5. Karjäär – kool ja töö

Naiste positsioon on nii moslemite hulgas ja ka mujal üks igihaljaid lemmikteemasid. Lääne nõndanimetatud empaatilised liikumised on naistele hoopis rohkem koormusi pannud kui nende olukorda leevendanud. Selle asemel, et saada õigus valida, mida nad oma elult tahavad, tunnevad naised end hoopis kohustatutena majapidamist haldama, pere eest hoolitsema ja täiskohaga tööpostil karjääri tegema. Samaaegselt tunnevad nad, et millise valiku nad ka ei teeks, ikka on nad kohustatud vastutama kõige eest, et mitte saada laisaks tembeldatud. Kui naine otsustab koju jääda ja laste eest hoolitseda, suhtutakse temasse kui kerge väljapääsutee leidjasse. Nagu laste kasvatamine ja kodu eest hoolitsemine oleksid käkitegu! Samas, kodust väljaspool töötades on abikaasa ja ema hoobilt rahahimuline karjerist.

Islam paneb siinkohal paika selged piirid – kuna naisel puudub perele elatise teenimise kohustus, peaks tema prioriteediks olema alati pere ja lapsed. Läänes elavad mosleminaised kipuvad seda aga tihti unustama. Naine võib tööl käia, kui ta seda soovib, kuid tema kodu peaks talle alati esmatähtis olema, sest milline töö siin elus on veel olulisem, kui uue põlvkonna kasvatamine ja õpetamine? Islam väärtustab pereema rolli väga kõrgelt ja ema on nii Koraanis kui sunnas palju kõrgemalt väärtustatud ja kiidetud kui isa.

Läänes on aga pereema positisioon üks madalamaid, arvustatumaid ja väärtusetumaid ühiskonnas – koju jäävad ju vaid need naised, kes millekski ei kõlba ega midagi ei oska. Siiski on huvitav siinkohal täheldada, et läänes on naised juba hakanud nõudma oma õigusi – olla koduperenaine ning samaaegselt väärtustatud, kuna naisel on omadusi, mida meestel ei ole, et kodu eest hoolitseda ja lapsi kasvatada.[1]

Diskussioon koduperenaise positsiooni ümber pole sugugi uus. Ka esimesed mosleminaised arutasid seda teemat.

Kord saatis üks grupp Asma bint Zaidi Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde, et probleemile lahendus leida. Ta ütles neile: „Ma olen mind toetavate mosleminaiste grupi liider. Meil kõigil on sama arvamus kui minul, nimelt Allah saatis sind nii mehi kui ka naisi õpetama. Me kõik usume sinusse ja järgime sind. Ent siiski pole naiste olukord kiita: oleme aheldatud kodu külge, oleme oma abikaasade rahulduse keskpunktiks ja nende laste kandjad. Meestele antakse eelis reedesel palvel, matustel ja džihaadil osalemiseks. Kui nad lahingusse lähevad, oleme meie nende vara ja omandi eest hoolitsejad ning nende laste toitjad. Oo Allahi Sõnumitooja, kas jagame nendega tasu ja thawabi?” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) pöördus seepeale meeste poole ja küsis: „Kas olete iial üht naist kuulnud paremini oma usu kohta küsimas, kui see naine siin?” Nad vastasid: „Allahi nimel, seda pole me iial kuulnud!”. Seepeale pöördus Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) uuesti Asma poole: „Mine ja teavita teisi naisi, et abikaasade hea kohtlemine ja fakt, et nad püüavad neile igati meele järgi olla, toetada ühtsuse ja solidaarsusega, on samaväärne kõikide nende kohustustega, mida sa meeste juures nimetasid.”[2]

Emaroll on islamis eriti väärtuslik, nagu seda kirjeldavad ka erinevad hadithid:

Muawiyya ibn Jahma (رضي اﷲ عنه) edastas, et Jahma (رضي اﷲ عنه) läks Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja, ma tahan ka võitlema minna ja ma olen tulnud sinu juurde selle kohta nõu küsima.” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „On sul ema?” Jahma vastas: „Jah.” Seepeale vastas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم): „Siis jää tema seltsi, kuna emade jalge ees on Paradiis.” (al-Nisa, Ibn Maja, al-Hakim ja al-Tabarani)

Abu Hurayra (رضي اﷲ عنه) jutustas: „Kord tuli üks mees Allahi Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja, kes on kõige rohkem minu seltskonda väärt?” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Sinu ema.” Mees küsis: „Ja siis?” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Sinu ema.” Mees küsis veelkord: „Ja siis?“ ja Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Sinu ema.” Mees küsis: „Ja kes peale tema?” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Peale selle sinu isa.”” (Bukhari, Muslim)

On ka selliseid naisi, kes ei saagi iial lapsi. See on südantlõhestav, eelkõige mosleminaistele, kelle kultuur on lapsi armastav ning kellelt nii pere kui võõrad ootavad juurdekasvu. Lihtsam on öelda, et tuleb olla kannatlik, kui seda tegelikult olla. See pole kellegi „süü”; oma õigluses valib Allah ise, kes millal järglasi saab:

„Jumalale kuulub taevaste ja maa ülemvõim, Ta loob mida tahab. Ta annab, kellele tahab, naissoost (lapsi) ja Ta annab, kellele tahab, meessoost (lapsi). Või ta teeb neist (mõlemaist) meessoost või naissoost (lapsed) ja Ta teeb viljatuks selle, kelle tahab. Tõesti, Ta on Teadja ja Kompetentne.“ (42:49-50)

Moslemite hulgas vaadeldakse kõiki naisi kui potentsiaalseid emasid ja paistab, et inimestel on siinkohal raske mõista, et on olemas naisi, kes iialgi emaks ei saa. Oma viljatusele kinnituse saanud naised ei tohiks tunda mingil juhul ennast teisejärgulistena (kahjuks on ühiskond selline, kes oma survega neile naistele negatiivset mõju avaldab). Emaks olemine pole mosleminaise ainuke töö. Aisha (رضي اﷲ عنها) ise ei saanud iial järglasi, ent siiski kutsutakse teda „moslemite emaks”. Ta oli ka väga tähtis teadmiste allikas ning edastas tohutul hulgal hadithe. Paljud moslemid tulid kaugelt just Aisha (رضي اﷲ عنها) juurde nõu pärima. Aishal (رضي اﷲ عنها) on suur roll meie umma õpetamises. Ta on islamiajaloo suurim naisjurist.

[1] „What is Housewife? (The Great Housewife Controversy)”, good Houskeeping, April 1992, lk, 126-127.

Faruqi, „Women, Muslim Society and Islam“, lk. 57.

[2] Rahman, lk. 89-90