Islami mõisted
‛AALIM (mitm. ulama’, ar.k. „teadja”) – islami religioosne õpetlane, tiitel on antud sellele, kes on silmapaistev (tark) oma õppimises ja religiooni teadmises
‛ABD (meessoost, mitm. – 1. ‛abīd (kui tegemist on vastu tahtmist orjastatutega), 2. ‛ibād (kui tegemist on vabatahtlikult end orjadeks tunnistajatega – näiteks moslemid Jumalale)) – ori, teener, ülistaja, Jumala sulane
ADHAN / ATHAN – palvelekutse;
AHKAM – „seaduslikud staatused’”, vastavalt Islami seadusandlusele on viit liiki ahkame:
- wažib – kohustuslik
- mustahab – soovitav, aga mitte kohustuslik
- muharram – keelatud
- makruh – sallimatu, aga mitte keelatud
- halal – seaduslik, lubatud
AJATOLLA / AYATOLLA – (ar.k. – „Jumala märk”) šiiitide kõrgeim vaimulikutiitel
AL-AMIIN – (ar.k. – „kindel, lojaalne, usaldusväärne, aus”) üks prohvet Muhammedile (saws) omistatud nimesid islamile eelneval ajal
ALEIHI / ALEIHIM SALAM – (ar.k. – „rahu olgu temaga/nendega”) öeldakse prohvetite ja/või sõnumitoojate mainimisel
ALEIKUM SALAM – (ar.k. – „ka teiega olgu rahu”) vastus moslemite igapäevasele tervitusele „assalamu alikum” (ar.k. – „rahu olgu teiega”)
ALHAMDULILLAH – tänud ja kiitus olgu Jumalal
AL-MASŽID AL-HARAM – (ar.k. – „keelatud/püha mošee/kummarduskoht”) 1) Kaaba ja Püha Mošee koos lähima ümbrusega; 2) kogu Meka linn
AMIIN – (heeb.k., ar.k. – „nii olgu/saagu”) öeldakse pärast suplikatsiooni (millegi kindla palumist); aamen
‛AQIDA – kreedo, imani nurgakivi
‛AQIQA – ühe või kahe lamba ohverdamine lapse sünni puhul tänulikkuse märgiks Jumalale
‛ASR – pärastlõuna, ka pärastlõunase palve nimi;
ASSALAMU ALIKUM – (ar.k. – „rahu olgu teiega”) moslemite igapäevane tervitus
AYA / AAJA / AJAAT – (ar.k. – „näide, ime, märk”) Koraani värss, märk Jumalalt
BIDA – (ar.k. – „uuendus, leiutis, ketserlus, väärõpetus) relig. – see, mis on uuendusena religiooni sisse viidud, mida algselt islamis ei olnud
BISMILLAH – (ar.k. – „Jumala nimega/Jumala nime abiga”) Jumala nimel
DAIF – (ar.k. – „nõrk”) hadith, millel puudub autentsus, mis ei ole kindel
DAWA – (ar.k. – „kutse, invokatsioon, kreedo, konvokatsioon, usutunnistus, palve”) reeglina kasutatud „kutse islamisse” tähenduses
DIIN – religioon, uskumus, konfessioon, eluviis
DHIKR – (ar.k. – „avaldamine, väljendamine, hüüdmine, mainimine, meenutamine, invokatsioon”) sõnad, millega Jumalat ülistatakse nii palves kui ka väljaspool palvet
DUA – (ar.k. – „kutse, hüüe, palve, suplikatsioon, soov”) hüüd või palve Jumala poole, suplikatsioon
DŽAHANNAM – gehenna, põrgu(tuli)
DŽAHILIYYA – islamieelne aeg, ignoratsuse aeg; kuid võib viidata ükskõik millisele olukorrale või inimesele, milles/kellel puudub Jumala juhatus
DŽANNABA / ŽANNABA – suurem rituaalne ebapuhtuse seisund (näiteks peale seksuaalvahekorda); rituaalselt puhtasse seisundisse jõudmiseks tuleb sooritada al-ghusl ehk suurem puhastus
DŽANAZA – matusepalve, matuse rongkäik.
DŽANNA / ŽANNA – aed, paradiis
DŽELLABA – pikk, lai, sirge lõikega, õhukest mantlit meenutav, pikkade varrukatega, reeglina kapuutsiga ning üle-pea selga pandav riideese nii naistele kui meestele kodust väljaspool liikumiseks
DŽIHAAD – (ar.k. – „usinus, visadus, (eelkõige sisemine) võitlus”), on kaks džihaadi vormi: kõrgem – sisemine võitlus kõige kurja vastu endas, madalam – kogukonna kaitsmine relvatatud rünnaku vastu (väline džihaad);
DŽILBAAB – pikk, lai ja avara lõikega riideese (või riided) mis katab naise keha väljaspool kodu liikudes (vt. ka Koraan 33:59)
DŽINN – vaim, ka kuri vaim; meile nähtamatu paralleelse maailma elanik; Jumala teise loodud paralleelmaailma elanik, kes on loodud suitsuta tulest (puhtast tulest) ja on seega inimsilmale nähtamatu; džinne on nii häid kui halbu, usklikke kui ka uskmatuid (täpselt nagu inimesigi), ka neil on perekonnad ja ka nende üle mõistetakse Viimsel Päeval kohut nende tegude järgi
EMIIR – valitsejatiitel islamimaades, emiiri nimetust on kasutatud nii väejuhi, suguharu juhi või teatud piirkonna valitseja kohta, türklastel tähendas tiitlit, mida anti kõrgetele ametnikele.
EMIRAAT – emiiri valitsuspiirkond
FAŽR – koidik, ka koidikupalve;
FAQIH / FAQIIH / FAKIIH (mitm. fuqaha) – islami õigusteaduse (fiqhi) õpetlane
FATWA (mitm. fatawa) – otsus teatud küsimuse kohta, mille esitab islami religioosse õigusteaduse õpetlane; religioosne otsus, mis on välja antud islami õpetlase poolt; reeglina tuleb fatwasid välja anda sellistel teemadel, mida islami originaalallikad (Koraan ja sunna) ei puuduta (näiteks küsimused interneti, televisiooni, kloonimise, organidoonorluse jne. suhtes); fatwasid väljastavad islami õpetlased peavad oma otsustes lähtuma Koraanist, prohveti (saws) sunnast, prohveti (saws) kaaslaste eeskujust ja eelnevate tuntud islami õpetlaste arvamusest
FIQH – (ar.k. – „mõistmine, teadmine, doktriin, jurisprudents”) islami õigusteadus, jurisprudents, ka šariaadi uurimisega tegelev teadus;
FITNA (mitm. fatn) – katse, katsumus, tagakiusatus, vallatus, võrgutamine, kiusatus, segadus religioonis; konfliktid ja tülid moslemite vahel
GHAIB / GHAIIB / RAIIB – nähtamatu, saladus, mõistatus, üle meie meelte
HAFITH (mitm. huffaath) – (ar.k. – „hoidja, konservaator”) hadithide tundja, üldiselt viitab sellele, kes on meelde jätnud vähemalt 100 000 hadithi
HADITH (mitm. ahadith) – (ar.k. – „kõne, vestlus, ettekanne, jutustus, juhtunu seletus, uudis, traditsioon”)jutustus, mis annab edasi prohveti (saws) ütlused, teod, heakskiidu, keelu millegi kohta, tema vaimsed kui ka füüsilised omadused; hadith võib olla nii autentne kui nõrk, vastavalt islami õpetlaste kontrollile ja klassifikatsioonile;
HADITH QUDSI – prohveti (saws) sõnad, mis on otsene tsiteering Jumala enda sõnadest
HADŽ – palverännak Mekkasse, 5. islami tugisammas;
HALAL – (ar.k. – „legaalne, lubatud”) viitab üldiselt millelegi, mille Jumal on teinud lubatavaks, olgu see siis tegu, tava, toit, suhted jne; vaata ka – AHKAM
HANAFIYYA / HANAFI – üks neljas islami õiguskoolkonnast;
HANBALIYYA / HANBALI – üks neljas islami õiguskoolkonnast;
HANIF – monoteist
HANIFA – puhas, monoteistlik (vaid ühte Jumala tunnistav ja kummardav) usk
HARAM – (ar.k. – „illegaalne, keelatud”) viitab üldiselt millelegi, mille Jumal on ära keelanud, olgu see siis tegu, tava, toit, suhted jne; vaata ka – AHKAM
HASAN – (ar.k. – „hea, ilus, suurepärane”) autentse hadithi paremuselt teine aste
HIDŽAB / HIDŽAAB – (ar.k. – „midagi, mis varjab, katab”) moslemitest naiste pearätt; tähistab nii keha kui ka pea katmist naiste poolt nende meeste pilkude eest, kes ei ole nendega sellises sugulusastmes, et abielu nende vahel oleks keelatud (vt. ka Koraan 24:31)
IDŽMA – (ar.k. – „konsensus, kokkulepe, ühine arvamus”) islami kogukonna (õpetlaste) ühine arvamus mingi asja kohta, mis võib originaalallikates (Koraanis ja sunnas) vastava informatsiooni puudumise tõttu saada ka seaduseks
IDŽTIHAAD / IŽDIHAAD – (ar.k.– „pühendumus, jõupingutuste rakendamine, visadus”); õpetlastepoolne seaduste tõlgendus ja uute käitumisreeglite formuleerimine; õpetlast, kellel on õigus teostada idžtihaad’i, nimetataksemudžtahiidiks
IMAM / IMAAM– sunniitlikus islamis – palvuse juht, igaüks, kes on eespalvetaja rollis, olgu see siis mees, naine või laps; šiiitlikus islamis – kogukonna juht; imamil ei ole islamis maa ja taeva vahelise vahendaja rolli nagu preestritel ja õpetajatel kristluses, kuna igal olevusel on otseside oma Loojaga
IMAN – (ar.k. – „usk, uskumine, uskumus”) kõige uskumine, mida Jumal on avaldanud läbi oma Raamatu (Koraani) või Oma prohveti (saws) (sunna); usk Jumalasse, Tema inglitesse, Tema Raamatutesse, Tema sõnumitoojatesse, Viimsesse Päeva ja saatusesse (qadr), nii selle heasse kui halba; imani alla kuulub selle tunnistamine oma keelega, uskumine oma südamega ja vastavalt käitumine oma ihuliikmetega
IQAMA / IKAMA – teine palvekutse, öeldakse vahetult enne palve algust, põhimõtteliselt samad laused, mis esimeses palvekutses (adhan/athan), aga vähem kordi korratud ja üks lause juures (tõuske palveks),
ISLAM – ar. k. alistumine, allaheitmine, rahu.Sõna ’islam’ on tuletatud tüvest slm, millest pärinevad ka sõnad rahu (silm, salam), tervitamine ehk rahu soovimine (salam) ja tervis ehk täius (salama) ning tähendab täielikku allumist Jumala tahtele.
KALIFAAT – kaliifi riik, kaliifi valitsetav riik
KALIIF – kaliif on Muhammedi (saws) „asemik“, algselt nii vaimulikku kui ilmalikku võimu omav valitseja, ühendatud moslemi kogukonna juht. Vaimuliku võimu osakaal aga aja möödudes vähenes. 14. sajandist alates nimetasid Ottomani valitsejad end sultaniteks. Kaliifi valitsemisala on kalifaat.
KORAAN – islami püha raamat, milles sisaldub prohvet Muhammedile (saws) ilmutatud Jumala sõna; ar.k. sõnatüvest qr’, mis tähendab lugema, õppima, retsiteerima;
LILAT UL-QADR – (ar.k. – „saatuse öö”) usutavalt 27. ramadanikuu öö; öö, mil’ Jumal esimest korda saatis prohvet Muhammedile (saws) ilmutuse
MAHRAM – naise abikaasa ja sellised mehed, kellega naine on sugulussidemetes, mis teevad abielu nende vahel ebaseaduslikuks; naise mahramiks on peale abikaasa veel tema isa, vend, onu, vanaisa, poeg, abikaasa poeg, piimavend, kasuisa, abikaasa isa; Välja minnes (reisides) peaks naisel alati mahram saatjaks olema
MALIKIYYA / MALIKI – üks neljas islami õiguskoolkonnast;
MINARETT – mošee torn, kust tehakse palvekutset
MOSLEM / MUSLIM – (ar.k. – „keegi, kes allutab end Jumala tahtele ja saavutab sellega sisemise rahu”) islamiusuline;
MOŠEE – (ar.k. – „masžid – kummardamiskoht”) islami pühakoda
MUFTI – jur, relig mõjuvõimas teoloog-jurist islamimaades
MULLA – relig. islami riikides lugupeetav inimene, kes on õppinud šariaati
MUESSIN / MUEDDIN – minareti rõdult moslemeid palvusele kutsuv vaimulik
QADR – saatus
QIBLA – palvesuund (igast maailma otsast Meka poole)
RAMADAN (KUU) – kuukalendri 9. kuu, paastukuu;
RIBA – intress
SALAAT / SALAT – palve;
SAUM – paast;
SIWAK / SIWAAK – hambapuhastusaine araki puust
SUFISM – u. 8. saj. tekkinud müstiline suund, mis rõhutab sisemist pühendumist Jumalale; islami müstitsism; nimetus tuleneb sõnast suf (vill), kuna suuna esindajad kandsid villast rõivast, et väljendada askeetlikkust; ortodoksliku islami poolt ei ole sufism aktsepteeritud
SULTAN – ilmalik valitseja islamimaadel; Türgi valitseja tiitel aastani 1922, praegu valitseja tiitel Bruneis ja Omaanis
SULTANAAT – pol. sultaniriik, sultanivõim
SUNNA– (ar.k. – „seadus, pärimus, praktika, traditsioon”) Koraani mitte kuuluvate prohvet Muhammedi (saws) sõnade ja tegude ehk hadithide kogu;
SUNNIIT – moslem, kes kuulub ühte islami kahest suuremast jaotusest (sunna islam ja šiia islam)
SUNNISM – üks islami kahest suuremast jaotusest (sunnist ja šiiism)
SUURA– Koraani peatükk; kokku on neid Koraanis 114
ŠAFI‛IYAA / ŠAFI‛I – üks neljas islami õiguskoolkonnast;
ŠAHADA / ŠAHAADA – usutunnistus;
ŠAHADATAIN – (ar.k. – 2 usutunnistust) 1. tunnistan, et ei ole jumalust peale Jumala ja 2. tunnistan, et Muhammed on Tema sõnumitooja
ŠARIAAT / ŠARIIA– islami õiguse allikas, kujunenud Koraani ja sunna aluse
ŠIIISM – üks islami kahest suuremast jaotusest (sunnist ja šiiism)
ŠIIIT – kaliif Ali järgijad; moslem, kes kuulub ühte islami kahest suuremast jaotusest (sunna islam ja šiia islam)
ŠIRK – Jumalale kaaslaste või partnerite lisamine, polüteism, iidolikummardamine
ZAKAAT / ZAKAT – igale moslemile kohustuslik almus vaestele
UMMA– islamis kogukond, vendlus, rahvus, ka eluviis, mille juures on väga tähtis pereliikmete ja teiste islami kogukonna liikmete eest hoolitsemine: tuleb külastada haigeid ja orbusid ning olla külalislahke
ULAMA – islamiteadlane
VESIIR – pol. kõrgem haldusametnik islamimaades (võrdne peaministriga)
Mõned nimed:
Allah – Jumal
Muhammed (saws) – islami prohvet
Khadidža (Hadidža) – prohveti 1. naine
Aadam, Aabraham, Iisak, Jaakob, Ismael, Noa, Mooses, Taavet, Jeesus – prohvetid
aabrahamlikud religioonid – judaism, kristlus, islam
Saara – Aabrahami naine
Abu Bakr –1. kaliif, prohveti sõber ja kaaslane
‘Umar ibn al-Khattab ehk ‘Umar al-Faruq (Umar Lunastaja, ka Omar) – 2. kaliif
‘Uthman ibn ‘Affan [usm’aan ibn af’aan] (ka Uthman, Osman) – 3. kaliif
Ali ibn Abi Taalib – 4. kaliif
ingel Gaabriel – Jumala vahendaja prohvetile sõnumi toomisel
Kaaba – püha mošee Mekas, ka Kaaba kivi ise
Meka – püha linn, prohveti sünnilinn
Mediina – püha linn, kuhu prohvet emigreerus