Hanafiyya

Hanafiyya õiguskoolkond on oma nime saanud Abū Hanīfa (An-Numān ibn Thābit, 699-767) järgi, kes oli üks neljast islami õiguskoolkonna juhtfiguurist. See on oma vanuselt kõige esimene islami õiguskoolkond ja on kogunud enda rüppe umbes 50% tänapäeval maailmas elavatest Sunni moslemitest, olles seega nelja koolkonna seas ka kõige suurem.

Kuigi tegemist on neljast islami õiguskoolkonnast kõige vanemaga, on ta siiski, nii uskumatu kui see ka ei tundu, tuntud kui kõige vastuvõtlikum ja avatum uutele ideedele, seega kõige „vabam”. Koolkond ei ole nii ühtlase joonega, kui teised kolm. Tekkis ta peamiselt vastukaaluks traditsionalistidele (ahl al-hadith), kes seisid kindlalt vastu isikliku hinnangu (ra’y) kasutamisele.

Hanafiyya vabameelsusest võiks näitena tuua asjaolu, et koolkonna algusaja juristid võtsid Koraani keeldu tarbida khamri (vein) väga otseselt. See tähendab, et keelatud on tarbida vaid viinamarjadest valmistatud alkohoolset jooki, muudest ainetest valmitatud alkohol on aga lubatud tingimusel, et sellega ei liialdata. Väga kiiresti aga muutsid ka hanafiyya õigusteadlased selles suhtes oma meelt, keelusatades kõik alkohoolsed joogid, nagu teised koolkonnad seda ammu olid teinud.

Abū Hanīfalt endalt ei ole säilinud teoseid tema ideoloogia kohta (on vaid hadithikogumik – „Musnad”). Kogu informatsioon pärineb seega tema õpilastelt (näiteks: Abū Yūsuf, Šaybānī, Muhammad Ibn Hasan, Zufār Ibn Huzayl, Hammad Ibn Abū Hanīfa, Abū Ismāt Mughīra Ibn Miqsām, Yūnus Ibn Ishāq, Abū Bakr Ibn Ayyāš, Abdullah Ibn Mubārak, ‛Ali Ibn Āsim, Ža’fār Ibn Awn, Ubaydullah Ibn Mūsa jne.), kes koolkonna ideid edasi kandsid. Abū Hanīfa ise oli Iraani päritolu iraaklane, „isehakanud” moslem. Viimane fakt on tolle aja kohta küllaltki märkimisväärne, kuna väheseid „isehakanud” moslemeid võis siis nii kõrgetelt positsioonidelt leida. Juriidilises mõttes ei oma see mingit tähtsust, kuid tegelikkuses on mõjutusi siiski näha – hanafiyya koolkond suhtub näiteks väga positiivselt segaabieludesse, neist tulenevatest kultuurilistest komplikatsioonidest hoolimata. See on ka põhjuseks, miks hanafiyya koolkond on mitte-araablastest moslemite seas vastuvaidlematult soosituim.

Hanafiyya koolkond on alguse saanud Iraagis – Kuufas ja Basras, kus ta hoiab siiani kindlalt Sunni moslemite hulgas oma positsiooni, nagu ka Süürias. Väga kiiresti levisid koolkonna ideed ida suunas. Afganisataanis on tal erakordne ainukoolkonna staatus, enamuses on ta ka Pakistani, Bangladeši, India ja Hiina moslemite hulgas. Hanafiyya järgijate hulka võib lugeda enamus türgi rahvaid, tatarlased, usbekid, tadžikid, baškiirid, Ukraina ja Gruusia moslemid. Hanafiyya koolkonda pooldas ka Osmanite impeerium, mille ametlikuks koolkonnaks see kuulutati. Seetõttu on koolkond tänapäevalgi enim järgituks Türgis, kuid kunagise Osmanite impeeriumi araabiakeelsetes provintsides vähemuses. Üldiselt võib aga öelda, et sajandite jooksul on hanafiyya koolkond koos šāfi‛iyyaga jaganud mitte-araablastest moslemite soosingut. Hanafiyya on soosituimaks koolkonnaks ka tänapäeva „isehakanud” moslemite hulgas.

On saanud tavaks kujutada hanafiyya koolkonda kui kõige laiahaardelisemat ja kõige „vabamat”. Selliste äärmuslike väidete puhul on reeglina tegu liialdusega. Pigem võiks öelda, et hanafiyya peab väga oluliseks erinevaid õiguslikke kaalutlusi, meetodite ratsionaliseerimist. Hanafiyya jurisprudents ei pea oluliseks mitte ainult isikliku hinnangu (ra’y) kasutamist, vaid ka selle edasiviimist parima hinnangu ehk eelishinnangu (istihsān) otsimise läbi. See tähendab siis, et õige otsuse vastuvõtmiseks ei toetuta mitte ainult loogikale, vaid üritatakse loogilistest järeldustest valida see kõige õigem ja kõige loogilisem. Sellistes tingimustes vastu võetud otsus oleks laienduseks kolmandale islami õigusteaduse allikale ehk analoogilisele võrdlusele (qiyās).

Hanafiyya islamiteadlased on tuntud oma põhjuse ehk ‛illa otsingute poolest (st, alati peab olema mingi põhjus, mis annaks meile õiguse siduda ühe kindla olukorra teisega ja väita, nagu võiksime esimese lahendust tuua teisele lahenduse leidmiseks eeskujuks, kuna teise lahendamiseks meil prohvetilt (saws) endalt näpunäited puuduvad). See on ka hanafiyya kõige silmapaistvamaks eristuseks teistest koolkondadest. Tõsi on siiski ka see, et Abū Hanīfa enda õpilased, näiteks Abū Yūsuf ja Šaybānī, on korduvalt oma püüdega pöörduda tagasi traditsionaalsete tekstide (Koraani ja hadithide) juurde „põhjuse” otsinguid pidurdanud. Vastavalt sellele, kuidas maad on võtnud „passivne nõusolek” ehk taqlīd, on oma võimu järjest kaotanud „vaba katse” asju mõista ehk ižtihād ja koolkonna käsiraamatud on langenud justkui skleroosiseisundisse. Eelishinnang (istihsān) ei väljenda enam mitte uskliku enda eelistust kõige legaalse hulgast, vaid kunagiste kadunud islamiteadlaste eelistusi, tegemist ei ole enam uue mõttetegevuse vaid vana kindlaks määratu kordamisega.

Tuntud hanafiyya õigusteadlased:

Abū Hanīfa (699-767) – juhtfiguur

Abū Yūsuf (-798) – „Kitāb al-Kharāž” (peamiselt maksuseadused), „Kitāb al-Athar” (70 000 hadithi), „Kitāb Ikhtilaf Abi Hanifa wa ibn Abi Layla” (võrdlev õigusteadus), „Kitāb al-Radd ‛Ala Siyar al-Awza’i” (sõjandus)

Muhammad ibn al-Hasan aš-Šaybānī – „al-Mabsūt”, „al-Žāmi‛ as-Saghīr”, „al-Žāmi‛ al-Kabīr”

Khayr ad-Dīn ar-Ramlī – „al-Fatāwā al-Khayriyya”

Qadri Effendi – „Wāqi‛āt al-Muftīn”

As‛ad al-Madani – „al-Fatāwā al-As‛adiyya”

Al-Kawākibi – „al-Fatāwā”

Lõpetuseks mõttetera Abū Hanīfalt endalt islamiteaduse olulisuse kohta – „Fiqh (islami õigusteadus) on teadmine sellest, mis on meie poolt ja mis on meie vastu!”