Naermine ja naljatlemine

Moslemite elu ei pea olema rõõmutu ja tõsine. Oli aegu, kus läänemaailmas eakad moslemid kuuldavasti noori moslemeid (eriti tüdrukuid) naermise ja naljatamise eest noomisid. See on aga vastuolus sunnaga. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) naeratas ja naeris palju, ent seda sobilikul toonil ja viisil. Nalja tegemine ja naljatlemine on tore, kuid vaid seni, kui naljas pole valesid, ebatsensuursusi ega pilkeid teise õnnetuse üle:

„Oo teie, kes te usute, ärge laske inimestel teisi inimesi naeruvääristada, kuna viimased võivad olla paremad kui esimesed. Samuti ärge laske naistel teisi naisi naeruvääristada, kuna teised võivad olla paremad kui esimesed. Ja ärge sõimake üksteist ega kutsuge sõimunimedega. Vastik on see allumatuse nimi peale uskumist. Ja kes ei kahetse, need on tõelised patustajad.” (49:11)

Selle värsi seletuses juhatab Bilal Philips tähelepanu sellele, et igat sorti halb kõnepruuk on lubamatu. See kehtib nii meeste kui naiste kohta, võib-olla eriti just naiste kohta, kuna neil on teatavasti palju teravam keel kui meestel. [1]

[1] Philips, “Tafseer Soorah al-Hujuraat”, lk 90.