Väline hidžaab
Islamliku riietuse jaoks on kehtestatud teatud tingimused. Sel pole kindlat stiili – kanda võib kõike, mis meeldib, niikaua, kui see jääb islamliku riietuskoodeksi raamesse. Seejuures mängivad rolli kliima, traditsioonid, isiklik maitse ja ka mood. (Shalwar khameez ja teised molsemiriietuse stiilid järgivad moejooni samuti kui läänelikud rõivad.) Mood ise pole probleemiks senikaua, kui seda pimesi ei järgita. Peame olema teadlikud sellest, millal on mood islamlikust vaatepunktist lubatud, ning oma riietumisreeglitele kindlaks jääma.
Riietumisreeglid on järgmised:
1) Riietus peab katma terve keha ja pea, välja arvatud näo ja käed. See tähendab, et kael, käsivarred, kõrvad ja kõrvarõngad, mida kanname, peavad samuti kaetud olema. Mõned usukoolkonnad on arvamusel, et ka jalalabad peavad olema kaetud; kõik koolkonnad on aga ühel meelel, et sääred peavad kindlasti olema kaetud.
2) Riietus ei tohi olla peibutav. Naise ilu ei tohi tõmmata meeste liigset tähelepanu. See tähendab üldiselt, et erksaid värve, sädelevaid litreid ja tikandeid peaks vältima (välja arvatud riietusel, mida kantakse kodustes ruumides pereringis – eelpool kirjeldatud kriteeriumid kehtivad avalikus kohas või mitte-mahramitest koosnevas seltskonnas riietumisel).
3) Riie peab olema piisavalt paks, et varjata naha värvi, läbipaistvad tekstiilid pole sobilikud.
4) Riietus peab olema piisavalt lai, et see kehavorme varjaks, liibuvad ja naise kehavorme rõhutavad riided pole lubatud.
5) Riided ei tohi olla lõhnastatud.
6) Riided ei tohi sarnaneda meeste rõivastusega. (Rõivaesemed, nagu püksid, mida võivad nii mehed kui naised kanda, peaksid olema naiseliku lõikega.)
7) Riietus ei tohi silma paista oma värvide poolest ja peab olema lihtsa lõikega, et see liigset tähelepanu ei tõmbaks. Mõned moslemid soovitavad mosleminaistel vältida lääneühiskonnas eksootilisteks peetavaid riideid – nagu Araabia abaajad ja Iraani tšadoorid – , kuna need tõmbavad liigselt tähelepanu. Läänes oleksid sobilikumad lääneühiskonna moejoonega, kuid laiemad ja katvamad rõivad. Samas soovitavad teised jälle võimalikult palju säilitada islamile omast rõivastust. Paljuski on see isiklik küsimus, ent autor soovitab samuti kliimaga ja ümbruskonnaga arvestades otsustada, millist tüüpi hidžaabi kanda. See, mis sobib Saudi-Araabia koduperenaisele kodus kandmiseks ei ole kindlasti sobilik Euroopa muutuvas kliimas kodust väljaspool töötavale või õppivale emale, naisele või tütarlapsele.
8) Samuti ei tohi riietus liialt sarnaneda mittemoslemi riietusega. Hidžaabi üks funktsioon ongi identifitseerida end moslemina (seda parimas mõttes), kes on oma usu üle uhke. Me peame hoiduma riietumast selliselt, et sarnaneksime riietuselt teiseusulistega. Mõningate Aasia naiste hulgas on harjumus hindu stiilis hipilikku täpikest otsmikul kanda, see on üheks lubamatu trendi näiteks.
9) Riietus ei tohi demonstreerida rikkust ja jõukust. See tähendab, et juveele, kulda, hõbedat vms ei tohi sihilikult teistele vaatamiseks esitleda.
Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) aja naised kandsid väljaspool kodu enamasti üle riietusena žilbaabi[1] ja khimaari[2].[3] Islamimaailmas on aja jooksul olnud mitmeid erinevaid riietumisviise, nagu abaaja Saudi-Araabias, tšadoor Iraanis, burqa Pakistanis jne. Selline riietus on Euroopa kliimas ebapraktiline, ent seda on võimalik katta lisa-üleriietega, milleks võivad olla sobiva värvi ja lõikega pikad joped ning mantlid. Paljudes riikides on võimalik kindla lõike ja värviga riideid osta või eraldi õmmelda lasta, nagu näiteks modernses mõttes džilbaab – lai mantlitaoline riietusese – , mis on moslemite hulgas väga levinud.
Siinkohal peab tähelepanu pöörama asjaolule, et dupatta, õhuke peakate, mida tihti shalwar-khameeziga koos müüakse, pole hidžaabina lubatud. Läbipaistva dupattaga pea katmine, pikad juuksed selle alt paistmas, ei ole piisav! Dupatta peab mitmekordselt ümber pea siduma, et selle läbipaistvus kaoks ja see korralikult juukseid ning pead kataks. Kui võimalik, on parem kasutada ainult ühte salli või rätikut.
Islami õpetlaste hulgas on suure diskussiooni allikaks küsimus, kui palju peab mosleminaine siiski end katma. Shafi’i ja Hanbali koolkonnad eelistavad ka näo ja käte katmist; Maliki ja Hanafi koolkonnad näevad aga tervet keha kui awrat[4], mis peab olema kaetud, kuid jätavad awrast välja näo ja käed. Hilisemad Hanafi õpetlased lubavad jalalabade paljastamist, ent on palju õpetlasi, kes arvavad, et see on lubamatu.[5]
Väga oluline on siinkohal märkida, et kogu keha, välja arvatud käte ja näo katmine, on absoluutne hidžaabi miinimum. Olgu samas selge, et kael, juuksed ja käsivarred peavad olema kindlasti kaetud!
Mõned inimesed leiavad, et hidžaabi kandmine segab neid töö tegemisel. See pole õige. See müüt on seotud kaebustega, mis tekkisid peale seda, kui koolitüdrukud läänes hidžaabi kandmise luba taotlesid. Keeldu põhjendati sellega, et näiteks keemialaboris töötamisel on peakate tuleohtlik. See on vale. Ka pearätiku võib katta nagu muud riided.
Teised küsivad, kas advokaadi, juristi, mänedžeri või ajakirjanikuna töötades selliselt riietudes oma ametis tõesti ka läbi lüüakse ja kas selline riietus väljendab professionaalsust. Hidžaabiga saab samuti välja näha professionaalne ja ametlik. Kui oled hea käsitöös, saad endale kindlasti riietuse sobivamaks kohendada või lasta õmblejal selle endale paslikuks teha.
Kui see ei õnnestu, on alati võimalik poodides hästi otsides leida sobilikke riideid. Mõnikord saab isegi paar numbrit suuremast seelikust kenasti sobiva hidžaabi, mis on piisavalt lai ja pikk.
Alati on võimalik leida riietuse puhul lahendus, et see vastaks islami reeglitele.
Hidžaabi kandmine pole enam probleem. Aina rohkem on tänavatel, poodides, büroodes, televiisoriekraanil märgata hidžaabis mosleminaisi. Enam pole mosleminaine haruldus nagu mõnikümmend aastat tagasi.
Kindlasti on esimesed paar nädalat hidžaabi kandes kõige raskemad, ent mida kauem kanda, seda lihtsam see tundub. Sellest saab sinu „teine nahk” ja sa ei suuda enam ilma selleta kodust väljuda.
[1] Mantlitaoline pikk ja lai üleriie.
[2] Peakate, mis katab kõik juustest rinnakorvi alla, välja arvatud nägu.
[3] Vaata Badawi, lk. 6
[4] Keha piirkond, mida peab mitte-mahramite ees katma.
[5] Al-Kanadi, „The Islamic Ruling Regarding Woman`s Dress“, lk.16-17