Vanemate kohtlemine

A) Ettevaatust!

Araabia keeles oleks selle teema pealkiri „Birr Al-Walidayn”. Sõna „birr” on väga raske tõlkida, kuna ta peidab endas enamust heaga seonduvatest ideedest: andestus, halastus, tundlikkus, heatahtlikkus, heategu, ohver, armastus, austus jne.
Sellele pealkirjale vastandiks oleks „‘uqûq Al-Walidayn”. Prohveti (saws) poolt kasutatud sõna „‘uqûq” on päris hirmuäratav. Prohvet (saws) ei kasutanud näiteks sõna „‘iSSyane”, mis tähendaks „sõnakuulmatust”, vaid just „‘uqûq”i, mis tähendab „käristamist”. Miks just see sõna? Sellepärast, et kui keegi on sõnakuulmatu või lugupidamatu oma vanemate suhtes, käristab ta oma suhte Jumalaga armutult lõhki.

Jättes palvetamise unarusse, lõpetame oma suhte Jumalaga, kuid vanemate vastu lugupidamatust üles näidates käristame selle lõhki.
See tähendab, et hetkel kui tõstad häält oma vanemate vastu, käristad oma suhte Jumalaga armutult lõhki, isegi, kui just lõpetasid oma palve …
„‘Uqûq”il on veel teine tähendus – elu mõrudaks muutma. Kui oled lugupidamatu oma vanemate suhtes, muudad oma elu mõrudaks. See on ka põhjuseks, miks traditsiooni kohaselt lapse sünnil peetakse „‘Aqiqa”t (tuleb sõnast „‘uqûq”), pidu, mille puhuks veristatakse lammas. Sellenimelist pidu peetakse selleks, et laps oleks kasvades sõnakuulelik.

Ettevaatust, islami usuteadlased on ühes asjas ühel meelel: suurim pattude seas on kummardada Jumala kõrval mõnda muud jumalust, järjekorras teine aga lugupidamatus vanemate suhtes!

Tõsi ta on, et mis järgneb, võib veidi südamevalu tekitada, kuid nagu öeldakse –  parem karta kui kahetseda!
Kui oled vanemate vastu lugupidamatu või su vanemad surevad, olles sinu suhtes rahulolematud, juhtub sinuga seitse asja siinses maailmas ning kolm teispoolsuses.

Seitse praeguse maailma karistust:

1) Jumal laseb su näole ning elule langeda varju. Prohvet (saws) on öelnud: „Hoia oma isa kiindumust, ära vea teda alt, või Jumal kustutab sinu jaoks valguse.”

2) Sa saad alandatud, alandus valgub tervesse su ellu.

3) Austuse puudumine vanemate suhtes saab ühe hadithi kohaselt väga vara, veel siinses elus karistatud.

4) Sinuga võib juhtuda midagi väga kohutavat.

Üks hadith jutustab meile loo väga jumalakartlikust mehest. Ta oli parasjagu palvetamas, kui ta ema teda hüüdis. Mees küsis eneselt: „ema või palve?” ning valis palve. Peale kolme korda hüüdmist kutsus ema Jumalat poja vastu appi. Veidi hiljem süüdistas üks naine sedasama meest temaga abielu rikkumises. Mees oli küll süütu, kuid kõigile oli uudis teada. Kõik jäi muutumatuks kuni päevani, mil ema jälle oma poega hüüdis ning too seekord vastas. Sel samal päeval võttis naine oma süüdistuse tagasi.

Loos on juttu palvetavast mehest. Mis siis veel rääkida nendest, kes sõpradega lobisedes vanemate hüüdeid ignoreerivad! Sõbrad või ema? Telefon või ema? Kuidas suhtuda inimestesse, kes oma mobiilid välja lülitavad, et ei peaks vastama emale, kes murelikult lapse tegemiste ning olemise kohta aru sooviks pärida?

5) Sa ei ole võimeline enne surma lausuma usutunnistust („äšhädu ällää ilääha Illa Allah, wa äšhädu ännä Muhammadar rassuulullah – Ei ole teist jumalust peale Jumala ja Muhammed on Tema sõnumitooja.”).

See on jutt prohveti (saws) ühest jumalakartlikust kaaslasest, ‘Alqamah’st. Ta elu oli möödunud hästi, prohvet (saws) oli temaga rahul. Kui ta surema hakkas, ei suutnud ta usutunnistust välja öelda, kuigi muidu oli võimeline kõnelema. Just usutunnistust öeldes muutus ta keel paksuks ja rakseks. Ta sõbrad jooksid kiiresti prohveti (saws) järele ning küsisid, milles viga. Prohvet (saws) küsis kohe: „Kas ta ema on elus?” ning sõbrad vastasid: „Jah!” Prohvet (saws) läks kiiresti ema otsima ning naise leidnud, küsis: „Kas sinu südamele on jäänud tibakegi pahameelt ‘Alqamah suhtes?” (Vahel võib jutuda nii, et ema varjab oma kannatust, seda välja näitamata. See aga ei tähenda, et emad oleksid alati meiega rahul.)
Ema vastas: „Jah …” ning lisas: „Ta viib kõik head puuviljad oma naisele ja lastele ning jätab mulle vaid hapud ning mõrudad …” (Mida siis veel arvata inimestest, kes eelistavad sõpru oma emale? Kuidas suhtuda nendesse, kes end oma vanemate seltsis halvasti tunnevad ning igal võimalusel sõprade hulka põgeneda soovivad? ‘Alqamah eelistas vaid oma lapsi ning abikaasat ja juba selle tõttu ei olnud ta suuteline usutunnistust välja ütlema!)
Prohvet (saws) soovis leida lahendust, et ‘Alqamah ema pojale andestaks. Ta palus süüdata tule ning käskis ‘Alqamah sinna sisse visata … Ema härdus hetkega ning hüüdis: „Oo Jumala prohvet, aitab, ma olen temaga rahul! Ma olen temaga rahul!” Sel samal hetkel kuulsid kõik, kuidas ‘Alqamah ütles: „äšhädu ällää ilääha Illa Allah, wa äšhädu ännä Muhammadar rassuulullah – Ei ole teist jumalust peale Jumala ja Muhammed on Tema sõnumitooja.”

Ettevaatust! Surma hetkel võib keel meid alt vedada. Kujuta ette, et võid olla samas situatsioonis, kuid ei ole prohvetit (saws), kes sulle appi tuleks. Mida sa siis teeks? Või kujuta ette, et su ema sureb enne sind. Su patukahetsus peab siis küll enneolematu olema, et sellest probleemist välja keerutada.

6) Kui sinu vanemad paluvad sinu vastu Jumalat appi, siis Jumal võtab neid kuulda.

7) Üks prohveti (saws) hadithidest ennustab ette Jeruusalemma vabastamise. Sina ei saa siseneda vabastatud Jeruusalemma. Prohvet (saws) ütles: „Jeruusalemma ei saa siseneda (kui see on vabastatud) need, kes joovad alkoholi ja need, kes ei austa oma vanemaid!”

 Kolm teispoolsuse karistust:

1) Jumal ei heida sulle Viimsel Kohtupäeval pilkugi. Prohvet (saws) on öelnud, et on kolme sorti inimesi, keda Jumal Viimsel Kohtupäeval ei vaata ega puhasta nende pattudest ning kes saavad valusa karistuse osaliseks; esimene nende hulgast on see, kes ei austa oma vanemaid!

2) Jumal ei võta vastu sinu tegusid: Üks mees läks prohveti (saws) juurde ning küsis temalt: „Oo Jumala saadik, kui ma palvetan, paastun, annan almust ning käin palverännakul, kas Jumal võtab minu teod vastu?” Prohvet (saws) vastas: „Jah, ta võtab need vastu ning sa saad koha Paradiisi, koos prohvetite, õiglaste, chahidide ning heategijatega; välja arvatud siis, kui sa oma vanemaid ei austa.”
Tähelepanu – kas panid tähele, et kui sa oma vanemaid ei austa, sead ohtu isegi Islami tugisambad!

3) Sa saad olema viimaste Paradiisi sisenejate hulgas: prohvet  (saws) ütles: “See, kes oma vanemaid ei ausa, ei saa Paradiisi enne, kui terve maailma üle on kohut mõistetud.”
Näide austuse puudmisest:

1. oma vanematele karmilt otsa vaatamine. Prohvet (saws) ütles: “Sellega, kes oma isale või emale karmilt otsa vaatab, ei ole minul ülestõusmispäeval asja!” (Mida ütleks seega prohvet (saws) nende kohta, kes oma vanemate vastu häält tõstavad? … Mis saab siis, kui teed midagi oma ema või isa tahte vastu? Ai! Jumal võib ühe pisara pärast taevad oma raevuga täita! Kahjuks leidub inimesi, kes on oma sõprade ees uhked selle üle, et on oma vanemaid naeruvääristanud, neile halvasti vastates.)

B) Veidi õrnust ning hellust

Nüüd, kus oleme end kurssi viinud kõige halvaga, mis võib juhtuda nendega, kes ei austa oma vanemaid, räägime ka heast, mis austus vanemate vastu endaga kaasa toob. Vaid mõte kõigest sellest heast osa saada, võib meid panna paremini käituma, isegi esimest osa tekstist lugemata.

Noored pööravad tihti oma pilgud tuleviku, abielu, töö, raha jne. poole, unustades mineviku; sellesama mineviku, mis neid kunagi püsti upitas: nende vanemad. Kas võime oma mineviku unustada?

Siinkohal oleks paslik lugeda mõningaid Koraani värsse, mis kaasa mõtlemisel pisarad silma võivad tuua:Suura 17, Al-Isrâ’

23 – Sinu Issand on määranud: “Ärge kummardage kedagi peale Tema; ning ärgu teil kunagi jäägu vajaka headusest teie isade ja emade vastu: kui üks neist või mõlemad peaksid sinu kõrval vanaks saama, ära ütle neile halba sõna (“Fi!”) ega kohtle neid karmilt, vaid pöördu nende poole vaid viisakate sõnadega.’
24 – ning halastusest, langeta nende jaoks alandlikkuse tiib ja ütle: “Mu Issand, halasta nende mõlema peale, sest nemad kasvatasid mind, kui olin väike.”

Jumal räägib vanadusest, et meid veidi mõtlema panna sellele, millised meie vanemad kord olema saavad: nad jäävad vanaks ja nõrgaks, nende tervis halveneb. Pane samuti tähele: “peaksid sinu kõrval vanaks saama”; “sinu kõrval” tähendab, et neid ei või endast ära tõugata, kui nad vanaks saavad. Isegi vanana peavad nad sinu kõrvale jääma, sa pead nendega suhtlema.

Ta ütleb veel: “ära ütle neile halba sõna (“Fi!”)”. Mis on see Fi? Eestikeelne vaste sellele oleks “phäh”. See “phäh” pole isegi mitte sõna. Jumal palub sul neile isegi mitte midagi sellist öelda, kuna tegemist on tihtilugu kaudse põlguse väljendamisega. Isegi kui su vanematel ei ole õigus, ära vasta neile kunagi põlguse või tigedusega. (Ja mis siis veel sellest, kui ütled: “Ära aja mind närvi oma pideva ettevaatusega, ma saan ise väga hästi hakkama! Mis asja sa pabistad kogu aeg? Lõpeta ära! See on nüüd küll liiast!”)

Siis veel “ära kohtle neid karmilt”: tihti, kui vanemad jäävad vanaks, koheldakse neid palju rangemalt, kuna nad ise on nõrgemad ning niiöelda vähem mõistvad. Ära kasuta oma vanemate abitust takistamaks sinu tegemisi kunagi ära, vaid “pöördu nende poole vaid viisakate sõnadega”. Mis oleks veelgi ilusam kui austus? Nad olid sinu vastu igati lahked, kui olid veel väike; ole nüüd nende vastu lahke, kui nemad on vanad.

Ja viimaks, “halastusest, langeta nende jaoks alandlikkuse tiib”. Alandlikkus tuleb austuse, sõnakuulelikkuse, tagasihoidlikkuse ning allaheitlikkusega. “Ja ütle: “Mu Issand, halasta nende mõlema peale, sest nemad kasvatasid mind, kui olin väike.” Jumal räägib allaheitlikkusest vaid Enda ja vanemate puhul.

Kas panid tähele, et teema algab vanemate vanusega ning lõpeb sinu noorusega? Kas mäletad veel, kui nutsid oma emmet taga? Isegi kui ei mäleta, siis tead seda kindlasti. Miks meis ei ole enam seda kiindumustunnet? Kas sellepärast, et oleme ise täiskasvanud? Ja mis siis? Kiindumus võib vormi muuta, kuid peab siiski säilima. Sinu ema on palju sinu nimel loovutanud, et võiksid muretult kasvada.Suura 31, Luqmân

14 – Me oleme inimesele kohustuseks teinud heatahtlikkuse tema isade ja emade suhtes; tema ema on teda kandnud, kannatades tema tõttu valu valu järel, tema võõrutamine kestab 2 aastat. Ole nii Mulle kui oma vanematele tänulik. Minu juurde viib sinu tee.

Märkame, et selles värsis räägib Jumal alguses ja lõpus vanematest, kuid keskel emast. Miks? Sest reeglina näeb laps konkreetselt, mida isa tema heaks teeb (ta töötab, toob perekonnale süüa jne), kuid unustab, mille suhtes ta emale võlgu on. Seega tuletab Jumal sulle su ema meelde, läbi kahe kõige olulisema asja, millega ta hakkama on saanud: sinu kandmine ja sinu imetamine. Need on kaks asja, mida sa näinud ei ole ning mida sa ei mäleta. Jumal tuletab sulle meelde sinu ema kõige raskemad hetked, et saaksid nende üle mõtiskleda.

Üks väike, kuid liigutav lugu:
Kolm meest sisenesid koopasse, et seal öö veeta. Järsku kukkus suur kivi sissepääsu ette ning sulges selle, jättes mehed koopasse vangi. Nad püüdsid kõigest väest kivi ära veeretada, kuid asjata. Üks neist pakkus välja, et nad kõik peaksid jutustama loo parimast teost, mis nad oma elu jooksul on korda saatnud; äkki Jumal aitab neid. Esimene jutustas Jumalale oma tegudest. Kivi liikus veidi … Ka teine jutustas oma loo ning kivi liikus veel natuke, kuid siiski ei saanud nad veel välja. Kolmas tõusis püsti, tõstis käed ning ütles: “Issand, mul olid isa ja ema. Mul oli kombeks igal õhtul lüpsma minna ning seejärel ise oma vanematele piima juua anda. Kuid ühel õhtul jõudsin ma liiga hilja ning nad juba magasid. Ma tundsin end nii halvasti, et seisin nende kõrval püsti kogu aja, kuni nende ärkamiseni, kuigi mu lapsed oma osa oodates mind kutsusid. Oh Issand, kui Sa võtad vastu selle, mis ma nende heaks tegin, päästa meid!” Ja kivi kukkus sissepääsu eest ära.

Hadith:
Prohveti (saws) juurde tuli mees ja küsis: “Jumala saadik, kes kõigi inimeste hulgast on kõige enam minu seltskonda väärt?” Prohvet (saws) vastas: “Sinu ema!” Mees, veidi üllatunud, sest ta ootas hoopis muud vastust, küsis uuesti:” Ja kes siis?” Prohvet (saws) vastas: “Sinu ema!” Taas üllatunud, küsis mees: “Ja kes siis?” ja prohvet (saws) vastas: “Sinu ema!” Ning jälle: “Ja kes siis?” ja prohvet (saws) vastas: “Sinu isa!”

See hadith pöörab meie tähelepanu sellele, et sinu vanemad, eriti aga ema, on need, kellega koos sa kõige enam aega peaksid veetma (palju enam, kui sõprade seltsis). Just emale peaksid sa rääkima oma päevastest tegemistest, temaga rõõmustama. Peaksid just emaga võtma ette asju, mis sulle sõpradega teha meeldib, teadvustades endale siiski, et ema ja sõprade vahel on vahe. Miks nimetas prohvet (saws) ema kolm korda? Üks kord, kuna ta on sind kandnud, teine kord, kuna ta on sind sünnitanud ja kolmas kord, kuna ta on sind toitnud.

Sellist hellust suudame oma vanemate vastu tunda vaid siis, kui meil endil on juba lapsed. Siis mõtleme omaette: “Kui ta saab suureks, kas ta on siis minu vastu samasugune kui mina oma vanemate vastu?” See on suure hirmu hetk.

Väikesed liigutavad ning intrigeerivad situatsioonid ja jutukesed:

• Üks mees oli teel palverännakule Mekasse, kandes seljas oma vana ema. Mees küsis prohvetilt (saws): “Jumala saadik, kas olen nüüd oma emale tasunud?” Prohvet (saws) vastas: “Isegi mitte ühe karje eest, mille ta on sind kandes ning sünnitates esile toonud!” Mees oli väga üllatunud: “Kuidas on see võimalik, oo Jumala saadik?” Prohvet (saws) vastas: “Sina kannad teda, oodates ta surma, tema aga kandis sind, oodates sinu elu!”

• Üks mees tuli prohveti (saws) juurde ning ütles: “Jumala saadik, olen tulnud sind tervitama ning sinu kõrval võitlema.” Prohveti (saws) esimene reaktsioon oli: “Kas su vanemad elavad?” Mees vastas: “Jah, nad jäid minust koju nutma.” Selle peale tõusis prohvet (saws) kiiresti püsti ning teatas: “Jookse sama kiirelt neile naeratust viima, kui sa nad nutma panid!”

• Imam Al-Shafi (üks nelja islami koolkonna loojatest) ei hakanud kunagi enne sööma, kui ta ema oli lõpetanud. Ta kartis, et võiks sirutada käe mõne pala järele, mida emal oli plaanis võtta.

• Asmaa’ (Abu Bakri, esimese islami kaliifi, tütar; prohveti naise Aicha õde) tuli prohveti (saws) juurde ning küsis: “Mu ema on iidolikummardaja, kas pean teda austama?” Prohvet (saws) vastas innukalt: “Aga loomulikult!”

Isegi kui su vanemad ei ole moslemid või on valel teel, pead sa neid siiski respekteerima ning nende sõna kuulama (välja arvatud juhul, kui see läheb otseselt sinu tõekspidamistega vastuollu). Abraham austas oma isa sellest hoolimata, et too oli uskumatu.

• Oli kord mees, kelle nimi oli Umayya Ibn Sakr. Tal oli poeg nimega Kilâb. Omar Ibn Al-Khattâb (teine islami kaliif, peale Abu Bakr’it) kutsus mehi võitlusesse, kuna oli oodata lahingut. Umayya oli aga liiga vana. Ta läks Omari juurde ning ütles: “Oo usklike juht, ma tahan võidelda, kuid olen oma vanuse tõttu liiga nõrk.” Omar vastas: “Ära muretse, Umayya.” Kilâb, Umayya poeg, tõusis selle peale püsti ning ütles: “Oo usklike juht, mina olen valmis; ma olen nõus oma elu eest lunastama koha Paradiisis!” Seda kuuldes klammerdus isa poja külge ning palus:

1. Kilâb, ära mine, ära jäta kahte vanakest üksi.
2. Isa, las ma lähen Paradiisi! – palus poeg
3. Kes siis hoiab mu värisevaid käsi? – küsis isa meeleheitel.
4. Isa, aga jutt käib Paradiisist! Palun luba mind …

Isa, meeleheitel, ütles viimaks: “Mine, mu poeg, tee kuidas soovid …”
Isa ja ema käisid iga päev selles kohas, kust nende poeg oli lahkunud ning nutsid kuni päikeseloojanguni. Ühel päeval nägi isa lindu, kes oma poegadele süüa andis ning ta nuttis nii, et jäi sellest pimedaks …
Kui võitlejad tagasi tulid, räägiti Omarile, kui väga Kilâbi isa kannatab. Kilâb oli elus ning Omar kutsus ta enda juurde ning küsis: “Kuidas sa oma vanematega ümber käisid, et nad sind nii väga armastavad?” Kilâb vastas: “Ma aitasin oma kaamli kannatlikult istuma, et too piima ei raputaks; ootasin veidi ning seejärel pesin ta udarat külma veega, et piim jahtuks; seejärel lüpsin ma teda õrnalt ning viisin piima vanematele juua.”
Omar ütles selle peale: “Mine ja peida ennast ära, et su isa sind ei märkaks, kui ta siia kutsun.” Ta saatiski isa järele ning ütles: “Kilâbi isa (Abu Kilâb – kõige suurem austus mehe vastu araabia traditsiooni kohaselt on kutsuda teda kellegi isaks), mis on sinu soov?” Isa vastas: “Mul ei ole selles ilmas enam midagi soovida.” Omar ei jätnud: “Räägi tõtt …” Selle peale ütles isa: “Tahan Kilâbi! Tahan enne surma teda veel enda käte vahel hoida.” Omar palus tal oodata, läks Kilâbi juurde ning ütles, et too oma kaamlit nii lüpsaks, kui ta seda varem oli teinud. Omar võttis piima ning viis selle isale: “Võta, Umayya …”. Umayya võttis piima vastu ning ütles: “Tunnen Kilâbi käte lõhna!” Kilâb tuligi välja ning kallistas oma isa. Isa ütles: “Kas su süda on tõesti nii külm, et jätad oma vana isa üksi? Võta minult mu head teod, võta minu lahingute tasu, kuid ära mind jäta …” Omar hüüdis nuttes: “Sul on õigus, Umayya!”

Selline on vanema süda oma lapse vastu, isegi kui ta seda nii välja ei näita nagu Umayya seda tegi. Muide, Koraanis paneb Jumal vaid lastele südamele, et nad oleksid oma vanemate vastu head. Sellist märkust ei ole vaja vanematele teha, kuna headus oma laste vastu sünnib nende südames juba enne lapse ilmaletulekut. Kui vanemad on ranged, siis ainult oma laste kaitseks. Kes tahaks, et tema lastega midagi halba juhtuks?

Amr Khaled (üks tänapäeval kuulus islamoloog) jutustab: “Jalutasin kord Inglismaa ühe suurima ülikooli professoriga Londonis Oxford Street’il. Tema isa kingapael oli lahti tulnud ning doktor ütles: “Oota, isa!” ning kummardus, et isa kingapaela kinni siduda.”

Lõpetuseks üks väike tuntud lugu:
Elas kord üks perekond: isa, ema, vanaisa ja väike poiss. Vanaisa, kes oli juba väga vana, oli kohmakas. Kord, kui nad kõik koos lauas sõid, kukkus vanaisa taldrik maha ning purunes. Samal päeval ostsid vanemad talle plastmassist nõud. Vanaisa oli sellest terve ülejäänud elu häiritud, kuid varjas seda surmani … Kui vanaisa suri, võttis väike poiss tema plastmassnõud omale. Isa küsis pojalt: “Mis sa nendega teed, pojake?” ja poeg vastas: “Ma panen nad selleks ajaks tallele, kui sina vanaks saad …”

Kas peale kõike loetud ei tunne sa veidi rohkem armastust oma vanemate vastu? Hoia neid! Tänasest peale peavad nad sinuga rahule jääma!