Uimastamise vastu

Euroopas peetakse reeglina loomade tapmisele eelnevat uimastamist kõige valutumaks tapmismeetodiks. Kuid kas oleme siiski kindlad, et uimastamine on loomade suhtes kõige inimlikum käitumine või laseme end lihtsalt mõjutada pigem sellest, mida me näeme, kui sellest, mis loomaga tegelikult toimub?

Kas ei kasutata elektrit mitte väga laialdaselt üle maailma inimeste piinamiseks (näiteks vanglates ja sõjakolletes)? Kuidas võime me siis nii kindlalt väita, et loom, kellele antakse elektrilöök, mingit valu ei tunne? Suurbritannia Farmiloomade Heaolu nõukogu[1] on oma 2003. aasta juuni raportis selgelt kirjutanud: „Väga raske on tapmise protsessil loomade valu ja stressi teaduslikul viisil objektiivselt mõõta.“[2] Miks siis kirjeldatakse religioosset või otsest veristamist kui julma ja valurikast meetodit, kui FAWC-l endal ei ole mingeid objektiivseid teaduslikke tõendeid oma oletuste kinnitamiseks? Paljudest uurimustest (Schulze, Horder, Hill, Sir Evans, Burrow, Levinger, Bell, Openshaw, Hayhurst jne) selgub, et religioosse veristamise käigus tunneb loom väga vähe või üldsegi mitte valu.[3]

Sotsioloog Noélie Vialles väideab, et inimesed eelistavad uimastamist, kuna selle puhul loom ei saa end liigutada ja seega tundub pealtvaatajatele, et ta piinleb vähem: „Reeglina võtavad need, kes asjast teadlikud peaksid olema, oma analüüsi kokku sellega, et veristamiseelse uimastamise tõhusus ei ole kindel, aga kuna otsese veristamise pilt tundub inimsilma jaoks vägivaldsem, tuleks loomi enne tapmist uimastada, olgu uimastamise tagajärg loomale milline tahes. Uimastamine kõrvaldab kindlasti ühe asja ja see on inimeste ebameeldivustunne. „Kui piin on olemas, siis vaid uimastamise hetkel ja see on nii kiire ja brutaalne, et loomal pole aega seda tunda.“ Siiski tuleks seda teooriat kontrollida – teadlased ei ole sugugi nii kindlad. Kindlasti kõrvaldab uimastamine igasuguseid silmaga nähtavad piinlemistunnused või õigemini öeldes – uimastamise tulemusena ei ole loom enam võimeline end liigutama, et oma piina kuidagi väljendada.“[4]

Noélie Vialles püstitab seega ühe väga olulise küsimuse: Kas uimastamine kõrvaldab piina enda või vaid võime seda väljendada?[5] Ta esitab küsimuse klassikaliste valu mõõtmise meetodite hindamiseks, nagu näiteks laugude, sarvkesta ja jalgade refleksid. Need refleksid ei kao uimastamise puhul mitte valu puudumise vaid uimastamisest tingitud füüsilise halvatuse tõttu, samal ajal kui aju funktsioonid jäävad samaks. Otsese veristamise puhul on tulemus vastupidine: loom ei tunne valu, sest ta on ajusurnud (mida tõestab konstantne elektroentsefalogramm), kuid samas võivad ta keha refleksid veel 1-3 minutit toimida.[6]

Näitena võib siinkohal tsiteerida ka professor Schulze’i ja dr Hazemi tööd[7], mille kohaselt otsese veristamise läbi tapetud vasikate puhul näitas elektroentsefalogramm ajusurma hilisemalt 23 sekundi pärast, samal ajal kui uimastatud vasikate elektroentsefalogramm jõudis ajusurma näiduni peale 28 sekundi möödumist. Seega, hoolimata uimastamise eksitavast välisest efektiivsusest (loom kukub kohe kokku ega liiguta enam üldse), saabub ajusurm sellele loomale hoopis hiljem kui religioosse veristamise puhul.

Oma väitekirjas kinnitab veterinaarkirurg dr Luc[8], et valu puudumine uimastamise puhul ei ole kunagi tõestatud ja võib väita, et liikumine elektroentsefalogrammil uimastamise ajal on märk looma piinlemisest. Samuti lisab dr Luc, et motoorse käitumise puudumine loomal ei tähenda veel, et piin samuti puuduks: „… rohud, elekter ja hirm võivad looma lihased paraliseerida, nii et ta ei saa enam ei liigutada ega häält teha, samas kui närvisüsteemi tundlikud osad on sellest puutumata.“

Suurbritannia Moslemite nõukogu on välja toonud järgmised uimastamisega seotud probleemid:

• Raske on kindlaks teha, kas uimastamine on mõjus ja see võib loomale põhjustada tõsist valu ja stressi.
• Ebapiisavalt uimastatud looma ei ole võimalik (paralüüsi tõttu) teiste hulgast tuvastada ja seega peab ta oma korda ootama ja läbi tegema veristamise, mille puhul on arvestatud, et loom ei ole teadvusel.
• Kuna tihti ei peeta (elektrišoki puhul) kinni uimastmise ja veristamise vaheks määratud ajast, taastub tihti loomade teadvus enne veristamist. Seeläbi kannatavad miljonid loomad (statistiliselt umbes 1/5: 10% veistest, 26,7% lammastest, 11% sigadest – kokku 19%), kes tulevad liiga vara teadvusele ja peavad läbima mehhaanilise veristamisprotseduuri, mis põhjustab neile tõsist stressi ja valu.[9]

Samuti valmistavad Briti moslemitele suurt peavalu ka arvud, mis elektronarkoosiga seoses on avaldatud: kolmandik kanu surevad selle kätte, kolmandik on veristamise ajal teadvuseta ja kolmandik teadvusel.[10]

Lisaks sellele, et religioosne veristamine on loomale parem kui uimastamine või vähemasti uimastamismeetodiga võrdne, on otsese veristamise teel saadud loomaliha ka inimesele kasulikum. Dr Poillaude kirjutab oma töös: „Religioosse veristamise läbinud loomad annavad parema hügieenikvaliteediga liha. Tavalise liha ja religioosse liha vahe seisneb peamiselt pH 5,4 avaldumiskiiruses, surnukangestuses ja vedelikusisalduses (religioosse liha puhul vähem).“[11] Veri on tuntud kui hea bakterite, pisikute ja toksiinide edastaja. Seetõttu tuleks seda lihast nii palju illimineerida kui võimalik. Liha, millest kõik (või pea kõik) veri on välja lastud, seisab ka kauem värske.[12]

[1] Farm Animal Welfare Council (FAWC)

[2] Nr 194, lk 34.
[3] Why Stunning Animals Prior to Slaughter Cannot Be Accepted by Muslims?

[4] Vialles 1999:207-216.
[5] Vialles 1999:207-216.
[6] Pouillaude 1992.
[7] Schuzle 1978:62-66.
[8] Luc 1983.
[9] Muslim Council of Britain Response to DEFRA Consultation process on FAWC report on the welfare of farmed animals at slaughter or killing 2004.

[10] Report on the Welfare of Poultry at the Time of Slaughter 1982.

[11] Pouillaude 1992.

[12] Q7.