Õigused ja kohustused

Islam annab meile, naistele ja abikaasadele, ôigused, ent ka kohustused, mida ei tohiks unustada. Meil pole õigust nõuda kõiki oma privileege, kui unustame seejuures anda midagi ka enda poolt. Loomulikult peavad ka mehed omi kohustusi järgima ja mitte ainult oma luksuslikke privileega nautima, ent see on teine jutt. Viimsel Kohtupäeval küsib Allah meilt, mitte meie vendadelt, isadelt vôi abikaasadelt, mida oleme teinud. Abikaasa õigused ja kohustused on paljudes raamatutes ja ajaleheartiklites juba kirjeldatud ja seega teeme neist ainult pealiskaudse kokkuvôtte.

Õigused
Naisel on ôigus toidule, elukohale ja riietusele, mille vallalisele naisele peab kindlustama tema isa (isa surma korral vend või vanaisa) ja abielus naisele tema abikaasa. Mida iganes abikaasa endale ei muretseks, selle peab ta muretsema ka oma naisele. Mehel pole õigust endale parimaid firmarõivaid osta, samas kui ta enda naine käib vaid odavaimates kasutatud hilpudes. Naisel on õigus nõuda oma abikaasalt õiglast kohtlemist – naine pole mingil juhul ei vaimne ega füüsiline poksikott, vaid mehele võrdväärne kaaslane. Neid kohustusi kirjeldab ka järgnev hadith:

Bahz ibn Hakim (رضي اﷲ عنها ) jutustas: „Ma küsisin Prohvetilt (صلى اﷲ عليه وسلم), kuidas naisi kohelda, ja ta ütles: „Toitke neid, nagu te iseennast toidate, riietage neid, nagu te ennast riietate, ja ärge lööge ega alandage neid.““ (Kanz al-’Ummal)[1]

Kohustused
Õpetlased ütlevad, et naiste tähtsaim kohustus on abielu rikkumatuse kaitsmine. Selle alla kuuluvad järgmised kategooriad:

1. Seksuaalne vahekord. Naine ei tohiks oma abikaasale vahekorda keelata. Seda sellepärast, et islamis on abielu ainsaks seaduslikuks võimaluseks olla seksuaalselt aktiivne. Kui keelata abikaasale tema õigust, võib see nõrgema mehe viia islami seaduse eiramiseni. Peame olema teadlikud sellest, et mitte-islamlikus ühiskonnas on palju ahvatlusi ning võrgutusi ja abielupaar peab teineteist aitama, et õigel teel püsida. Loomulikult on see õigus kahepoolne – naisel on samuti ôigus seksuaalvahekorrale.[2]
2. Diskreetsus. Naine ei tohi iga ettejuhtuvaga oma pereasjadest rääkida. Eriti konfidentsiaalsed on abielupaari seksuaalsuhted ja nende avalikustamine on keelatud. Ent alati leidub inimesi, kellele ei meeldi kaasmoslemite edu ja kes nende ebaõnne üle head meelt tunnevad. Peret puudutavaid asju on parem hoida pereringis.
3. Kuulekus abikaasale. See ei puuduta mitte ainult seksuaalsuhteid, vaid ka teisi abielus ettetulevaid olukordi. Naine tohib mehele kuuletumisest keelduda vaid siis, kui abikaasa nõuab naiselt asju, mis on islami seaduse vastu. Sellisel juhul on Allahile kuuletumine abikaasale kuuletumisest tähtsam. Näiteks kui naine tahab ramadaani ajal paastuda või palvetada ja tema abikaasa püüab naise tegevust ühel vôi teisel viisil õõnestada, võib naine tema soove eirata.

Naine peaks mehele kuuletuma ka ühiskondlikku elu puudutavates küsimustes. Mehel on õigus otsustada, keda oma abielumajja külla lubada ja keda mitte või kellega tema abikaasa võib lävida. Selge on see, et naine ei tohi vabalt mitte–mahramist meestega läbi käia. Samas on mehel õigus naisele mõne teise naisterahvaga sõbrustamist keelata, kui ta seda naist näiteks ei usalda. Ainult mõtlematu mees keelaks oma naisele igasuguse sotsiaalse lävimise teiste naistega, kui aga keegi inimene pereelule halba soovib ning oma „kõlakatega“ peret mustab või mingil teisel viisil abielu lõhkuda proovib, on mehel õigus selliste naistega suhtlemisele piir panna.

4. Truudus. On igati loomulik, et nii iga naine kui ka mees peab oma abikaasale truu olema. Selle kohta võib lugeda Koraanis 4:34: „… Seega on õiglased naised vagalt sõnakuulelikud, hoides (abikaasa) eemalolekul seda, mida Jumal neil hoida käsib (st abikaasa vara ja oma vooruslikkust)…“ Yusuf Ali kommentaaris seisab, et naine peab mehe au ja omandit ning ka omaenda vooruslikkust kaitsma. Vooruslik naine on oma abikaasale truu ja tema käitumine on igati eeskujulik. Paljudes islamimaades on pere au mõõdupuuks just naiste käitumine.

Tavaliselt tegeleb koduste töödega naine. Osa õpetlasi ei pea koduseid toimetusi ainult naise kohustuseks. Traditsionaalses peres, kus mees on terve päev tööl ja naine kodus, on loomulik, et naine kõik kodused toimetused enda kanda võtab, kuigi mehed peaksid Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) eeskuju järgima. Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasa Aisha (رضي اﷲ عنها) ütles oma mehe kohta: „Ta aitas alati majapidamistöödega ning parandas aeg-ajalt oma riideid ja kingi ning pühkis põrandat. Ta lüpsis, pani köidikusse ning toitis oma loomi ise.” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ise on aga öelnud: „Ideaalseimad usklike seas on oma usus need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu.”

Eriti on abi vajalik siis, kui kodus on väikesed lapsed, kelle eest hoolitsemine on juba täiskohaga töö. Iga pere peab ise oma rütmi ja programmi paika panema – kui naine tööl käib, peab mees abistama või koduabilise muretsema.

Umar ibn al-Khattab (رضي اﷲ عنها ) ütles, et kord tuli üks mees tema majja oma naise peale kaebama. Kui mees ta ukseni jõudis, kuulis ta Umari naist mehe peale karjumas ja pragamas. Seda kuulnud, mõtles mees tagasi minna, kuna Umar oli samas olukorras kui kaebaja. Umar (رضي اﷲ عنها ) nägi meest tagasi minemas, kutsus ta enda juurde ning uuris külastuse põhjust. Mees ütles, et oli tulnud tema juurde kaebusega oma naise suhtes, ent pöördus tagasi, kuna nägi, et kaliif ise oli samas olukorras. Umar (رضي اﷲ عنها ) ütles mehele, et ta oleks oma naise käitumise suhtes leplik, kuna ka naisel on tema üle teatud õigused. Ta ütles: „Kas pole tõsi, et ta valmistab mu söögi, parandab mu riided ja toidab mu lapsi, seega säästab ta mind muredest palgata kokk, pesunaine ja lapsehoidja, kuigi tal pole seaduslikult ühtki kohustust kõiki neid töid teha? Peale selle naudin mina puhkust ja ta hoiab mind tegemast sündsusetuid asju. Seega on sullegi parem, kui sa sama hoiaku võtad.“[3]

Loomulikult ei tähenda see, et mees peab kõiki pragamisi kannatama. Me kõik peame andma endast parima oma paha tuju ja kurja keele talitsemiseks, ent keegi pole täiuslik. See lugu annab meile eelkõige vihje, et abielus on andmine ja saamine mõlemapoolne. Loomulikult on abielus tõuse ja mõõnu, isegi lahkhelisid, ent üksmeel on siiski iga abielu aluseks.

[1] Rahman, „Role of Muslim Women“.
[2] Rahman, „Role of Muslim Women“, lk. 129.
[3] Rahman, „Role of Muslim Women“, lk. 149.