Hääl

Osa õpetlasi peab häält üheks awra osaks, kuna ilus hääl on meestele ligitõmbav. Teised õpetlased aga pole sellega nõus. Hadithides leiame, et Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) naised vestlesid ka mitte-mahramitest meestega, näiteks usulistest aspektidest ning õpetustest. Nad olid olulised hadithite allikad, kuna nad olid Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) eluga kursis. Pehme, meelitava häälega rääkimine või kõva häälega rääkimine ja naermine võib aga anda vale sõnumi.

Koraan keelab pehme häälega rääkimise: „Oo Prohveti kaasad, te ei ole nagu teised naiste hulgast. Kui te kardate Jumalat, siis ärge olge kõnes lahked (võõraste meestega), et see, kelle südames on pahe, ei ihaldaks, ja rääkige tavalisel viisil.“ (33:32)

See värss oli algselt suunatud Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasadele, ent selle tarkus on väärtuslik kõikidele naistele. Mõningates moslemikultuurides on hääle tõstmine meeste kuuldavusraadiuses, isegi kui ollakse teises kinnises ruumis, karmilt keelatud. Alati on parem olla kindel ja valida sobilik hääletoon.

Parim soovitus mosleminaisele siin lääneriikides, kus me oleme sunnitud mitte-mahramist meestega suhtlema, on oma hääl kontrolli all hoida. Hääletoon peaks olema elav ja asjalik, mitte pehme, meelitav, flirtiv ja kihistav. Vestlus peaks olema teemakohane. Kohatu niisama loba ei ole kindlasti lubatud. 

Samuti on väga tähtis viis, kuidas me naerame. Mitte-mahrami meeste juuresolekul ei tohiks edevalt naeru kihistada ja valjult lagistada.