Palve mošees
Mošees koos palvetamise käsk puudutab mehi. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم)[1] soovitas naistel oma palved kodus sooritada, just selleks puhuks eraldatus nurgas: Umm Humayd Saidiyya (رضي اﷲ عنها)[2] ütles: „Oo Jumala Sõnumitooja, ma sooviksin oma palve sinu juhtimisel sooritada.” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Ma tean seda, ent sinu palve oma koduses nurgas on parem kui kinnises toas ja kui sa sooritad selle kinnises toas, on see parem kui teha seda koduõues ja kui sa teed seda koduõues, on see kindlasti parem kui elukohalähedases mošees, ja kui sooritad seda elukohalähedases mošees, on see kindlasti parem kui suures linnas suures mošees.” (Imam Ahmad ja At-Tabarani; sarnane hadith ka Abu Dawudil)
Pakistani õpetlane Mawdudi oletas, et see Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) soovitus on seotud naiste kuupuhastusega. Naised, kes külastavad regulaarselt mošeed, võivad sattuda tähelepanu keskpunti, kui nad teatud ajal kuus mošeesse palvele ei lähe, ning see tekitaks neile piinliku olukorra. Privaatsus palves on parem, nii ei saa keegi teada naise isiklikust elust.[3]
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei keelanud naisi mošeesse minemast, ent andis naistele mõista, et kodus palvetamine on neile parem.[4]
Siiski pole naised mošeedest eemale peletatud (välja arvatud mõnes üksikus kohas levivate tavade kohaselt). Kui meie kavatsus on minna mošeesse õppima, siis võime seda teha. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles meestele, et nad ei keelaks oma naistel mošeesse minemast, kui need seda soovivad: „Ära keela Jumala naissoost sulaseid Jumala juurde mošeesse minemast. Kui üks teie naistest teilt mošeesse minekuks luba küsib, ei tohi talle seda keelata.” (Sahih Al-Bukhari, Sahih Muslim)
„Ärge keelake oma naisi mošeesse tulemast, ka siis, kui nende kodud on neile paremad.” (Abu Dawud)
Kui hakkame oma õigusi mošeesse minekuks taga nõudma, peame siiski teatud käitumisreegleid silmas pidama. Eriti seda, et meil, naistel, pole lubatud meestega seguneda. Mošeedes, kus on olemas „naiste galeriid”, on see lihtsam. Teistes mošeedes on eraldatud kardinaga ruum, kus varjus saavad naised palvetada. Huvitav on see, et Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ajal, mil mošeed olid lihtsad, vaid ühe ruumiga ehitised, palvetasid mehed esiridades ja naised lihtsalt nende taga.[5]
Samuti peab mošees kantav riietus olema korrektne: kogu keha (välja arvatud käed ja nägu) ja juuksed peavad olema kaetud. Naine ei tohi olla ei meigitud ega lõhnastatud. Ei tohi unustada, et kõik islamiriikides tuntud rahvuslikud riided ei täida mosleminaise katmise tingimusi. Shalwar-khameez, sari, seelik või mõni muu kitsa lõikega või teatud kehaosi – nagu käsivarred, kõht ja jalad – paljastav riietus pole lubatud. Mošeesse mineku mõte on Jumala ülistamine, palvetamine ja õppimine ning kindlasti mitte endale tähelepanu tõmbamine.
Huvitav oleks siinkohal märkida, et näiteks kaliif Umar (رضي اﷲ عنه)[6] ja isegi Aisha (رضي اﷲ عنها) ei pooldanud naiste mošeesse minemist. Umar (رضي اﷲ عنه) pani selle keelu sellepärast, et ühiskonna moraal oli alla käinud ja eelkõige öösel polnud naistel sünnis välja minna, ka mošee külastamiseks mitte. Mediina naised, kes selle keelu vastu olid, läksid Aisha (رضي اﷲ عنها) juurde, ent viimane toetas Umarit (رضي اﷲ عنه) ja ütles: „Kui Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oleks teadnud, mida teab Umar, poleks ta teile välja minemiseks (st mošeesse) luba andud.”[7]
Kuna tänapäeva islamiühiskondade moraal (muudest ühiskondadest rääkimata) on veel halvem kui Umari (رضي اﷲ عنه) ja Aisha (رضي اﷲ عنها) ajal, on teatud moslemikogukondades naistele mošeede külastamine keelatud. Aga nagu Nigeeria õpetlane Abdur Rahman Doi esile toob, andis Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) siiski naistele loa mošeesse minekuks ja seega on see ka lubatud – tingimusel, et riietus jm on selleks kohane – , et naised saaksid uuesti islamit õppida ja üksteist selles julgustada.[8]
[1] salla llaahu aleihi wa sallam – Jumala rahu ja õnnistus olgu temaga.
[2] radia llaahu änhaa – Jumal olgu temaga (n) rahul.
[3] Mawdudi, „Purdah and the Status of Women in Islam“, lk. 208.
[4] Doi, „Women in Shariah“, lk. 29.
[5] Mawdudi, „Purdah and the Status of Woman in Islam“, lk. 210
[6] radia llaahu änhu – Jumal olgu temaga (m) rahul.
[7] Doi, „Women in Shariah“, lk. 29-30
[8] Doi, „Women in Shariah“.