Koraan hoiatab reostuse eest
„Rikutus on ilmunud üle maa ja mere sellest, mis inimeste käed on teeninud, et Ta võiks lasta neil maitsta osakest sellest, mis nad on teinud; võib-olla nad siis naasvad (jumalakartlikkusele).“ (30:41)
Inimene on tänaseks pidanud hakkama maksma kahju eest, mida ta oma ümbrusele ja loodusele sajandite jooksul on tekitanud. Ahnus, laiskus ja vastutustundetus on muutnud inimese pimedaks, nii et ta ei suuda näha end osana loodusest; ei suuda mõista, et seda reostades mõjutab ta paratamatult otseselt enda elukeskkonda. Keskkonnateadlikkuse areng inimeses, kes kannatab omaenda tegude tõttu, on arenema hakanud alles väga hiljuti ja sellele on hakatud rohkem rõhku panema alles alates 1970-ndatest aastatest.
Ajal, mil looduskaitset ega keskkonnateadlikkust ei saanud kuidagi veel eksisteerida, on Koraani vihje sellele, et maa ja meri saavad inimtegevust tõttu rikutud või reostatud, lihtsalt imepärane õppetund. Araabiakeelset sõna „bahr“ tõlgitakse reeglina sõnaga „meri“, kuid täpsustuseks võib lisada, et tegelikult tähendab see ka ookeani ja võib tähendada ükskõik millist muud veekogu ja kogu maailma vett kokku. Koraan hoiatab meid, et me ei tohiks looduse ande kuritarvitada, või muidu peame selle eest maksma. Meid informeeritakse ka sellest, et kahju, mida inimene oma elukeskkonnale tekitab, mõjutab ka maad ja maailmamerd üldiselt. Seega ei tohiks keegi öelda: „See on minu oma asi! Kellelgi ei ole õigus mind kamandada.“ Loodus on meie ühine pärand ja igaüks peaks pidama oma kohuseks seda mitte rikkuda ja jälgida, et teised seda ei rikuks.
19. sajandi tööstusrevolutsioon andis maailma reostumisse suure panuse. Samas ei saa öelda, nagu oleks see olnud keskkonna reostamise alguspunktiks. Reostusprotsess on vaikselt toiminud ja edasi arenenud juba iidsetest aegadest. Uus on hoopis ökoloogia ja keskkonnateadlikkuse areng. Juba amsetel aegadel on inimesed alepõllunduse tarvis metsi maha põletanud. Metsatulekahjus aga omakorda põhjustasid mitmeid haigusi, mida inimesed juba vanadel aegadel põdesid, nagu näiteks antrakoos. Vanasti aga inimesed ei mõistnud, et nad ise oma kätega haigustekitajaid toodavad.
Ka keskajal oli keskkonnareostamine suureks probleemiks. Näiteks1345. aasta Inglismaal trahviti inimesi, kes oma fekaale aknast välja loopisid, kahe šillinguga. 12. sajandil oli Prantsuse kuningas Philippe Auguste esimene, kes andis käsu tänavate väljaheidetest puhastamiseks. Inimesed, kes suunasid oma solgi jõgedesse, reostasid ise vett, mida nad jõid.
Esimene teadaolev reostust puudutav seadus võeti vastu Briti parlamendis 1388. aastal. Selle seaduse järgi oli solgi ja prügi tänavale ja vette viskamine keelatud. Seaduse eirajatest pidid kohalikud elanikud teatama kuninga erasekretärile. Kuid mainimata ei saa jätta ka fakti, et seadus võeti vastu alles peale seda, kui reostamine oli muutunud juba väljakannatamatult suureks.
Tööstusrevolutsiooni ajal 19. sajandil muutus aga olukord veelgi kohutavamaks. Metallurgia-, raua- ja terasetööstus reostas nii maad, vett kui ka õhku. Sellest on juttu ka näiteks Charles Dickensi romaanides ja Friedrich Engelsi teostes, mis kirjeldavad Londoni reostust. 1930. aastal suri Belgias Mosa orus reostuse tõttu 63 inimest. Olukord 1952. aasta Londonis oli veelgi tõsisem – 4000 inimest suri inimese enda laastava käitumise tõttu ülemiste hingamisteede haigustesse.
Tänapäevane olukord ei ole sugugi roosilisem. Võib-olla ei ole meil enam nii palju otseseid surmajuhtumeid, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni uuringute järgi on enam kui miljard inimest pidevalt reostuse tõttu ohus. Ei ole võimalik mõõta, kui suurt kahju on inimkond prügi maailmamerre visates tekitanud ja kannatanud, kuid see harjumus on meil ikka veel veres. Ookeanide reostus, mis ähvardab mere faunat ja floorat ja mille tõttu nii taimede kui loomade-lindude-kalade kudedesse ladestub hulgaliselt kahjulikke aineid, arvatakse olevat paljude haiguste, kaasa arvatud näiteks vähkkasvaja, tekitajaks. Autodest ja tehastest väljuv süsinikdioksiid aitab kaasa kasvuhooneefekti laienemisele ja kardetakse, et just maailma kliima äärmuslikud muutused tekitavad viimasel ajal eriti sagenenud suuri looduskatastroofe.
Loodusreostus on inimkonnale üks suurimaid ohte. Koraani vihje reostusele ajal, mil keskkonnateadlikkust ei eksisteerinud, on märkimisväärselt huvitav. Koraani ei ole kirjutatud samamoodi, kui raamatuid, mis peegeldavad aktuaalseid sotsiaalseid ja sotsioloogilisi fakte inimeste ümber. Koraani saatis Jumal, kogu aja ja olendite Isand. Koraan jutustab meile lugusid nii minevikust, olevikust kui ka tulevikust ja maailma reostus on üks neist asjadest, millest meile räägitakse ja mille eest meid hoiatatakse. Inimene on iseend hukule määranud. Ökoloogia peaks olema meie kõigi ühine mure.
Allikas: www.quranmiracles.com