Otsese veristamise poolt

Loomi on enne veristamist võimalik uimastada mitmel eri viisil:

1) elektriline uimastamine ehk elektrinarkoos – loomale antakse elektrilöök vastava riistaga (elektripüstoliga) või pannakse ta elektrifitseeritud vette;

2) mehaaniline uimastamine – loomale kas lüüakse või tulistatakse pähe;

3) gaasiga uimastamine – loomal lastakse sisse hingata süsihappegaasi vmt.[1]

Loomakaitseorganisatsioonid räägivad küll palju sellest, kuidas otsene veristamine loomi piinab, kuid nad vaikivad täielikult sellest, kas ja kuidas uimastamine loomadele piinu võib tekitada. Sotsioloog Noélie Vialles märgib, et professionaalsel tasandil ei ole elektrinarkoos sugugi üksmeelset heakskiitu saavutanud: „Lisaks kuuleme iga päev sel teemal mõtteavaldusi loomade tapmisega seotud professionaalidelt, kes peidavad end peamiselt seaduslike nõudmiste taha. Seejärel aga lasevad nad oma kimbatusel välja paista: uimastades võib loomi piinata, otse veristades võib kaastundlik olla. Peamiselt aga võtab üks (ettevaatlikult või siiralt?) jutu kokku, et kui „see on hästi tehtud“, sureb loom otsese veristamise teel väga kiiresti, kuid selleks on vaja väga professionaalset lihunikku; uimastamine aga praeguses olukorras vajab vähemat kogemust, kuid samas kui seda on tehtud edutult, on see suure tõenäosusega palju valusam kui otsene veristamine.“[2]

Ta toob välja ka ilmselge erinevuse loomakaitsjate erinevast lähenemisest küsimusele: alates 1980. aastast on Loomakaitsjate Saint Peterburgi ühingu initsiatiivil läbi viidud erinevaid teaduslikke uuringuid, mis näitavad, et otsene veristamine on inimlikum viis loomade tapmiseks kui nende eelneva uimastamisega tapmine. Venemaa ja USA loomakaitseühingud toetavad otsest veristamist, samal ajal kui enamikus Euroopa riikides ollakse vastupidisel seisukohal – et loomade tapmisele eelnevalt uimastamine tagab neile valutu elust lahkumise – kuid seda ei maini keegi, et uimastamine ise võib palju valulikum olla.[3]

Samas on ka Euroopas läbi viidud palju teaduslikke uuringuid, mille käigus on jõudud järeldusele, et otsene veristamine on loomade suhtes inimlikum ja tekitab neile vähem valu ja kannatusi kui uimastamisega tapmine. Näiteks võib tuua prantsuse veterinaarkirurgi dr Pouillaude-Bardoni väitekirja kokkuvõtte, kus seisab: „Juutide veristamismeetod, kui seda teiste meetoditega võrrelda (…) on palju leebem ja kiirem, tingimusel et looma kinnihoidmisel ei traumeerita.“[4]

Siinkohal võiks veel nimetada näiteks Grandini ja Regensteini5, Schulze’i ja Hazemi6 ning Luci7 uurimusi.

Tutvustaksimegi siinkohal veidi täpsemalt professor Schulze’i ja dr Hazemi uurimust, kus võrreldi omavahel ühelt poolt otseselt veristatud 17 lambalt ja 10 vasikalt ning teiselt poolt uimastatult tapetud 6 lambalt ja 5 vasikalt kogutud andmeid.[8]

Hannoveri ülikooli teadlaste meeskond uuris erinevate tapmisviiside mõju läbi elektroentsefalogrammi (EEG) ja elektrokardiogrammi (ECG) näitajate. Kõigi katsealuste loomade erinevatesse pealuu piirkondadesse siirdati kirurgiliselt elektroodid, mille abil koguti andmeid mitme nädala jooksul. Osad neist loomadest tapeti seejärel halal meetodil, ülejäänusid uimastati enne veristamist. Elektroentsefalogrammi ja elektrokardiogrammi abil oli võimalik aju ja südame tööd põhjalikult jälgida.[9]

Halal meetodil tapmisel ei näitanud elektroentsefalogramm esimese kolme sekundi jooksul peale sisselõiget mingit muutust, mis näitab, et loom ei tundnud lõikest tulenevat valu. See pole ka üllatav, kuna tihti lõikame me endale mingi terava riistaga sõrme ja tunneme valu alles mõni aeg hiljem. Järgnevat kolme sekundit võib iseloomustada kui sügava une taolist teadvusetust, mis tuleneb suurest verekaotusest. Elektroentsefalogramm näitab nullseisu, mis tähendab, et loom ei tunnee valu, kuigi samal ajal süda pumpab ja keha läbivad krambid ja kokkutõmbed – seljaajust tingitud reaktsioon. See faas ongi kõige ebameeldivam pealtvaatajale, kes on valearusaamas, et loom piinleb, samal ajal kui selle aju tegelikult enam mingeid sensoorseid sõnumeid ei salvesta.[10]

Uimastamismeetodit kasutades tundub, et loomad on peale uimastamist teadvuseta ja see meetud tundub pealtvaatajale seega palju rahulikum ja leebem. Samas aga näitab eletroentsefalogramm suurt valutunnet otsekohe peale uimastamist. Kui esimesel juhul ei tundnud loom kiire verekaotuse ja hapnikupuuduse tõttu enam valu, siis teisel juhul peatatakse looma süda, samas kui ta tunneb veel valu. Väliselt ei ole näha aga mingeid krampe, mis aga kahjuks tähendab, et ka veri on kehasse kinni jäänud. Sellega aidatakse pigem kaasa modernse masstapmise kiirendamisele ja tõhustamisele, mille puhul paraliseeritud loomad seisavad lihtsamalt konveierilindil, kui looma heaolule või söödava liha kvaliteedile.[11]

Ka dr Pouillaude uuris oma töös otsese veristamise käigus lindistatud elektroentsefalogrammi tulemusi ja märkis sama, mis Schulze ja Hazemgi: sisselõike ajal ei näita elektroentsefalogramm mingit muutust; loom kaotab teadvuse 5 sekundi jooksul; ajusurm saabub lamba jaoks hiljemalt 32 sekundi pärast, 4 vasika jaoks vähem kui 25 sekundi ja ühe vasika jaoks 45 sekundi pärast. Dr Pouillaude’i arvates on kiire teadvuskaotus otseselt seotud sellega, et veri ei jõua enam ajusse: „2,5-5 sekundit peale sisselõiget näitavad andmed, et loom juskui magaks, seejärel kaotab ta teadvuse: lainesagedus langeb märgatavalt, samal ajal kui nende sagedus tõuseb. Seega kaotab loom väga kiirelt peale sisselõiget teadvuse, millest on tingitud ka muutused elektroentsefalogrammil. Kiire teadvusekaotus on tingitud ülikiirest verevarustuse peatamisest ajusse, mis omakorda toob kaasa kiire hapnikupuuduse ajus ja aju lülitab end lihtsalt välja.“[12]

Dr Pouillaude rõhutab oma töös ka ilmselget erinevust iga tapmismeetodi vahel: otsese veristamise puhul jääb looma glükeemia tase normaalseks, samal ajal kui teistel juhtudel glükeemia tase märgavalt tõuseb, mis tähendab, et loom on stressis.[13]

Mis puutub valusse, siis olulisteks faktoriteks siin on kasutatud riista kvaliteet ja lõikamiskiirus: „Kui riist on hästi teritatud ja lõige kiire, ei teki loomal lõikamise suhtes kaitseliigutust ja kohene reaktsioon puudub (…). Samas aga olid tahtlikud kaitseliigutused uimastatud looma puhul lõikamise ajal täiesti vaadeldavad.“[14]

Kogutud teaduslike faktide valguses jõuab dr Pouillaude järgmise järelduseni: „Religioosne veristamine on seega stressivabam tapmisviis. Kõigi teaduslike katsete järeldused viitavad üheselt kindlale faktile: korralikult läbi viidud religioosne veristamine on kõige inimlikum looma tapmisviis, kuna loom, kes inimeste tarbimise eesmärgil tapetakse, saab sellest väiksema trauma.“[15]

Samale järeldusele jõudis ka dr Michel Luc oma väitekirjas „Juutide rituaalne loomade tapmine ja loomakaitse“.[16]

Euroopa seadusandlikud organid peaksid neid uurimusi arvesse võttes tõstma otsese veristamise „erandi“ ja usuvabaduse tõttu tolereeritava staatusest kõige inimlikuma looma tapmise meetodi staatusesse[17] või vähemalt andma rituaalsele loomade tapmisele uimastusega tapmise kõrval võrdsed õigused.[18]

[1] Rezgui 2010:6.
[2] Vialles 1999:207-216.
[3] Vialles 1999 :207-216.
[4] Pouillaude 1992:82.
[5] Grandin, T. & Regenstein. 1994. Religious slaughter and animal welfare: a discussion for meat scientists. Meat Focus International, CAB International, lk 115-123.

[6] Schuzle 1978:62-66.
[7] Luc 1983.
[8] Rezgui 2010:19.
[9] The Halal Slaughter Controversity 2012.
[10] The Halal Slaughter Controversity 2012.
[11] The Halal Slaughter Controversity 2012.
[12] Pouillaude 1992.
[13] Pouillaude 1992.
[14] Pouillaude 1992.
[15] Pouillaude 1992.
[16] Luc 1983.
[17] Rezgui 2010:20.
[18] Rezgui 2010:23.