Mõtteid usust tänapäeva valguses.

Igas inimeses on veidike usku, isegi kui nad seda teadlikult ei ole aktsepteerinud. Tihti võetakse vastu esiisade usk. Isegi kui seda ei praktiseerita, järgitakse seda pimesi või aktsepteeritakse tänu oma vanematele. Teatud universaalsetest tõdedest ja väärtustest, mis on sellele usule omased, saab inimestele baas, millest kinni hoitakse, mida iganes siis tegelikult eraelus mõeldakse. (Ka ateism ehk Jumala olemasolu eitamine, on usk, kuna see on ateisti veendumus, nagu ka näiteks kristlase veendumus Jumala olemasolust.) Sotsiaalne identiteet ja sidusus motiveerivad seda usku jätkama. Seetõttu ei pruugi olla oluline, kas mõni sooritatud rituaal on mõistusepärane või kas sellest aru saadakse. Pole siis ime, et ka tänapäeval on paljud usus, mida juhivad müüdid, imed või ka teoloogilised väärarusaamad või oletused. Inimene võib jõuda koguni selleni, et hakkab uskuma ja ülistama tema sotsiaalse grupi usku ja sellest tulenevalt ei pruugigi teda huvitada tegelik tõde või see, mis toimub väljaspool seda sotsiaalset gruppi või nende usku. See on ka põhjus, miks iga usklik peab just oma usku selleks ainuõigeks.
Sama kehtib nende kohta, kes ei suuda mõista oma sotsiaalse grupi usku ja seega hüljatakse ka kõik muud religioonid, arvates et iga religioon põhineb samal probleemil. Ja kui ei suudeta mõista probleemi, siis selle lahendus tundub vähetähtis. Siit ka küsimus – kas inimesel on üldse vaja selgelt piiritletud usku, kui on teada, et see usk tegeleb nagunii “teadmatuga”?

Inimese elustiil oma erinevate aspektidega on peegeldus sellest, mida ta usub. Kõik meie teod ja mõtted on ühel või teisel moel juhitud sellest, mida me usume. Kui usk ei ole päris selgelt lahtimõtestatud, tekitab see teatud märal segadust. Usu puudus viib aga sihitule ellujäämisele, mis omakorda tekitab tühjust ja rahulolematust, illusioone, usaldamatust teiste suhtes ning sisemiste väärtuste ja väliste sidemete nõrgenemist. Varem või hiljem jõuab inimene olulise avastuseni, et oleme siin vaid teatud aja. Kuidas elada oma elu mõttekalt? Mis peaks olema juhiseks? Mis on selle eksistentsi tähendus? Ja kui pole mingit tähendust, kas on see märk sellest, et kõik mis teeme on tähtsusetu? Meie füüsiline elu siin ilmas jõuab kord lõpule. Mis saab meist pärast surma? Mis on meie praeguse maapealse elu tulemus või tagajärg?

Inimesed on intelligentsed ja oskavad leida õige tee, proovides ära hea ja halva ja siis otsustades, mis on õige. Seda printsiipi kasutades, kordab iga järeltulev põlvkond samu vigu. On see igavene ring ilmtingimata vajalik, kui on olemas juhend kohe õigesti toimimiseks; nii toimimiseks, kuidas inimesele endale kõige parem on? Inimesed püüdlevad materiaalsete saavutuste ja mugavuse poole, et olla elus õnnelikud. Oleme jõudnud materiaaltsivilisatsiooni ja meeletu teadusliku arengu kõrgpunkti. Kuid samuti on see kaose ja ebakindluse aeg, kus tundub, et inimesed on kaotanud õige tee ja lõpuks ollakse uute, veel suuremate ning ettenägematute katastroofidega silmitsi. Elatustase on küll mitmeid kordi kõrgem kui varem, kuid see ei ole endaga kaasa toonud õnnelikkuse ja inimlikkuse taseme tõusu. Vastupidi, ühiskond ihaleb üha enam võimu, raha, kuulsuse ja ilu järele, mis on saanud tänases maailmas käivitavateks faktoriteks. Inimene on küll õppinud lendama õhus koos lindudega ja sukelduma vee alla koos kaladega, kuid seda, kuidas elada maa peal, ei tea ta ikka veel. Uuringud nii-öelda arenenud riikides viitavad kuritegevuse ja korruptsiooni tõusule, psühhiaatria patsientide ja enesetapu protsentuaalsele tõusmisele, suuremale alkoholist ja narkootikumidest tekkinud sõltuvusele, perekondade purunemisele ja noorsookuritegevusele. Mida rohkem mugavust ja küllust, seda enam ka tühjuse ja lootusetuse tunnet.

Mis juhtub meiega peale surma? Üks võimalus on, et ei juhtu mitte midagi – meie lapsed elavad meieta edasi. Samas ei saa seda ka kindlalt väita, sest kui inimene pole ohust teadlik, ei tähenda see, et ohtu ei ole. Reaalsuse ignoreerimine või ükskõiksus selle suhtes ei tee reaalsust olematuks. Teine võimalus on, et elu jätkub mingil moel, mingis teises dimensioonis. See mõte on eksisteerinud maa peal juba aastatuhandeid, juba enne seda, kui vaaraod endale püramiide ehitama hakkasid. Kuid ka nemad ei osanud end asetada teise dimensiooni, milles see teine elu toimub. Inimene on võimetu ise välja selgitama, mis juhtub meiega peale surma. On teada vaid see, mida inimesed on kogenud näiteks kliinilises surmas, kui nende süda on teatud ajaks seiskunud. Kõik nad kinnitavad justkui ühest suust, et viibisid valges koridoris, astumas üles trepist kuhugi kõrgemale, kus ei ole mingit mure tunnet, on vaid kerge olla … Ja tihti, taas maisesse ellu naastes, on neist isikutest saanud usklikud, justkui oleksid nad saanud kinnitust selle kohta, mis tõeliselt toimub. Kas see mitte ei vii inimest mõttele, et äkki ongi olemas mingi kõrgem võim või jõud; see üks, kes on kõige allikas – Looja?

Meenub üks eluline seik. Mees läks juuksurisse habet ajama ning sattus habemeajajaga vestlusesse. Too väitis, et tema ei usu Jumala olemasollu, kuna muidu ei oleks maailmas kõiki neid vaeseid kodutuid lapsi ja väärkoheldud naisi. Klient, ei tahtnud temaga vaidlusesse laskuda, lasi tal töö lõpetada, maksis ja lahkus. Tänavale astudes, märkas ta räpakat meest, pikkade rasvaste juuste ja ajamata habemega. Mees pöördus juuksurisalongi tagasi ning lausus habemeajajale: „Tead, ma ei usu, et habemeajajad on olemas.” Habemeajaja oli muidugi üllatunud: „Kuidas nii? Mina olen ju habemeajaja ja ma olen siin, sinu ees.” Selle peale küsis klient: „Aga kuidas siis on olemas pikkade juuste ja ajamata habemega inimesi, kui on olemas habemeajajad?” Selle peale jäi habemeajaja mõtlikuks, klient aga naeratas ja lahkus.
Liiga tihti mõistetakse Jumal hukka ja unustatakse. Inimesed ei mõista, et Jumal ei ole nende „kantseldaja” vaid Looja. Tal on meie siia seadmiseks ning testimiseks omad põhjused …

Vaadakem hetkeks oma arvuti kuvarit – see koosneb tuhandetest pikselitest mis moodustavad kokku ühtse pildi, see on liikuv, värviline, inimese loodud. Nüüd mõelgem korraks oma silmadele. Enne kui selle lause lõpetate, on teie silmis teostatud umbes sada biljonit tegevust. Üksiki teadlane pole siiani suutnud midagi sarnast luua. Arvuti kuvar on loodud inimese poolt. Kes lõi silmad, täiuslikuima tehnoloogia? Juhus? Ilmselt mitte.