Fiqh ja usul al-fiqh

Kuidas fiqh on kujunenud?

Mis on islami õigusteaduse algallikad (usūl al-fiqh)?

Sõna fiqh, mida tavaliselt tõlgitakse kui „islami õigusteadus” tähendab araabia keeles tegelikult „mõistmine, teadmine, intelligentsus” ja käib kõigi teadusharude kohta (näiteks: fiqh al-lugha – leksikoloogia), kuid üksinda kasutades on tema tähenduseks kujunenud „õigusteadus” ehk „jurisprudents” –  „islami religioosne õigusteadus”.

Fiqh on akadeemiline ala, mille ülesandeks on šariaadi – šarī‛a – kirjeldamine, defineerimine ja uurimine. (šarī‛a kohta vaata täpsemalt artiklist – Mis on šariaat?)

Otsekohe tuleks lisada, et tegu ei ole lihtsalt niisama seadustega, islami õigusteadus saab olla vaid Koraani ja Sunnaga kooskõlas olla ning seega ei käi siia alla ükski seadus, mis oleks nende allikatega vastuolus. Samuti on oluline teada, et fiqh kujutab endast „elukoodeksit”, mis määrab moslemite igapäevaelu ja teod. Siia alla käivad nii religioosse kultusega seotud küsimused (‛ibādāt) kui ka ühiskondlikud suhted (mu‛āmalāt), mis praktikas tähendab, et fiqh on palju laiahaardelisem kui kristlaste kaanoniseadus või ükskõik millise lääneriigi tsiviilseadus.

Kuidas fiqh on kujunenud?
Islami teadlaste esimeseks mureks oli defineerida ja deriveerida kõik Koraanis ja Sunnas olevad seadused. Sellest seisukohast lähtudes võib fiqhi defineerida eelkõige kui „mõtlemist, loogilist deriveerimist” ja mitte kui „kindlat teadmist” (‛ilm). Seaduste defineerimise ja deriveerimisega hakkasid tegelema prohveti (saws) kaaslased kohe peale tema surma. Nende järeltulijad jätkasid oma isade tööd ning nendest järgmine põlvkond hakkas juba tegelema õiguskoolkondade rajamisega.

II ja III sajandil peale islami tekkimist kujunesid välja kõik tänapäeval teada olevad suured religioossed koolkonnad ja islami õigusteadusele pandi alla tugev põhi. Juba teisest sajandist peale islami ilmumist on teada välja töötatud põhimõtetega  õiguskoolkondi (tänap. Saudi Araabias) Mekas, Mediinas, (Süürias) Kuufas ja Basras. Palju tegeldakse ka puhtalt koraaniteaduse, hadithide analüüsi ja grammatilise analüüsiga.

Suured teadlased, kelle järgi on nimetatud tänapäeva suurimad islami õiguskoolkonnad, elasid 2. sajandil peale islami ajaarvamise algust (8. saj. AD), Omaijaadide dünastia valitsusajal või Abassiidide valitsusaja alguses. Kõige esimesteks eestvedajateks olid süürlane Awzā‛ī (sur.157H), ja Kuufa qādī Ibn Abī Laylā (sur.148H).

Mis on islami õigusteaduse algallikad (usūl al-fiqh)?
Kõige levinumalt kasutatakse süsteemi, mille järgi on 4 peamist allikat. Kaks esimest neist on loomulikult Koraan ja Sunna. Nende teaduslik kasutus sõltub kolmandast ja neljandast allikast.

Kolmandaks allikaks peetakse „analoogilist võrdlust” ehk qiyāsi: kui tahame näiteks praktikas määratleda, kas mingi asi on halal (lubatud) või haram (keelatud), siis saame seda teada võrreldes seda millegiga, mille staatus on kindlalt teada ja mis on sellele asjale sarnane, või võrreldes seda asja vastupidisega, või võrreldes rohkemat vähemaga või siis vähemat rohkemaga.

Neljandaks allikaks peetakse „kogukonna ühist arvamust” millegi suhtes ehk ižmā‛t. Siin on lahkarvamusi selles suhtes, et keda pidada selleks kogukonnaks, kas 1) vaid Muhammedi (saws) kaaslasi, kes tema kõrval elasid või 2) islamikogukonda üldse, läbi aja ja ruumi. Seega lubavad osad koolkonnad ka tänapäeva islamiteadlastel uusi seadusi vastu võtta, tingimusel, et nad kõik on selle õigsuses ja Koraanile ja Sunnale vastavuses veendunud. ižmā‛ lubatuse kinnitamiseks kasutatakse kolme hadithi (ehk prohveti (saws) jutustust):
1) „Minu kogukond (umma) ei kinnita õigeks valet”
2) „Kes eemaldub kogukonnast (žamā‛a), eemaldab endalt islamiga seotuse” ja
3) „Kes sureb peale seda, kui on end kogukonnast (žamā‛a) eemale hoidnud, sureb nagu inimesed surid enne islamit (st ilma usuta).”
Sellest kõigest võib järeldada, et seadusi võib deriveerida ka ühel kindlal ajal ja kindlas kohas elavate moslemite ühisest arvamusest millegi suhtes, mis ei lähe samas vastuollu Koraani või Sunnaga ja ižmā on seega kogukonna ühine otsus millegi suhtes.

Neljale peamisele allikale lisanduvad veel ka kaks kõrvalist allikat. Nendest esimene ja olulisem on „isiklik arvamus” ehk ra’y. Algsetes islami õigusteaduslikes tekstides räägitakse sellest palju, kuid hiljem juba vähem. Peamiselt puudutab isiklik arvamus ühiskondliku heaolu (maslaha) küsimusi ja isiklikke eelistusi (istihsān – kui inimesel on õigus valida näiteks kahe erineva toimimisviisi vahel, mis mõlemad on legaalsed).

Teiseks kõrvaliseks allikaks oleks „komme” ehk ‛urf. Selle all on mõeldud võimalust deriveerida ka seadusi nendest seadustest ja kommetest (näiteks pärslaste, kristlaste või juutide seadustest ja kombestikust), mis on antud rahva keskel olnud juba enne islami tulekut ja seega väga juurdunud rahva mentaliteeti, kuid mis ei ole samas vastuolus Koraanis ja Sunnas kirjas olevaga.