4. Ali ibn Abi Talib
ALI IBN ABI TALIB
Kalifaat Ali ajal 661. aastal. Heleroneline tähistab ala, millele Ali pretendeeris, kuid mida ei kontrollinud.
Valitsus: 17. juuli 656 – 27. jaanuar 661
Sündinud: umbes 598-600
Sünnikoht: Kaaba tempel, Meka, Araabia
Surnud: 27. jaanuar 661
Surmakoht: Kufa, Iraak
Eelkäija: Uthman (raa)
Järglane: Muawiya I (umajjaadide dünastia looja)
Ali ibn Abi Talib (raa)oli Prohvet Muhammedi (saws) kaaslane, tema onupoeg ja esimene meessoost isik, kes islami vastu võttis, olles tol ajal veel alaealine. Temast sai ka Prohveti (saws) väimees, kuna ta oli abielus Prohveti (saws) noorima tütre Fatima Zahraga (raa).
Sunni moslemite jaoks on Ali (raa) neljas ja viimane õigesti juhitud kaliif, samal ajal kui šiiitide jaoks on ta esimene imaam ja tema järeltulijaid peetakse Muhammedi (saws) õigusjärgseteks järglasteks. Selle lahkarvamuse tõttu lõidki sunniidid ja šiiidid lahku. (Encyclopædia Britannica Online. http://www.britannica.com/eb/article-9005712/Ali – 12.10.07.)
Alist (raa) sai neljas kaliif peale kolmanda kaliifi Uthman ibn Affani (raa) mõrva. Ta valitsusaeg oli lühike ja keeruline, kuna sel ajal valitsesid islamimaailma intriigid ja kodusõda. 661. aastal tungis üks kharižiidist ekstremist talle Kufa mošees palvetamise ajal kallale; ta suri saadud haavadesse mõni päev hiljem.
Perekond
Ali (raa) isa Abu Talib ibn Abd Al-Muttalib oli Kaaba hooldaja ja Quraiši hõimu olulise klanni Banu Hašimi vanem. Ta oli ka Prohvet Muhammedi (saws) onu, kes ta peale Muhammedi (saws) vanaisa Abd Al-Muttalibi surma üles kasvatas ja teda kuni surmani mekalaste eest kaitses. Ali (raa) ema oli Fatima bint Asad, samuti Banu Hašimi klannist.
Ali (raa) armastatuim abikaasa oli Prohvet Muhammedi (saws) tütar Fatima Zahra (raa), kelle elu jooksul Ali (raa) ühegi teise naisega ei abiellunud. Fatima Zahra (raa) sünnitas talle kaks poega ja kaks tütart: Hasan ibn Ali, Husain ibn Ali, Zainab bint Ali ja Umm Kulthum bint Ali (raa). Ali (raa) teised kaks tuntud poega olid Al-Abbas ibn Ali ja Muhammad ibn Al-Hanafiyya Fatima bint Hizamilt (Umm Al-Baninilt).
Hasan (raa) sündis 625. aastal. Ta täitis umbes kuus kuud kaliifiametit ja šiiismis peetakse teda teiseks imaamiks. Ta mürgitas üks ta oma pereliige.
Husain (raa) sündis 626. aastal ja teda peetakse šiiismis kolmandaks imaamiks. Ta suri Karbala lahingus Muawia vastu, kus hukkusid mitmed teisedki Ali (raa) pojad. Seda sündmust tähistavad šiiidid ekstreemse leinapäevana.
Lapsepõlv
Paljude, nii sunni kui ka šiia allikate põhjal oli Ali (raa) ainus inimene Muhammedi (saws) ajal, kes sündis Kaaba templis. Mõned allikad väidavad siiski, et ta olevat sündinud Kaaba templi kõrval ja mitte seal sees.
Ali sündis kaks või kolm aastat peale Muhammedi (saws) abielu Khadijaga (raa). Kui Ali (raa) oli 5-6-aastane, oli Mekas ja selle ümbruses suur nälg, mis mõjutas väga tugevalt Ali (raa) isa sissetulekut. Muhammed (saws) võttis seega Ali (raa) enda hoole alla ja oma majja kasvama. (Ashraf, Shahid, „Encyclopedia of Holy Prophet and Companions”, lk 7.)
Kui Muhammed (saws) saabus koju jutuga, et ta on saanud jumaliku ilmutuse, uskus Ali (raa) teda otsekohe ja temast sai Khadija (raa) järel teine inimene, kes islami vastu võttis, kuigi ta oli tol ajal alles ligi 10-aastane. (Ashraf, Shahid, „Encyclopedia of Holy Prophet and Companions”, lk 14.)
Kolm aastat kutsus Muhammed (saws) inimesi salaja islamisse. Siis sai ta aga Jumalalt käsu, et peab oma perekonda islamisse kutsuma (Koraan 26:214). Muhammed (saws) kuulutaski, et kes teda tema misjonis aitab, sellest saab ta vend, usaldusalune ja kaliif. Ainukesena astus ta perekonnast ette Ali (raa), kes oli tol ajal umbes 13-14-aastane. Muhammedi (saws) onud vaid naersid ta üle ja Abu Lahab narris Abu Talibit, et ta peab nüüd oma poja ees kummardama hakkama, kuna tema on emiir. (Sahih Muslim, At-Tabari) Kogu Meka tagakiusamise jooksul oli Ali (raa) Muhammedi (saws) üks pühendunumaid toetajaid. (Ashraf, Shahid, „Encyclopedia of Holy Prophet and Companions”, lk 16-26.)
Emigratsioon Mediinasse
Ali (raa) mängis Muhammedi (saws) põgenemisel Mediinasse väga olulist rolli, kuna ta pidi Mekasse jääma ja Muhammedi (saws) voodis magama, et Muhammedi (saws) mõrvata plaaninud Quraiši hõimu liikmed arvaksid, et ta ikka veel kodus on ja oma voodis magab. Kui nad viimaks oma tegu täide viia tahtsin, avastasid nad, et voodis oli hoopis Ali (raa). Riskist hoolimata ei saanud Ali (raa) siiski veel Mekast lahkuda – Muhammed (saws) oli talle ülesandeks pannud kõik vara, mis mekalased tema kätte hoiule olid andnud, neile tagastada.
Mediinasse asumise ajal oli Ali (raa) 22-23-aastane. Sellest hoolimata sai temast Muhammedi (saws) üks suuri toetajaid: ta võttis osa kõigist lahingutest, välja arvatud Tabuk, kandis lippu, juhtis vägesid, viis kohale sõnumeid ja käske. Ta kogus tuntust juba 624. aastal Badri lahingus, kus alistas kuulsa Walid ibn Utba ja teisi tuntud Meka sõjamehi. Ta oli üks neist, kes jäid Uhudi lahingus Muhammedi (saws) kaitsma, kui tõusis paanika ja paljud põgenesid. Ta juhtis moslemivägesid Khaibari lahingus, mille järel andis Muhammed (saws) talle nimeks Asadullah („Jumala lõvi“).
623. aastal abiellus Ali (raa) Muhammedi (saws) tütre Fatima Zahraga (raa). Nad elasid väga lihtsat ja isegi vaest elu. Kogu nende kooselu jooksul jäi Ali (raa) vaeseks. Et veidigi oma vaesust leevendada, töötas Ali (raa) veekandjana ja Fatima (raa) viljajahvatajana. Nende abielu kestis kuni Fatima (raa) surmani. Kuigi polügaamia oli lubatud, ei abiellunud Ali (raa) Fatima (raa) eluajal ühegi teise naisega.
Ali (raa) oli ka üks neist, kellele Muhammed (saws) oli ülesandeks pannud Koraani teksti üles kirjutada. Ta aitas islami laienedes moslemite aladel islami seadust rakendada. Tema ülesandeks oli 628. aastal Hudaybiyya leping üles kirjutada. Meka vallutamise ajal 630. aastal oli aga Ali (raa) ülesandeks kontrollida, et vallutus toimuks verd valamata ja hävitada kõik Kaaba juures ja sees olevad iidolid. Aasta hiljem saadeti Ali (raa) Jeemenisse, et seal islamit õpetada.
Muhammed (saws) armastas Alit (raa) väga ja pidas temast ka suuresti lugu. Mitmed hadithid jutustavad sellest, kuidas Muhammed (saws) Alit (raa) teistele eeskujuks ja teiste hulgast välja tõi.
Peale Muhammedi (saws) surma
Kui Muhammed (saws) 632. aastal suri, olid moslemid eriarvamusel, kes peaks tema järglasena islami impeeriumi valitsema. Samal ajal kui Muhammedi (saws) lähedased teda matusteks ette valmistasid ja mulda sängitasid, kutsusid mediinalased kokku koosoleku, kus tahtsid endi hulgast uue juhi valida. Abu Bakr ja Umar (raa) aga said nende plaanist teada ning tormasid kohale, et mediinalased rutakalt midagi ei otsustaks, mida nad hiljem kahetseda võivad. Nii juhtuski, et läbirääkimiste lõpus valiti kaliifiks Abu Bakr (raa), ilma, et Muhammedi (saws) perekond oleks üldse kohal olnud. Enamik Muhammedi (saws) kaaslasi vandus Abu Bakrile (raa) truudust, kuid oli ka neid, kes sellest keeldusid öeldes, et Alil (raa), kui Muhammedi (saws) lähedasimail meessoost sugulasel, oleks rohkem õigust kaliifi kohale. (Diana, Steigerwald, „Ali ibn Abi Talib“ – „Encyclopaedia of Islam and the Muslim world“, köide 1.) Ali (raa) ei vandunudki Abu Bakrile (raa) truudust enne, kui ta naine Fatima (raa) oli surnud, kuid samas ei protesteerinud ta ka avalikult kaliifi koha kaotamise vastu, kuna ei soovinud noorele moslemikogukonnale kiilu vahele lüüa.
Kõigest hoolimata lahknes moslemikogukond just sellel samal põhjusel veidi hiljem kaheks grupiks – sunniitideks ja šiiitideks. Sunniidid usuvad, et Abu Bakri (raa) valimine kaliifiks oli õige, kuna Muhammed (saws) ei määranud endale järeltulijat. Šiiidid seevastu aga usuvad, et Muhammedi (saws) paljud Alile (raa) suunatud poolehoiuavaldused määrasid ta ka Muhammedi (saws) Jumalast määratud järeltulijaks.
Kui Muhammed (saws) suri, palun ta tütar Fatima (raa), et Abu Bakr (raa) annaks talle üle isast järele jäänud vara – nende maad Fadakis ja Khaibaris. Abu Bakr (raa) aga keeldus, öeldes, et prohvetid ei jäta endast maha mingit pärandust: „Jumala Sõnumitooja ütles: „Meil ei ole pärijaid; kõik, mis meist maha jääb on sadaqa.““
Peale Muhammedi (saws) surma kuni Uthmani (raa) mõrvamiseni ei võtnud Ali (raa) osa ei lahingutest ega vallutustest. Ta tõmbus kõigest poliitilisest kõrvale ja seda eriti peale oma abikaasa Fatima (raa) surma. Ta töötas oma pere heaks talumehena. Ta kaevas ka Mediina ümbrusesse palju kaevusid, mida tänapäeval tuntakse kui Abar Ali („Ali kaevud“).
Ali ja kolm esimest kaliifi (raa)
Ali (raa) võttis küll osa Abu Bakri (raa) matustest, kuid mitte Ridda sõdadest. Ta vandus Abu Bakrile (raa) truudust alles peale oma abikaasa Fatima (raa) surma.
Seevastu Umar ibn Al-Khattabile (raa) vandus ta kohe tema kaliifiks hakkamisel truudust ning aitas teda kui usaldusväärne nõuandja. Umaril (raa) oli Alist (raa) Mediina peakohtunikuna palju abi. Ta andis Umarile (raa) ka islamikalendri kasutuselevõtu osas nõus. Umar (raa) kasutas Ali (raa) nõuandeid nii poliitilistes kui ka religioossetes küsimustes. (Madelung, Wilferd, „The Succession to Muhammad: A Study of the Early Caliphate”)
Surivoodil määras kaliif Umar (raa) kuuest liikmest koosneva komitee, mis pidi endi hulgast valima järgmise kaliifi. Sinna kuulusid: Ali ibn Abi Talib, Uthman ibn Affan, Abdur Rahman ibn Awf, Saad ibn Abi Waqqas, Al-Zubayr ja Talhah (raa). Talhah (raa) ei olnud Umari (raa) surma ajal Mediinas; Abdur Rahman ibn Awf (raa) keeldus kandideerimast, et protsessi vahendada. Kui hääletamiseks läks, ei öelnud Ali (raa) midagi, Uthman (raa) hääletas enda poolt, Zubayr (raa) Ali või Uthmani poolt ja Saad (raa) Uthmani poolt (Fred Donner, „The Early Islamic Conquests”). Abdul Rahman (raa) konsulteeris ka teiste Mediina tähtsate isikutega, kes pooldasid Uthmani (raa). Seega jõuti järeldusele, et Uthman (raa) on saanud enamuse häältest ja valitud kaliifiks.
Kuna Uthman (raa) määras tihti olulistele kohtadele oma klanni liikmeid, jättes nii kõrvale mitmeid teenekaid Muhammedi (saws) kaaslasi, hakkasid mõned inimesed tema vastu mässama. 650.-651. aastal puhkesid avalikud rahutused üle enamuse impeeriumi. (Madelung, Wilferd, „The Succession to Muhammad: A Study of the Early Caliphate”, lk 90.) Rahulolematud ei olnud mitte ainult rahvast väljaspool Araabiat, vaid ka osad valimisnõukogu liikmed ja teised kauaaegsed Muhammedi (saws) kaaslased. Nad kõik palusid Uthmanil (raa) oma klanni mõju võimule vähendada. (Madelung, Wilferd, „The Succession to Muhammad: A Study of the Early Caliphate”, lk 109-110.)
Ali (raa) ei olnud küll otseselt Uthmani (raa) vastu, kuid samas võttis selgelt Muhammedi (saws) kaaslaste seisukoha ning vahendas läbirääkimisi nii Muhammedi (saws) kaaslaste ja kaliifi kui ka Mediinasse saabunud provintsiopositsiooni ja kaliifi vahel. Ta oli mitmete ususeaduste koha pealt Uthmaniga (raa) eriarvamusel, kuid igasugused tõendid tema kuulumisest Uthmani (raa) vastu suunatud liikumisse puuduvad. Kui Uthmani (raa) maja piirati, püüdis Ali (raa) tema olukorda sellega leevendada, et nõudis, et talle vähemasti vett lubataks viia. Ajaloolased aga ei ole siiani selles suhtes kokkuleppele jõudnud, milline tegelikult Ali ja Uthmani (raa) suhe oli.
Kaliifina
Ali (raa) sai kaliifiks ajal, mis oli noore islamikogukonna jaoks sinnani kõige keevam. Uthmani (raa) mõrva üheks tulemiks oli ka see, et mässajad said tugevama õigusega valida uue kaliifi. Asja tegi aga keeruliseks see, et ka mässajad ise olid jaotunud mitmeteks gruppideks: muhaažiruun (kunagi Mekast Mediinasse põgenenud moslemid), ansaar (Mediinas nad vastu võtnud moslemid), egiptlased, kuufalased ja basralased. Kandidaate oli kolm: Ali, Talhah ja Al-Zubair (raa). Kõigepealt pöördusid mässajad Ali (raa) poole, kuid Ali (raa) keeldus kaliifi kohta vastu võtmast, öeldes, et eelistab olla nõunik. (Ashraf, Shahid, „Encyclopedia of Holy Prophet and Companions“)
Talhah, Al-Zubair (raa) ja veel mitmeid teised Muhammedi (saws) kaaslased keeldusid samuti sellest positsioonist. See ei olnud aga mässajatele meeltmööda ja nad andsid Mediina elanikele käsu endi hulgast päeva jooksul uus kaliif valida. 18. juunil 656. aastal kogunetigi selleks Prohveti (saws) mošeesse. Algselt Ali (raa) keeldus kaliifi kohta vastu võtmast, kuid kui mitmed Prohveti (saws) prominentsetest kaaslastest ja Mediina elanikud talle peale käisid, nõustus ta viimaks.
Enamik Mediina elanikke ja mässulisi vandus Alile (raa) truudust, kuid Uthmani (raa) klann keeldus.
Konflikti tõttu on erinevad allikad tihti paljudes asjades erimeelsuses, kuid üks on kindel: Ali (raa) oli väga usklik mees, islamile lõpuni pühendunud ning valitses Koraanile ja sunnale vastavalt. Ta päris islamiimpeeriumi, mis ulatus Egiptusest läänes kuni Iraani mägismaani idas. Esimeste asjade seas kutsus ta tagasi Uthmani (raa) määratud provintsivalitsejad ning saatis nendele kohtadele endale ustavad mehed. Ta oli oma õiguses veendunud ja ei olnud nõus poliitilise taktika tarvis kompromissidele minema. Ainsa provintsivalitsejana keeldus Ali (raa) käske täitmast Uthmani (raa) sugulane Muawia.
Ali (raa) suutis moodustada laia koalitsiooni. Tänu võrdsustatud maksusüsteemile ja võrdsele sõjasaagi jagamisele võitis ta Muhammedi (saws) kaaslaste, eriti ansaaride toetuse.
Aisha, Talhah, Al-Zubair (raa) ja Uthmani perekond, eriti aga Muawia, tahtsid Uthmani (raa) mõrva eest kätte maksta. Nad süüdistasid Alit (raa), et ta ei ole Uthmani (raa) mõrvareid karistanud. See viis islami ajaloo esimese kodusõjani. Üks pool uskus, et Uthman (raa) oli õiglane kogukonna juht ja seega peaks tema mõrvarid karistada saama ja uus kaliif valitama, kuna Ali (raa) on vaid mässuliste juht. Teine pool aga uskus, et Uthman (raa) oli eksinud, kalifaadi maha mänginud ja seega oli tema hukkamine igati seaduslik ja õigustatud, kuna ta keeldus kaliifi kohta loovutamast.
Nn „esimene fitna“ leidis aset 656.-661. aastatel, saades alguse Uthmani (raa) mõrvast, kulgedes läbi Ali (raa) kalifaadi aja ja lõppedes Muawia kaliifiks saamisega. Selle kodusõjaga lõppes moslemite ühtne umma. Kaks poolt kohtusid 656. aastal Bassora (Kaamli) lahingus, millest võitjana väljus Ali (raa). Ta viis oma riigi pealinna üle Kufasse, mis asus impeeriumi keskel, strateegilisel kohal. Järgmisena toimus 657. aastal Siffini lahing, mille osapoolte eesotsas olid ühelt poolt Ali (raa) ja teiselt Uthmani (raa) nõbu Muawia. Peale mõnda aega sõdimist hakati pidama rahuläbirääkimisi. Osa Ali (raa) armeest astusid rahuläbirääkimiste vastu ja alustasid mässu. Neid hakati nimetama kharižiitideks. Rahuläbirääkimised viisid Ali (raa) koalitsiooni lagunemiseni.
Järgnevate aastate jooksul sai Muawia oma kontrolli alla mitmed linnad Iraagis, Egiptuse, Hidžaazi, Jeemeni ja muid alasid. (Madelung, Wilferd, „The Succession to Muhammad: A Study of the Early Caliphate”, lk 309.)
Surm
Kui Ali (raa) 19. ramadaanil 661. aastal Kufa mošees parasjagu palvetas, ründas teda mürgiga kaetud mõõgaga kharižiit Abd Al-Rahman ibn Muljam. Ali (raa) suri kaks päeva hiljem.
Peale Ali (raa) surma vandusid Kufa moslemid truudust Ali (raa) vanemale pojale Hasanile (raa). Muawia käes olid aga nii Vahemere idarannik kui ka Egiptus ja kuna tema käsutada oli ka islami impeeriumi suurim sõjavägi, marssis ta Iraaki ja kuulutas end kaliifiks. Hasani (raa) armee tõusis Hasani (raa) vastu üles ning viimane oli sunnitud rahu tegema ja kalifaadi Muawiale üle andma.
Ali (raa) pärand
Kuna enamik Ali (raa) alamaid olid kas põllupidajad või rändkarjakasvatajad, pani ta palju rõhku põllumajandusele. Ta nõudis, et maa harimisele pandaks suuremat rõhku kui maksude kogumisele, kuna makse sai koguda vaid siis, kui maa oli viljakas.
Peale selle, et Ali (raa) oli väga pühendunud moslem, olid tal ka suured teadmised araabia keele grammatikast ja kirjandusest. Ta on Muhammedi (saws) järel teine isik islami ajaloos, kellest erinevates moslemite keeltes on kirjutatud. Olles esimeste moslemite seas, olid tal tohutud teadmised nii religioonis üldiselt kui ka islami õigusteaduses ja islami ajaloos. Ta oli tuntud ka oma julguse, vapruse ja halastuse poolest, mida ta vaenlastele üles näitas. Ka tema kuulub nende kümne hulka, kellele Muhammed (saws) ennustas Paradiisi.