Inimõigustest islamis


Islamis on kinnitatud kogu inimkonnale kehtivad universaalsed põhiõigused, millest peab kinni pidama ja mida tuleb austada hoolimata sellest, kas isik on pärit islamiriigi territooriumilt või väljastpoolt, kas tema rahvaga ollakse rahus või sõjas. Koraan ütleb väga selgelt:
„Oo teie, kes te usute! Olge õigluse tagajad ja tunnistajad Jumalale. Ärge laske teiste vimmal ja teiste vihal hoida teid õiglusest. Olge õiglased, see on vagadusele lähemal – ja kartke Jumalat. Tõesti, Jumal teab täpselt, mida te teete.” (5:8)

Keelud sõjaolukorras

Inimese veri on püha ja seda ei tohi ilma seadusliku õiguseta valada. Kui keegi sellest seadusest mööda astub ning süütu inimese verd valab, on Jumal selle mõrva võrdsustanud kogu inimkonna mõrvamisega:  „ … Kui keegi tapab hinge (inimese), ja see ei ole tehtud teise hinge eest(st surmanuhtluses mõrvarile) või ülekohtu eest maa peal (st suurte sooritatud kuritegude eest surmanuhtluses), siis oleks ta justkui tapnud kogu inimkonna …“ (5:32)

Islam kaitseb ka au. Nii ei ole islamis teiste solvamine ja nende üle nalja tegemine lubatud. Prohvet Muhammed (saws) ütles: „Tõesti, teie veri, teie vara ja teie au on vääramatud.”

Naisi, lapsi, vanureid, haigeid ega haavatuid ei tohi mitte mingil viisil rõhuda. Naiste au ja vooruslikkust peab austama igas olukorras. Näljast tuleb toita, paljast riietada ja haavatut või haiget ravida, sõltumata sellest kas nad kuuluvad islami kogukonda, rahujalal olevate mitte-moslemite või isegi vaenlaste hulka. Islami sõjaseadus näeb ette, et vastasleeri vangid peavad saama vähemalt sama head toitu kui sõdurid ise ja kui toitu napib, tuleb seda eelkõige vangidele anda või vangid vabastada. Igasugune piinamine, eriti tulega karistamine, on rangelt keelatud. Keelatud on ka naiste vägistamine, vaenlase territooriumi rüüstamine, vaenlase kodukoha laastamise eesmärgil kaevude kinni ajamine ja puude langetamine. Kui ka vahel füüsilise sekkumiseta piire paika ja poliitilisi probleeme lahendatud ei saa, siis peale sõjale punkti panemist peab olema inimestel võimalik rahus oma elu edasi elada.

Islam tagab kõik need õigused nii moslemitele kui muule rahvale. Islami seaduses on isegi eraldi juttu islamiriikides elavate juutide ja kristlaste staatusest. Juba 14 sajandit tagasi paika pandud seaduste järgi ei või neid mingil viisil ahistada ega alandada, nad elavad selles riigis täisväärtuslike kodanikena, samas olles vabastatud moslemitele kohustuslikust 2,5% almusemaksust ning makstes väiksemat riigimaksu. Nad on ka vabastatud islamiriigi sõnaväeteenistusest. Samuti võivad nad omavahelisi tülisid lahendada omaenda kohtutes. Islamikohtutesse lähevad vaid need probleemid, mis on tekkinud kahe moslemi vahel ja juhud, kus üks osaline on moslem. Kui omavahel millegi pärast tülli lähevad kaks kristlast, siis lahendavad nad oma probleemi kristlikus kohtus sealsete seaduste järgi. Sama kehtib ka juutide puhul. Kui islamiriigi kohtu ette satuvad oma probleemi koos lahendama näiteks moslem ja kristlane, siis kristlasel on lubatud pehmendava asjaoluna tsiteerida oma usuga seotud seadust, kui tema teguviis on sealse erineva normiga seotud.

Rassism ei ole islamis lubatud, kuna Koraan räägib inimestevahelisest võrdsusest järnevate sõnadega: „Teie, inimesed, tõesti, Me lõime teid meesteks ja naisteks, tegime teid hõimudeks ja rahvasteks, et te üksteist (erinevustest) tundma õpiksite, sest kõige auväärsem teie seas on Jumala meelest see, kes on kõige vagam. Tõesti, Jumal on Teadja ja Tundja.” (49:13) Islam hülgab idee indiviidide või rahvuste eelistamisest nende rikkuse, võimu või rassi tõttu. Jumal lõi inimolendid võrdväärsetena, Ta ei kategoriseeri meid ei meie nahavärvi, rikkuse ega rahvuse järgi; Tema jaoks on oluline vaid see, kui hea ja seaduskuulekas keegi on.
Prohvet Muhammed (saws)  ütles: „Inimkond, teie Jumal on üks ja teie esiisa (Aadam) on üks. Araablane pole parem mitte-araablasest ja mitte-araablane pole parem araablasest ja punanahkne (st kergelt punaka-roosaka värvusega = valge) inimene pole parem mustanahalisest inimesest ja mustanahaline inimene pole parem punanahksest inimesest – välja arvatud vagaduses.”

Üks peamisi probleeme, millega inimkond tänapäeval kokku puutub, on rassism. Arenenud maailm võib saata inimese kuule, kuid ei suuda takistada inimest oma kaaskodanikku vihkamast ja tema vastu võitlemast. Prohvet Muhammedi (saws)  päevadest alates on islam taganud elava näite sellest, kuidas rassismile punkt panna. Iga-aastane palverännak  ehk hadž Mekasse näitab kõikide rasside ja rahvuste tõelist islamlikku vennaskonda, kui ligikaudu kaks miljonit moslemit üle kogu maailma teevad sinna palverännaku.

Islami üks olulisemaid talasid on õiglus. Jumal on öelnud: 
„Tõesti, Jumal käsib teil anda vara tagasi neile, kellele see kuulub, ja kui teie mõistate kohut inimeste üle, tehke seda õiglaselt…” (4:58)
Ja Ta on ka öelnud:
„… Ja käituge õiglaselt. Tõesti, Jumal armastab neid, kes on õiglased.” (49:9)
Me peaksime olema õiglased isegi nende vastu, keda vihkame, kuna Jumal on öelnud:
„… Ja ärge laske teiste vihal hoida teid õiglusest eemale. Olge õiglased – see on vagadusele lähemal …” (5:8)
Prohvet Muhammed (saws)  ütles: „Inimkond, hoiduge ebaõigluse eest, sest ebaõiglus on viimsel kohtupäeval pimedus.”
Ja need, kes pole saanud oma õigusi (st mida neil on õigus nõuda) selles elus, need saavad need viimsel kohtupäeval, kuna prohvet (saws)  ütles: „Viimsel kohtupäeval antakse õigused neile, kellele need on võlgu (ja ülekohus heastatakse)…

Rääkides inimõigustest islamis, peame silmas neid inimõigusi, mis Jumal, mitte kuningad või seadusandlikud kogud, meile on andnud. Õigused, mis on meile antud ilmalikul teel, võidakse meilt sama lihtsalt uuesti ära võtta kui need meile antud said. Inimesed võivad väga kergelt seaduseid kehtestada ja kehtetuks muuta, Jumala seadused on aga igavesed ja kui Tema on kord juba meie õigused kehtestanud, siis ei ole ühelgi seadusandlikul assambleel, valitsusel ega kellelgi kolmandal õigust ega volitusi teha neisse ainsatki parandust, neid tühistada ega muuta. Samuti ei ole Jumala kehtestatud inimõigused paberile pandud kõigest “väljanäituse” või häälte kogumise tarvis. Need on kehtestatud selleks, et neid ka päriselt täidetaks. Nende funktsiooniks on inimeste elusid reguleerida ja mitte ainult mõnedele üksikisikutele kasu tuua.
Iga indiviid, kes end moslemiks tunnistab, peab neid seaduseid tunnustama ja täitma! Nende kohta, kes aga ei suuda pidada kinni nendest Jumala kehtestatud inimõigustest, kes neid eiravad või muudavad või neid rikuvad, samal ajal ise silmakirjalikult avalikult neid tunnistades, on Jumal Koraanis öelnud väga ühemõtteliselt: „Need, kes Jumala saadetust ei juhindu, on uskmatud.”

Lugejad pidasid seda artiklit kasulikuks. Kuidas on lood teiega?