Antikristus ehk dažžaal
Kõik prohvetid, keda Jumal on Maale saatnud, on hoiatanud dažžaali tuleku eest. Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud, et Jumal pole iialgi saatnud prohveteid inimkonnale, ilma et nad poleks inimkonda dažžaali eest hoiatanud. Veelgi enam, Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud, et pole olemas suuremat katsumust Aadama (as) loomisest alates, mis oleks suurem, kui dažžaali tuleku aeg. See tähendab, et teadmine dažžaali kohta pole ainuomane vaid islamile. Ka kristluses on uskumine dažžaali ehk Antikristusesse. Selle kohta leiab Piiblist, Vanast Testamendist märkmeid, mis viitab dažžaalile ehk Antikristusele. Siiski jäävad varematest ilmutustest Antikristusele iseloomulikud jooned ebaselgeteks. Sellepärast leiamegi varasemast kristluse ajast, kus ajaloolistele isikutele anti dažžaali nimi. Näiteks 12. sajandist pärit Joachim Fiorest, kes ennustas, et kristluse kolmas ajajärk algab aastal 1260. Püha Rooma Imperaator Frederick II pidas teda ja ta järgijaid Antikristuseks. Teised nägid Antikristust paavst Benefatius Athis ja Johannes XXIIs. Isegi Martin Luther nimetas paavste Antikristusteks. Hiljem andis katolik kirik Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) Antikristuse nimetuse.
Islamis on Antikristuse kirjeldused küllaltki täpsed. Antikristust on detailselt kirjeldatud – tema tulekut; kõikide juhtumisi, mis aset leiavad; tema seatud reegleid, isegi tema hukkumine, milline see välja näeb. Kõik need detailid on olemas. Miks? Sellepärast, et tema kohta teadmine on oluline, kuna inimkonna ajaloo jooksul elanud prohvetid (عليهم السلام) on temast, dažžaalist, rääkinud. Ent, nagu kõik nende ülejäänud sõnumid, need muutusid, korrumpeerusid, kuniks sõnumid muutusid ebaselgeks. Koraani kui viimast Jumala ilmutust, on kaitstud rohkem kui varasemaid ilmutusi. Info dažžaali kohta hoiti samuti alal, anti detailselt edasi, ütlustes, hadiithides, õpetustes. Selline alalhoitus varasematel põlvkondadel puudus. Seega pole selles midagi üllatavat, et meieni on jõudnud suurepäraseid kirjeldusi, detaile dažžaali kohta. Ainus täielik pilt sellest on islami õpetuses. Nostradamuse ennustusi, erinevaid kristluses esinevaid tekste, judaismi tekste, mis kirjeldavad Antikristust, ei anna võrrelda islamis leiduvate selgete õpetustega.
Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) hoiatas, et dažžaal ei ilmu inimeste keskele enne, kui nad ta unustavad, kui imaamid ei maini teda enam oma jutlustes mošeedes jne. Seega, mõelge järele, millal oli viimane kord, kui imaam oma khutbas dažžaalist rääkis. Kindlasti on seda raske meenutada. See on aga üks märkidest, et see aeg tuleb aina lähemale. Mis on lähem? Allah teab paremini. Kui ligidal on see aeg? Allah teab paremini. Enne kui see õige aeg tuleb, on ilmunud vähemalt 30 nn dažžaali, kes peavad endid Jumala sõnumitoojateks. Osasid neist me juba tunneme – Gulam Pakistanist, kes lõi oma religiooni, kuulutades, et tema on Jumala sõnumitooja; Ali Shirazi Iraanist, kuulutades, et tema on Jumala sõnumitooja, Bahais; Ameerikas Elijah Muhammad, kes teatas, et tema on Jumala sõnumitooja, ta suri 1975; 1989 Egiptuse-Ameerika päritolu Rashad Khalifa, kes samuti kuulutas, et tema on Jumala sõnumitooja. Seega, kui hakata nüüd kokku lugema neid, kes on endid Jumala sõnumitoojateks kuulutanud, siis kolmkümmend pole mitte eriti kaugel. MahmoudTahen Sudaanist kuulutas end samuti sõnumitoojaks. Kui valitsuse võttis üle islamlik juhtimine, siis ta surmati. Samuti peale Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) surma tekkis ju Araabiariikides ületõus ja samuti palju nn sõnumitoojaid – Museilama põhjapool, Asural Anasi lõunapool ja isegi naisterahvas – Sajjah, temagi pidas end sõnumitoojaks. Seega 30 on peaaegu käes. Ja nagu Preohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) meid hoiatanud on, kui me enam ei kuule dažžaalist kogukonnas, sõprade ringis, reedestel jutlustel jne räägitamas, siis aeg on lähedal. Sellepärast Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) õpetas kindlat duaad, mida retsiteerida palve lõpus, peale tašaahudi lõppu :
اللَّهُمَّ إِنِّي أَعُوذُ بِكَ مِنْ عَذَابِ الْقَبْرِ، وَمِنْ عَذَابِ جَهَنَّمَ، وَمِنْ فِتْنَةِ الْمَحْيَا وَالْمَمَاتِ، وَمِنْ شَرِّ فِتْنَةِ الْمَسِيحِ الدَّجَّالِ.
allaahumma innii a’uudhu bikä min ’ädhääbi l-qabri, wa min ’ädhääbi žähännämä, wa min fitnäti l-mähiää wa l-mämääti, wa min šarri fitnäti l-mäsiihi d-däžžääl. – Oo Jumal, ma otsin Sinult kaitset hauakaristuse eest ja Põrgutule karistuse eest ja elu ja surma katsumuste eest ja Antikristuse katsumuse kurja eest.[1]
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) õpetase seda duaad nii, nagu ta oleks õpetanud Koraani peatükki. Selle duaa lausumine oli Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslaste järgijate seas isegi nii tähtis, et kui üks isa küsis oma pojalt aru, kas ta palve lõpus retsiteerib seda duaad ja poeg vastas, et ei, siis lasi isa pojal kogu palve uuesti korrata.[2]
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) mainis 30 dažžaali ehk Antikristust. Tegelikult mainist ta aga seda, et kõik need inimesed väidavad endid olema Jumala sõnumitoojad. Tõeline Antikristus läheb aga kaugemale – ta peab end hoopis Jumalaks endaks! See on tema ja teiste erinevus. Termin dažžaal tuleb araabia keelsest sõnast dažala, mis tähendab „petma“. Seega on tõeline Antikristus, kes petab inimesi, varjamaks seda, kes ta tegelikult on. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) kirjeldab teda detailides, mis ei jäta võimalust erinevalt interpreteerida; ta on inimolend, kellele Jumal on andnud spetsiifilised iseloomujooned ja omadused.
Mõned ütlevad, et masiih ad-dažžaal on televiisor, mis sind ühe silmaga jälgib. Või Ameerika dollari püramiidil olev silm. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) kirjeldas teda, kui paremast silmast pimedat, see parem silmamuna liigub, ulbib silmakoopas pidevalt ringi. Samuti ta vasak silm on vigane, kaetud paksu ollusega, mis oleks nagu roheline klaas ning on silmakoopast väljaulatuv. Aga tal on nii parem kui ka vasak silm! Seega ta ei ole televiisor!
Teiseks kirjeldas ta nahavärvust, mis on helepunane, st ta nahk on väga valge aga õrna punase alatooniga . Jällegi – kuidas saab olla televiisor sellist värvi?! Samuti on tal etteulatuv laup ja lai kukal. Midagi sarnast nagu bodibildingu harrastajatel. Ta on lühikest kasvu, jässakas, jõulise kehaehitusega, mille tõttu ta selg on veidi küürus. Ta jalad on teineteisest eemal, tema kõnnak meenutab pardi oma. Samuti on ta juuksed eriti krussis, et vaadates neid eemalt, oleksid need kui teineteise ümber keerdunud ussid. Ja jälle – sellise välimusega televiisorit on raske ette kujutada. Rohkemgi veel. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles, et ta näeb välja kui Abdul-Uzza Ibn Qataani nimeline mees, kes pärines Mustalaqi hõimust Huzaa klannist ja suri enne islami aega. Seega, ta näeb välja kui kindla välimusega inimene. Seega visake peast kõik muu nagu televiisor, valitsussüsteemid, riigid, teadus ja sellesarnane, kuna me räägime kindlasti inimesest. Enamik ütleb, et ta pole üldsegi selline. Seda sellepärast, et Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud, et sõna kaafir on kirjtaud tema otsmikule silmade vahele ja selle tunnevad ära nii kirjaoskamatud kui ka kirjaoskajad usklikud. Me ei tea täpselt, kuidas see saab toimuma, aga nagu Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles, USKLIKUD on võimelised seda nägema. Ja see on reaalne!
Masiih ad-dažžaali katsumus on eriti raske , lausa nii raske, et Aadama (as) loomisest alates pole veel sellist katsumust olnud. Võime ju arvata, et igaüks, kes end Jumalaks peab, valetab, see pole tõene! Siis kuidas saaks see olla selle aja inimestele suur katsumus, eriti moslemitele?! Reaalsus on see, et dažžaal lihtsalt ei ilmu ajal, kui kõik on korras, vaid siin-seal väikesed probleemid, vaid ta ilmub katsumuse ajal! Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud, et ta ei ilmu enne, kui pärast kolme aastat, millest esimesel Jumal hoiab tagasi 1/3 kogu maailmas sadava vihma ja 1/3 kogu maailmas kasvava. See on nälgimise ja näljasurma alguste aeg. Teisel aastal on hoiab ta tagasi 2/3 vihmast ja maapinnast kasvava. Ja kolmandal aastal ei saja üldse ning ei kasva ka midagi. Ja see ongi aeg, kui masiih ad-dažžaal ilmub. See teebki selle katsumuse nii hiiglaslikuks. Kui ta tuleb, on tal kaasas mäesuurune hunnik leiba ja liha. Kui oled nälgimise äärel, siis on sulle see suurimaks katsumuseks eales! Tahad süüa sellest toidumäest? Siis pead sa temasse uskuma! Kuidas? Uskuma, et tema on Jumal! See pole mingi lihtne test! See on äärmiselt raske. Ta liigub üle kogu Maa ja kutsub inimesi enda juurde, et teda Jumalaks peetaks. Nende piirkonnas, kes temasse usuvad, laseb ta alla sadada vihma. Maapind läheb roheliseks, kasvavad puud, õitsevad viljapuud. Me teame, kes on Jumal ja meil on praegu sel momendil usk, aga neis tingimustes, sellel ajahetkel, näha seda enda ees, kui keegi hõikab taeva poole ja laseb vihmal sadada ning see juhtub. See on isegi David Copperfieldist üle! Ta hõikab taeva poole ja sinu enda silme ees hakkab sadama. Ja maast, mis oli põuast mõranenud, ilmuvad puud ja neil on viljad küljes; kes suudaks sel momendil end tagasi hoida? Rohkemgi veel, need inimesed, kes teda ei usu, kaotavad kogu oma vara. Kõik, mida nad on suutnud säilitada, hoiustada – kadunud! Tal on ka kaasas kaks jõge – üks kui sulatuli, laava ja teine valge külm vesi. Üks, mis esindab tema Paradiisi ja teine, tema Põrgut. Kui ta ümber maakera suundub, ilmuvad aarded maapõuest nähtavale. Tema käsu peale järgnevad need talle kui mesilasparv. Kui inimene näeb seda oma silmaga – üks mees kõndimas, tema järel avaneb maapind ja aarded hüppavad välja ning järgnevad talle. Milline tase oleks meie usul sellises situatsioonis? Ja ta siseneb maakera igasse linna, väljaarvatud kahte – Mekasse ja Mediinasse. Ta läheb Mediina linna äärde ja peatub seal. Seejärel tabab linna kolm maavärinat, millejärel uskmatud ja kahepalgelised Mediina linnast põgenevad ning temaga ühinevad. Uskmatud ja kahepalgelised … Me kõik teame, et kõik Mediina linna elanikud peaksid olema moslemid. Seega, kus kohast tulevad need uskmatud? Ilmselt on need moslemid ainult oma nime poolest, sellised, kes ainult teesklevad, et on moslemid. Seega on katsumus, mida on raske ettegi kujutada.
Enamgi veel, ta lähem beduiini juurde ning küsib neilt, kui ma toon su vanemad tagasi ellu, kas sa siis tunnistad, et mina olen sinu Looja! Kui selline mees tuleb sinu juurde: su vanemad on surnud, ja see mees lubab su vanemad ellu äratada ja näed neid oma ihusilmaga, kas sa usuksid, et tema on sinu Looja? Kes suudaks sellisel hetkel end tagasi hoida? Ja kui mõned neist nõustuvad sellega, kuna ainult Jumal saab surnust äratada, kaks džinni ilmuvad nende ette – üks näeb välja nagu ta isa ja teine nagu ta ema. Nad ütlevad: „Järgi seda meest, mu laps, tema on sinu Looja!” See pole naljanumber! Vastupidi, hoopis väga-väga tõsine katsumus. Samuti ta toob inimesi tagasi ellu – ta lõikab nad pooleks, kõnnib eraldatud kehaosade vahelt läbi ja paneb need tagasi kokku ning äratab uuesti ellu.
Dažžaal ilmub idast. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on edastanud, et ta ilmub maalt, idast, nimeks Khurasan. Ja tal on kaasas grupp inimesi, kelle näod näevad välja kui lamedaks löödud raud. Lamedaks löödud raud selles tähendauses, et nägu on lame. Tavaliselt seostatakse sellist nägu inimestage Hiinast. Nende näod on laiemad ja lamedamad. Sellepärast arvasid varasemad õpetlased, et need on mongolid. Võib-olla oli Tšingis-khaan see dažžaal? Aga see polnud õige. Dažžaal pole veel meie hulka ilmunud. Aga ta tuleb ja ajab moslemid omavahel tülli – Süüria ja Iraagi vahel. Tema järgijate hulgas on suur hulk juute, kes ootavad ikka veel Messia tulekut. Need hülgasid Jeesuse (as), kui ta tuli. Nüüd ootavad nad, et ta tuleks. Ajaloos on tuntud üks indiviid Türgist, juudi kogukonnas, kes nimetas ennast Messiaks. Paljud uskusid temasse. Kui Türgi sultan ta vahistas ning enda juurde tuua lasi ning talle islami kohta seletati , võttis ta islami vastu. Seega, ta ei olnud Messias. Mõte on selles, et nad, juudid, jätkavad ootamist. Kui masiih ad-dažžaal ilmub, pole see üllatus, et nii palju juute temaga ühineb, kuna nad on oodanud Messia ilmumist ootanud. Nii on Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) neid kirjeldanud. Ta valitseb maailma nelikümmend päeva. Esimene päev tema valitsemisest on sama pikk kui terve aasta – 365 päeva. Teine päev on sama pikk kui üks kuu, kolmas nädala pikkune ja ülejäänud päevad on samasugused nagu alati. Seega ta valitseb maailma, luues selle fitna, kus inimesed on kutsutud teda Jumalaks pidama ja temasse uskuma ning teda jumaldama. Ja paljud maailmas alistuvad .
Siiski saadab Jumal moslemite hulgast dažžaali valitsemise lõpu poole Mahdi. Ta tõuseb moslemite hulgast ja hakkab dažžaali relvajõu vastu võitlema. Need väed tulevad ümberpiiratud Jeruusalemmast. Kui dažžaal on valmis oma jõududega nad hävitama, saadab Jumal prohvet Jeesuse (as). Jeesus tuleb teist korda tagasi maa peale. Ta tuleb Damaskuse piirkonda ja sealt läheb Jeruusalemma. Ja seal ta ilmub fažri palveks mošeesse, milleks on Al-Aqsa. Mahdi astub ette, et palvet juhtida. Kui ta saab aru, et prohvet Jeesus (as) on seal, astub ta tagasi, et tema palvet juhiks, ent Jeesus (as) lükkab ta tagasi, et Mahdi siiski ise palvet juhiks. Kinnituseks, et uut ilmutust pole toimunud, islam on ikkagi viimane sõnum inimkonnale. Siis paiskuvad Jeruusalema väravad lahti ja dažžaal märkab Jeesust (as) oma vägedega väljumas ja hakkab ta prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) edastuse kohaselt sulama ning püüab põgeneda. Prohvet Jeesus (as) jookseb talle järele ning tapab ta odaga. Ta tõstab oda õhku, näidates sellel verd ning kinnitab, et dažžaal on surnud. See on dažžaali katsumuse lõpp.
Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on andnud meile üldised juhised, kuidas me selleks ajaks end ette valmistama peaksime. Esimene on, et peab olema kindla usuga islamis. Näiteks inimeste hulgast, keda dažžaal surra laseb ja lõigub, on noormees, kes pärast, kui ta kaheks on lõigatud, kokkupandud ja uuesti ellu äratatud, ütleb, et ta teab, et tegemist on Antikristusega – tema poolekslõikamine kinnitab seda valeprohvetluse fakti. Dažžaal haarab tema kuklast kinni, et ta pead otsast lõigata, aga ta ei suuda seda. Seepeale haarab ta noormehel kuklast ja jalgadest ning viskab ta laavajõkke. Ja inimesed näevad teda sinna jõkke kukkumas, kuidas ta ära põleb. Paistab nagu oleks dažžaal tema üle võidu saavutanud. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) seletas, et tegelikult visati see noormees Paradiisi teele ja ta nimetas teda suurimaks märtriks ilma loomisest alates. See inimene on oma usus kindel. Teda hoiavad kindlana teadmised islamist, usu praktiseerimine ja tõsine pühendumus. See päästab meid selles, mis juhtus inimestga Mediinas, kes peale maavärinat sellest põgenesid. Nende usk oli valsk, nõrk, olematu, et nad selle katsumuse kaotasid. Kaitse sellise katsumuse vastu on olla tõsine moslem! Mitte tõsine moslem, kuuldes, et dažžaal on saabunud, aga veel mitte kohal, et oh, kui ta tuleb, siis ma hakkan tõsiseks moslemiks. Me peame hakkama tõsisteks nüüd! Enamus moslemid on elanud elu nagu võltsmoslemid. Nagu „reede-moslemid”, kes lähevad mošeesse ainult reedeti. Nad ei palveta kunagi muudel päevadel. Või siis „ramadaani-moslemid”, keda nähakse ainult ramadaani ajal – teevad tarawiihi palveid, loevad Koraani, palvetavad. Ja kui saabub eid, on asjad kõik ära pakitud, nad naudivad eidi ja me ei näe neid enne järgmise aasta ramadaani. Varem sellist asja ei olnud. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud : „Meie- ja nendevaheline leping on palve ja kes iganes selle hülgab, on uskmatu.“ (Ahmad, Abu Dawud, at-Tirmizhi, anNasa’i, Ibn Majah) Mõned hakkavad selle üle filosofeerima, kas ikka tõeline uskmatu või… No kuulge! Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles – kes iganes hülgab palve, on uskmatu. Lool lõpp! Siin pole mingit interpretatsioonivõimalust, mingit õigustust. Islam pole ainult see, kui tunnistame endid moslemiteks. Sünnitunnistusel usuks islam. See ei tee meid veel moslemiks. Mu vanemad olid moslemid. Head moslemid. Ma olen Ahmed, olen Fatima. Aga mina joon alkoholi, söön sealiha, panen pidu – see pole islam, mitte tõeline islam. See on vale, Jumala jaoks vastuvõetamatu. Mõni tuleb välja targa lausega, et Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Kogu minu rahvas siseneb Paradiisi!” Jah, ütles küll. Aga see ei lõppenud sellega, ta ütles ka: „… välja arvatud need, kes keelduvad!” Ja kaaslased küsisid: „Kes keelduks, Jumala Sõnumitoojast?!” Ta vastas: „Kes iganes mulle allub, siseneb Paradiisi, kes minule ei allu, on keeldunud.” Seega meie sõnakuulmatus Prohvetile (صلى اﷲ عليه وسلم) võib alata pisiasjadest, näiteks õdedele meeldib kulmukarvu kitkuda. Pisike asi, eks? Ent Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) needis seda! Ta on öelnud: „Jumala needus on nendel, kes kitkuvad kulmukarvu ja kelle kulmud on kitkutud!” Seega, kui me kulmukarvu kitkume, oleme Jumala Sõnumitoojale (صلى اﷲ عليه وسلم) sõnakuulmatud! See on aktiivne sõnakuulmatu tegu. Inimesed ärrituvad, et lähen Põrgusse ainult sellepärast, et kitkun kulmukarvu? See on märk! Kuna, kui teeme patte, mida Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on kinnitanud arusaadavalt pattudeks, mis on pisikesed patud , siis ei peaks ju sellepärast ometi Põrgusse minema. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Ole väikeste pattudega ettevaatlik!” Ta on öelnud, et need on nagu oksad orus. Kui grupp inimesi asustavad selle oru ja lähevad siis orgu, et otsida oksi, millega süüdata lõke, et leiba küpsetada. Siis kui nad on korjanud kokku kõik oksad, tuleb sellest üks suur tuli! See juhtub ka nende pisikeste pattudega. Need on ainult väikesed, aga need kogunevad. See on mõtteviis. Ja kui meil juhtub olema selline mõtteviis pisikeste pattude suhtes, et see pole mingi suur jama, siis on kerge teha suuremaid patte ning lõppkokkuvõttes lõpetame hiiglaslike pattudega. Sõnakuulmatus Prohvetile (صلى اﷲ عليه وسلم) tähendab keeldumist Paradiisist. See on meie tugevaim kaitse – islamist kindlalt kinni hoida.
Teiseks on Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) meil soovitanud õppida pähe esimesed või viimased kümme värssi suurast Äl-Kähf. Seda suurat soovitatakse retsiteerida igal reedel. See suura räägib Jumala märkidest.
Kolmandaks peaksime otsima Jumalalt kaistet duaaga, mida mainisin loengu alguses. Seda peaksime retsiteerima iga palve lõpus. Nagu seda tegid Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ja tema kaaslased.
Veelgi enam – peaksime Jumalat regulaarselt meenutama. Me peaksime meenutama Jumalat järjepidevalt. Meenutama igas oma ettevõtmises. See ei tähenda, et peaksime ütlema pidevalt subhaanAllah. See on on lihtne, liigagi lihtne. Kuna sellisel viisil kiiresti Jumala nimetamine kaotab peagi igasuguse tagamõtte. Me ei teagi enam mida me ütleme. Seega subhaanAllahist saab sbannla, alhamdulillahist saab hamdla, Allahu Akbarist saab lakbar. Peame ütlema 33 korda subhaanAllah wa alhamdulillah wallaahu Akbar. Ja selle jaoks peaks võtma piisavalt aega, et jõuaksime ka mõista, mida ütleme. SubhaanAllah wa alhamdulillah wa Allahu Akbar, sellest saab sbannla wa hamdla wa lakbar, sbannla wa hamdla wa lakbar, sbannla wa hamdla wa lakbar. Sellega tuleb mulle meelde seik ühtede inimestega, kes islami omaks võtsid ja kellega ma Dubais mošees palvusel käisin. Näitasin neile palveliigutusi, kuidas neid sooritada. Ja pärast palvet vaatasid nad endi ümber ringi, teisi inimesi ja küsisid imestusega: „Pärast palvet hakkavad inimeste käed värisema. Miks ometi?” Muidugi, mis juhtus sel hetkel, oli see, et palvetajad restiteerisid valguskiirusel 33x subhaanAllah wa alhamdulillah wa Allahu Akbar. Kuidas siis selgitada neile, uutele moslemitele, et tegelikult oli neil kavatsus retsiteerida subhaanAllah Jumala Hiilguse meenutamiseks, walhamdulillah, olla tänulik selle eest, mida Jumal meile on andnud, wallahu Akbar, tunnistada Jumala suurust kõiges ja meie elus. Seda oleks pidanud ütlema ja ka meenutama. Ent kahjuks oli see muutunud vaid pimedaks rituaaliks. Sellest pole kasu! Mida oleme Jumala nimega teinud?! Allahu Akabrist on saanud lakbar! Me oleme moondanud Jumala nime. Arvate, et see on Jumala meelepärane? Su nimi on Muhammed ent sind hüütakse Mammed. Kas oleksid sellega päri? Sulle kindlasti see ei meeldiks! Miks me siis teeme seda Jumalale? Need on asjad, mille üle peaksime järele mõtlema. Oleme teinud islami rituaalidest, mis peaksid meid Jumalale lähemale tooma, pimedad rituaalid.
Seega on hädavajadus suurte muudatuste järele! Kui me tahame valmistuda dažžaali tuleksuks, siis peame koos muutma oma lähenemist islamile. Peame islamit tõsiselt võtma hakkama!
Teine asi, mille eest Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) meid hoiatanud on, on põgeneda dažžaali eest. Kui me kuuleme, et dažžaal on saabunud Oslosse, ära arva, et oled see noor mees, kes on valmis dažžaalile vastu hakkama. Ära arva, et oled selleks võimeline! Kui kuuled, et ta on tulemas, tee sääred! See oli Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) nõuanne.
Kui mõtleme dažžaalile, mis on üks suurimatest märkidest Viimse Tunni lähenemisele, peaksime meenutama ka Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) öeldut, kui ük mees tuli ta (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde ja küsis: „Millal saabub see tund?” ja ta (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Kuidas oled selleks valmistunud?” See on suur asi. Viimse Tunni saabumine on teada ainult Kõigevägevamale. Iga aasta teavitatakse selle tulekust. Juba aegade algusest on ennustatud. Isegi Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei teadnud. Keegi ei tea, välja arvatud Jumal ise! Asi pole selles, millal see saabub vaid hoopis selles, kas me oleme selleks valmistunud. Nagu Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) sellele mehele ka ütles, kas oled valmistunud. Seda peaksime ka me endilt pärima. Me oleme dažžaali kohta kuulnud. Mõistame milline tema katsumus välja näeb. Tõeline väljakutse on selles, kuidas ja kui palju oleme selleks ette valmistunud. Kui oleme selleks valmistunud, siis suudame ka vastu seista. Kui ei, pole meil ka võimet sellele vastu panna. Nii lihtne see ongi! Et valmis olla, tuleb islamit tõsiselt võtta. Islam on allumine, enda allutamine Jumala tahtele. Jumala tahtele allumine on midagi, mida ei saa pärida! Pärida on võimalik nime, staatustja raha. Aga kas me saame allumist pärida? Allumine on midagi, mida igaüks peab enda jaoks tegema, igaühe individuaalne otsus! Kui me ei suuda allumise suhtes enda jaoks otsust vastu võtta, siis jäämegi suure küsimärgiga moslemiteks. Kuniks me pole iseendas seda otsuslangetan ud , pole me ka allunud. Me lihtsalt liigume edasi! Sel juhul oleme nagu moelsmid, keda Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) kirjeldas kui inimesi Paradiisist, kes palvetavad, paastuvad ja maksavad almust AGA nad on Põrgu inimesed. Nad teevad näiliselt Paradiisi inimeste tegusid, AGA on Põrgu inimeste hulgast, tähendab nende tegudes pole hingesisemist reaalsust . See ongi katsumuseks, ole tõeline moslem. Mitte võltsmoslem, reedemoslem, ramadaanimoslem jne. See nõuab meil mõistmist, et allumist tuleb võtta tõsiselt. Parim tee selleks on alustada põhitõdedest, alustaladest. Taasta alustalad. Kui me ei palveta viis korda päevas, siis tuleb selle kallal tööd teha. Ära muretse sunna pärast. Samuti paastuga. Kui paastud, siis püüa laiendada paastuaega sellega, et paastud lisaks kaks korda nädalas – esmaspäeviti ja neljapäeviti. Tõsta oma ibaadat. Almus. Palverännak. Taasta need põhitõed, alustalad. Ja tee neid pühendumusega südames. Teeme seda, mida ütleme südamega ja mitte ainult rutiinist. Nagu Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Süda on lihatükk kehas … kui see saab korda, on korras ka terve keha.” Ja kogu keha teod muutuvad õiglasteks tegudeks. „Kui see läheb halvaks, siis kogu keha teod muutuvad samuti halvaks. See pole kusagil mujal, kui südames.” Sellest peamegi alustama, saada tõelisteks moslemiteks. Peame olema võimelised vastu seisma dažžaali katsumusele, kui me teda selles ilmas kohtame.
[1] Al-Bukhari 2/102, Muslim 1/412 (Muslimi sõnastus).
[2] Selle duaa palvest välja jätmine ei muuda palvet kehtetuks; jutustusega on tahetud lihtsalt selle duaa olulisust rõhutada. (toimetaja märkus)