtsalt seaduse ettelugemine ja nad teevad selle järgi. On inimesi, kes mõistavad põhjust, miks linnas ei tohi üle 50 km tunnis sõita ja seega nad kiirust ei ületa; on inimesi, kes küll ei mõista, miks seda teha ei või, aga kuna seadus on selline, siis teevad ikka selle järgi; kuid on ka inimesi, kes ei mõista ja kes seetõttu arvavad, et see seadus on rumal ja isegi selliseid, kes küll mõistavad, miks ei tohi, aga ikka teevad. Jumal on meie Looja, seega on Ta teadlik sellest, et me oleme erinevad ja meile mõjuvad erinevad asjad. Seega on Ta meile saatnud seaduse ja need, kes mõistavad selle mõtet ja need, kes küll mõtet ei mõista, kuid on siiski jumalakartlikud, täidavad seda. Kuid neile, kes ei mõista ja ei taha seetõttu täita või kes mõistavad, aga teevad vihuti, on vaja mingit „motivaatorit“. Siinkohal taas kord on inimesed erinevad – kellele mõjub piits ja kellele präänik. „Piitsana“ on kirjeldatud kõik see, mis meile kõige hirmutavam tundub ja „präänikuna“ see, mida me kõik kõige enam juba siinses elus soovime. Nii lihtne see ongi!

Aga milleks üldse need Paradiis ja Põrgu? Miks kõigil ei võiks olla hea? Miks Jumal peab üldse meid niimoodi testima ja piinama? … Me oleme Tema omand! See on Tema plaan! Ja Tema tahab, et head saaksid tasu ja halvad karistuse. Kuidas võikski keegi, kes on õiglane, tahta, et sarimõrvar saaks samasse kohta kuhu maailmaparandaja või siis isegi täitsa tavaline keskmine inimene?

Seega, on Paradiis ja on Põrgu. Oma viimases sõnumis inimkonnale – Koraanis – kirjeldab Jumal nii Paradiisi kui ka Põrgut. Millise pildi maalib Ta Paradiisist; sellest õndsuse kojast, kuhu kõik jõuda soovivad? … No vähemasti kõik, kes usuvad, et see olemas on …