Kui abielu laguneb

Kõigest hoolimata vôib albielu paljudel põhjustel laguneda. Me oleme siiski kõik inimesed ja võime abielus, nagu ka kõiges muus, vigu teha. Abielupaarid võivad mõnikord teineteisest nii palju kaugeneda, et seavad sellega oma abielu ohtu. Kui abielu hakkab lagunema, peab paar endast andma kõik, mis vôimalik, et lepitust leida, ent kui see siiski ei aita ja midagi enam parandada ei saa, ei sunni islam neid paare selles õnnetus abielus nagu eluaegses vanglas edasi olema.

Lahutus on viimane pääsetee. Vastupidiselt populaarsele müüdile pole mehel lahutusele mingit eesõigust. Islamis on erinevaid lahutusviise. Abielulepingusse võib isegi lisada lisapunktina oma õiguse mehest lahutamiseks. Paljud naised kardavad seda teha, ent neil süngetel aegadel peab kaine peaga mõtlema ja see ennetusviis on väärtuslikuks abiks. Osa mehi kasutab abielu kurjasti ära ja naised on kohustatud end ise kaitsma ning jääma positiivselt meelestatuks. Nad peavad olema valmis kodust väljaspool töötama, kui abielu luhtub.

Partneritel on võimalik koos lahutusprotsessi alustada või siis võib üks partneritest iseseisvalt selle otsuse vastu vôtta. Islami erinevad lahutusviisid on järgnevad.[1]

Talaq
See on mehepoolne abielulahutuse nõudmine, mis toimub suusõnaliselt. Seda ei saa täide viia ajal, kui naisel on kuupuhastus.[2] Naisel on lahutusprotsessi käigus õigus täielikule mehepoolsele ülalpidamisele.

Naisel on ôigus lahutusele talaqi läbi, kui enne abielu on selles kokkuleppele jõutud ja see punkt on abielulepingus kirjas. Paljud naised on liiga tagasihoidlikud, et seda abielulepingusse lisada, ent islamis on neile see õigus antud.

Khul
Seda tüüpi lahutus on naisepoolsel initsiatiivil. Sel juhul peab ta maksma mehele kompensatsiooni, tagastades mahri (mehepoolne kingitus naisele abiellumisel).

Naisele anti see vôimalus, et end väljakannatamatust abielust vabastada. On palju hadithe naiste kohta, kes khuliga lahutust nõudsid, kuna nad oma meestega enam koos elada ei kannatanud.[3] Keegi pole kohustatud abiellu jääma, kui see on lõputuks piinaks muutunud ja naine on sunnitud võib-olla islami piire ületama.

Naisel on õigus khuli nõuda ja mees peab, kui kõik püüdlused on luhtunud, tal minna laskma.[4] Kahjuks on abielusid, kus mees kohtleb naist kohutava julmusega, ent siiski ei taha ega luba endast lahutada. Sellistele meestele peab meenutama Allahi sõnu: „Ja kui te lahutate naistest ja nad on ära ootanud oma aja, siis kas hoidke neid vastuvõetavatel tingimustel tagasi või laske nad vastuvõetavatel tingimustel vabaks. Ja ärge hoidke neid kinni, plaanides halba, patustamiseks (nende vastu). Ja kes seda teeb, on kindlasti endale liiga teinud. Ja ärge võtke Jumala värsse naljana. Pidage meeles Jumala soosingut teie suhtes ja mis teile on ilmutatud Raamatust ja Tarkusest, millega Ta teid juhendab. Ja kartke Jumalat ja teadke, et Jumal on Kõike Teadja.“ (2:231)

Mubara’a
See lahutus põhineb vastastikusel kokkuleppel ja lahti ütlemisel.

Li’an
Selle lahutustüübiga süüdistab mees oma naist abielurikkumises. Islami kohaselt peab mees selleks tooma neli (!) tunnistajat oma naise ja kellegi võõra mehe vahekorra pealt nägemise kohta. Kui mehel pole neid nelja tunnistajat, peab ta neli korda Allahi nimel vanduma, et ta tõtt räägib. Naine peab kas end süüdi tunnistama või vanduma, et ta pole abielu rikkunud. Kui ta vannub, lastakse ta vabaks. Kuid sellele, kes valet vannub, laskub Jumala viha. Kui tõendid (poolt või vastu) puuduvad, tunnistatakse abielu lepitamatuks ja lahutatakse.

[1] Al-Faruqi, „Women, Muslim Society and Islam“, lk. 72.
[2] Seda sellepärast, et kuupuhastuse ajal on seksuaalne vahekord keelatud ; mehe lahutusemõtted vôivad olla seotud frustratsiooniga.

[3] Mawdudi, „The Laws of Marriage and Divorce in Islam“, lk. 36.
[4] Mawdudi, „The Laws of Marriage and Divorce in Islam“, lk. 40-41.