Džihaad

Džihaadi kirjeldatakse tihti kui kuuendat tala islamis. Kasutusel olev tõlge „püha sõda” on täiesti vale. Tõeline tähendus on võitlus ja püüdlus Jumala teel. See ei pruugi olla relvastatud võitlus lahunguväljal. Igapäevaelu toob samuti kaasa džihaadi. Väljend „džihaad un-näfs“ (džihaad iseenda vastu) tähendab näiteks pidevat võitlust, et enda  madalamat olemust ja halbu harjumusi, näiteks laiskust ja halba tuju, kontrollida ning ületada.

Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ajal liitusid mõned naised meestega, kui nad lahingusse läksid, ent nende naiste  ülesanne oli rohkem  abi pakkumine kui võitlemine. Nad pidid Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) käest luba küsima ja kui nende abi lahinguväljal oli suurema tähtsusega kui töö nende omas kodus, lubati nad kaasa. Teiste meeste eest hoolitseti vaid  hädavajadusel ning  kontakt oli viidud absoluutse miinimumini. Siinjuures kehtisid samad  tingimused kui meditsiiniabi puhul.

Kui Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) käest küsiti naiste džihaadi kohta, ütles ta, et hadž on naiste džihaad, s t, et  naised saavad  samaväärse  tasu  hadži sooritamisel kui  mees, kes võitleb lahinguväljal. Aisha (رضي اﷲ عنها) küsis kord  Prohvetilt (صلى اﷲ عليه وسلم) luba lahingusse võitlema minna ja Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles talle: „Teie džihaad, naised, on hadž.” Ühel teisel korral küsis ta jälle, kas naistele on džihaad kohustuslik, ja sai vastuseks: „Jah, džihaad, milles pole lahingusse minekut ja võitlust, on kohustuslik. Need on hadž ja omra.” (Ibn Maja)[1]

Rasedus ja sünnitus on naise jaoks samuti džihaad, juba sellepärast, et naist, kes sureb  sünnitusel,  peetakse märtriks: „Naisest, kes sureb sünnituse ajal, saab märter.” (Ahmad, At-Tabarani).[2]

[1] Rahman, „Role of Muslim Women“, lk. 184.

[2] Schleifer, „Motherhood in Islam“, lk. 2.