Naabrid

Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on eelkõige moslemite poolt armastatud inimene. Ta on ka paljude teiste nii religioossetes kui ka ilmalikes asjades mõjuvõimsate inimeste poolt austatud ja hinnatud. Mahatma Ghandi kirjeldas teda kui äärmiselt südametunnistuse järgi kõnelusi pidavat inimest, kes hoolitses tõelise andumusega oma sõprade ja järgijate eest, kes oli vapper ja usaldas absoluutselt Jumalat ja omaenda missiooni. Ta on eeskujuks kogu maailma moslemitele suhtumises nii palvesse, kaasinimestesse kui ümbritsevasse.

Islamiusk, nagu Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) meid õpetas, nõuab naabrite sõbralikku ja tähelepanelikku kohtlemist. Neil on õigus meiepoolsele austusele ja heale kohtlemisele, vaatamata nende usule, nahavärvusele või rassile. Ühes Aisha (رضي اﷲ عنها) edastuses räägitakse, kuidas ingel Gabriel tahtis kindel olla, et Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) naabrite hea kohtlemise tähtsusest hästi aru saaks. Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles, et mingi aja jooksul arvas ta isegi, et ingel Gabriel annab ka naabritele pärida, seega palus ta kindlameelselt et piisaks sõbralikust ja õiglasest käitumisest. (Al-Bukhari)

Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) missioon oli lihtsalt selles, et Jumala Sõnumit edastada, naabreid hästi kohelda, nagu see ka Koraanis selgelt kirjas on: „Te teenite Jumalat ja ei aseta Temale võrdset kõrvale; ja olge head vanemate ja sugulaste vastu, orbude, vaeste ja naabrite vastu – olgu ta sugulane või võõras; saatja vastu sinu kõrval, teejuhi vastu ja orjade vastu, keda te õiglaselt omandanud olete. Jumal ei armasta kõrke, kiitlejaid.” (4:36)

Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) tuletas ikka ja jälle ümbritsevatele meestele ja naistele meelde, millised on nende kohustused nii Jumala kui ka kaasinimeste ees. Tihti kuuldi Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) kaasinimestele soovitusi andmas, teha heategusid ja samuti meenutamas neile nende kohustusi. Ta ütles: „Kes usub Jumalat ja Viimset Kohtupäeva, ärgu kahjustagu või häirigu oma naabrit… “ Ta ei tuletanud seda meelde mitte ainult oma naistele vaid ka kõigile, kes teda järgivad, et jumalakartlik ei lubaks iialgi oma õde või venda näljas olla või õnnetus olukorras elada. Tänapäeval, kus vanainimesed surevad unustuses ja üksinduses ja kus meie lähedased ja kauged naabrid nälga tunnevad, kui me ise sööme, teeks meile head seda eeskuju meenutada.

Abu Dhar (رضي اﷲ عنه), Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) üks lähimatest kaaslastest, edastas, et Sõnumitooja olevat tal palunud oma suppi vett segada, et osa supist ka naabrile saaks anda. (Muslim)

Teine kaaslane, Abdullah Ibn Amr (رضي اﷲ عنه), küsis kord oma teenrilt, peale seda, kui oli lamba tapnud: „Kas sa ka midagi meie juudist naabrile viisid?” Usklikult nõutakse tungivalt naabrile kingituste tegemist, ka siis kui neil on tühine rahaline väärtus. Tõeline väärtus on suuremeelne hing, millega kingitust tehakse. Kingituste andmisega sõlmitakse sõprust ja teineteise toetust. Kui Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) naine küsis, millisele naabrile kingitusi viia, siis vastas ta: „Sellele, kelle uks sinu omale lähim on.“

Kuigi lähimad naabrid on esimesed, kellele peaksime kingitusi jagama, siis kohustab islam meid kõikide naabrite eest hoolistema. See on süsteem, kus teiste vajadusi ja tundeid suuremas kogukonnas arvesse võetakse.

See, kes islami õpetusest tõeliselt aru saab, märkab ka, et kui üks kogukonna liikmetest kannatab, siis kannatab terve kogukond. Peale pere on naabrid need, kellest me kannatuse ja kitsikuse ajal rohkem sõltume. Halb suhe naabritega võib elu väljakannatamatuks teha. On tähtis, et inimesed, kes naabrust jagavad, oleksid võimelised teineteist usaldama ja teineteisele lootma, usust või etnilisest kuuluvusest hoolimata.

Naabrid peavad endid oma au ja vara suhtes turvaliselt tundma. Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) kirjeldas head naabrit kui moslemi üht rõõmu maises elus. Ta ütles: „Asjad, mis teevad moslemile selles elus heameelt on õiglane naaber, ruumikas maja ja hea ratsu.” (Al-Hakim)

Hea naaber on see, kes kindlustab mugavuse, rahu ja turvalisuse. Sel põhjusel ongi tähtis, et see, kes usub ja on jumalakartlik, ei karda vaeva, märkab naabreid ja on nende vastu suuremeelne. Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) hoiatas oma kaaslasi, et nad ei kahjustaks ega vihastaks oma naabreid.

Ühes edastuses, mis on tänapäeval sama kehtiv kui 1500 aastat tagasi, kui Prohvet Muhammedilt (صلى اﷲ عليه وسلم) ühe teatud naise kohta aru päriti, kes palvetas ja paastus rohkem, kui kohustuslik oli ja andis suuremeelselt almust, ent siiski ei hoidunud naabritega ebasõbralikul toonil rääkimast, kirjeldas ta seda naist, kui üht põrguelanikest, kes selle eest karistust kandis. Samas edastuses kirjeldas Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) teist naist, kes paastus ja palvetas just niipalju, kui peab, andis väheke almust, ent naabrid olid tema keeletalitsuses kindlad ja ta ei toorutsenud kellegagi, kui ühte paradiisielanikku. Islam paneb väga tugevat rõhku pere, naabruse ja suurema kogukonna solidaarsusele. (Al-Bukhari)

Islam õpetab, et usklikud oleksid oma naabrite vastu sõbralikud ja tähelepanelikud. Mis juhtub aga nendega, kes halvasti käituvad ja oma naabrit ei austa, nagu islam seda on õpetanud? Moslem on kannatlik, tolerantne ja mitte viha pidav. Usklik peab selle poole püüdlema, et lõhutud suhteid uuesti oma hea käitumise ja hoiakuga taastada ning lootma, et Jumal selle eest tasub. Usklik kannatab välja nii head kui halvad kimbutamised. Kui aga olukord muutub väljakannatamatuks, võiks olla halva käitumise avalikustamine viimaseks pääseteeks.

Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) andis kord ühele mehele nõu enda asjad keset teed asetada, märgiks, et ta ei ole enam suuteline oma naabri kõrval elama. „Halb naaber ” vabandas koheselt ja palus tal tagasi pöörduda. (Al-Bukhari, Ibn Hibban, Abu Dawud)

Mitte kellelegi, eelkõige moslemile, kelle usk kõrgeimat moraalitunnetust nõuab, ei meeldi, kui tema halb käitumine avalikuks tuleb. Islam rõhutab väga austuse, tolerantsuse ja andestuse olulisust ja õpetab seda ka naabri vastu osutama. See näide on tõend Jumala tõelise usu moraalse väärtuse ja vooruse kohta.

AITA NAABRIT!

Islam on harmoonilisuse ja tänulikkuse, vennalikkuse ja solidaarsuse usk. See on usk, mis kutsub oma järgijaid üles armastusele ja kogukonnas nii väikeste kui ka suuremate suhete tugevdamisele. Jumal on loonud inimesed, et nad toetuksid omavahelisele armulikkusele ja kaastundele. Ta ütleb: „Oo teie, inimesed! Me oleme teid tõesti meheks ja naiseks loonud, ja Me oleme teist rahvused ja hõimud teinud, et te teineteist tundma õpiksite!…” (49:13)

Naaber kuulub nende hulka, kelle suhtes nõuab islam parimat kohtlemist ning hoiatab nende kiusamise ja kurvastamise eest. Nii islamieelsel ajal kui ka islami saabudes pidasid araablased seda väga tähtsaks. Nad pühendasid endid heanaaberlikele suhetele ja enne kui hakkasid kodu ostma, valisid välja hea naabruskonna.

Islam tuli, et muuhulgas kindlustada naabritele nende õigused. Jumal on Koraanis öelnud: „Kummardage Jumalat ja ärge lisage talle kaaslasi! Olge lahked vanemate ja sugulaste vastu ja orbude ning hädasolijate vastu; naabrite, nii lähedaste kui ka kaugete, vastu ja oma abikaasade vastu…” (4:36)

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) teatas meile: „Parim teist on see, kes kohtleb oma abikaasat kõige paremini. Ja parim naaber Jumalale on see, kes on parim oma naabrile.” (At-Tirmidhi, Ahmad)

Naabrite ärritamine on ka üheks Põrgutulle minemise põhjuseks, isegi siis, kui usklik on teinud heategusid ja järginud teisi usukohustusi. Ühes hadiithis edastas Abu Huraira (raa), et üks mees ütles: „Oo, Jumala Sõnumitooja, seda ja seda naist mainitakse oma rohkete palvete, paastupäevade ja hulgaliste annetuste tõttu, ent siiski kiusab ta omi naabried kurja keelga.” Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ta on põrgutules.” (Ahmad)

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) pidas seda uskmatuks, kelle kurjuse eest naabrid kaitsetud olid, ja ütles: „Jumala nimel, ta pole usklik, Jumala nimel, ta pole usklik, Jumala nimel, ta pole usklik!” Temalt küsiti: „Kes, oo Jumala Sõnumitooja?” Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „See, kelle kurjuse eest naaber kaitstud pole.” (Al-Bukhari)

Moslem on see, kelle keele ja käe eest teised moslemid kindlad (kaitstud) on. Kõik see on meenutamiseks, mida tähendab naabri kohtlemine, talle omandatud seisukoht ja positsioon. Mida sa vaene inimene teed, kui seisad Maailma Isanda ees ja su naaber sinu üle kurdab: „Oo Isand, mu naaber tegi mulle seda ja seda, ta ei andnud mulle mu õigusi ja ei käitunud minuga väärikalt! Ta tüütas mind oma silmaga, kuna ta vaatas siivutul viisil minu naisperekonnaliikmeid, kes olid abieluks küpsed. Ta häiris mind oma kõrvaga, kuna kuulas pealt minu saladusi. Ja ta kiusas mind oma keelega, kuna irvitas minu vigade üle!”

Naabril on sinu üle suur õigus! Naabri õiguste hulka kuulub: tema külastamine, kui ta on haige; tema matusel osalemine, kui ta on surnud; talle raha laenamine, kui ta seda palub ja sul on selleks võimalus; tema aitamine, kui tal on abi vaja; tema õnnitlemine, kui talle õnn naeratab; tema trööstimine, kui teda on õnnetus tabanud; enda maja tema majast kõrgemaks ehitamisest hoidumine; tema halvast eemale hoidmine, kui näed teda seda tegemas; tema aitamine heas, kui näed teda head sooritamas. Vastasel juhul haaratakse sul Ülestõusmispäeval turjast ja öeldakse: „Oo Isand, too nägi mind halba tegemas ja ei hoidnud mind seda tegemast ega soovitanud ka midagi paremat teha!”

Naabri õiguste juurde kuulub ka situatstiooni hindamine, et teine oma olukorra ja elu kohta objektiivse hinnangu saaks anda, et hoiduda alandavast almusepalumisest, kui ta juhtub sellisesse olukorda sattuma. Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kes oma öö täis kõhuga mööda saadab, sealjuures aga teadlikult naabri kõhtu näljast koriseda laseb, pole usklik.” (At-Tabarani)

See õigus suureneb veelgi, kui algab paastukuu ja selle magusad päevad ja ööd meie orgudesse laskuvad.

Kui igaüks oma naabrist hooliks ja teaks tema olukorda, oleks kogukonna liikmete vahel vennalikum atmosfäär ja armastusepilved hõljuksid nii suurte kui ka väikeste südamete kohal. Nad veedaksid parima elu ja ebaõnn ning elu karmus kaoksid hoopis.

Täiusliku õnne juurde kuulub jumalakartlik naaber. Siis on ta venna eest, keda ema kunagi pole ilmale toonud. Sellest rõõmust teavitas meie Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم), öeldes järgmist: „Neli asja on õnneks vajalikud: jumalakartlik kaasa, avarad eluruumid, jumalakartlik naaber ja hea liiklusvahend.” (Ibn Hibban)

Tead mispärast? Sest jumalakartlik naaber oma jumalakartlikkusest ei riiva sinu au, tunnistab sinu vara ja varjab sinu vigu. Ta rõõmustab, kui sa rõõmustad ja ta kurvastab sinuga, kui oled kurb.

Kahjuks on tänapäeval asjalood hoopis teisiti – naabritevahelised suhted pole hoopsiki mitte kiita. Naabrid ei tunnegi üksteist, austusest ja aitamisest rääkimata.

NAABRI ÕIGUS

Islam klassifitseerib naabrid kolme kategooriasse:

1. Sugulasest naaber – Sellist tüüpi naabril on sinu üle kolm õigust: sugulaseõigus, naabriõigus ja islamiõigus.

2. Moslemist naabril on kaks õigust: naabriõigus ja islamiõigus.

3. Mitte-moslemist naabril onnaabriõigus.

Tuntud Prohvet Muhammadi (صلى الله عليه وآله وسلم) kaaslane ja islami õpetlane Abdullah ibn Umar (رضي الله عنه) tuli kord koju ja selgus, et tema pereliikmed olid veristanud lamba. Ta (رضي الله عنه) küsis otsekohe: „Kas te jagasite osa selle lamba lihast meie juudiusku naabrile? Sest ma kuulsin Jumala Sõnumitoojat (صلى الله عليه وآله وسلم) ütlemas: ,,Ingel Gaabriel andis mulle pidevalt nõu, et ma pean oma naabri vastu lahke olema, kuni ma juba mõtlesin, et Ta annab talle osa pärandusest.”“ (At-Tirmidhi, 1329)

Naabrile ebamugavuse tekitamine käib usu vastu. Prohvet (صلى الله عليه وآله وسلم) on öelnud: ,,Jumala nimel, ta ei usu; Jumala nimel, ta ei usu; Jumala nimel, ta ei usu!” Temalt (صلى الله عليه وآله وسلم) küsiti: ,,Kes, oo Jumala Sõnumitooja (صلى الله عليه وآله وسلم)?” Ta (صلى الله عليه وآله وسلم) vastas: ,,Tema, kelle naaber ei ole ta kahju eest kaitstud.” (Ibn Hisham)

Prohvet Muhammad (صلى الله عليه وآله وسلم) selgitas naabri õigused lahti järgnevalt: ,,Kas te teate, missugused on naabri õigused? Kui sinu naaber palub sinu abi, siis osuta talle seda. Kui sinu naaber küsib sinult laenu, siis anna talle seda (kui sul on selleks võimalus). Kui sinu naaber jääb vaeseks, siis aita teda rahaliselt ja aita teda ta viletsuses. Kui sinu naaber haigestub, siis külasta teda (tunne huvi ta tervisliku seisundi ja heaolu vastu). Kui sinu naaber on õnnelik mõne saavutuse pärast, siis õnnitle teda. Kui sinu naabriga on juhtunud õnnetus, siis avalda talle kaastunnet. Kui su naaber heidab hinge, siis mine ta matusele, kui sa saad. Ära püstita oma elamut tema hoone üle, et ta ei jääks ilma päikese ja tuuleta. Ära tülita oma naabrit oma söögitegemise lõhnadega, kui sa just ei kavatse talle jagada osa sellest valmistatud toidust.” (Abu Dawud, 2948)

Isegi kui sinu naaber põhjustab sulle kahju, siis on ikkagi soovitatav temaga hästi käituda. Mees kaebas Abdullah ibn Abbasile (رضي الله عنه), et naaber põhjustab talle kahju ja neab teda. Ta (رضي الله عنه) vastas selle peale: ,,Ta oli Jumalale sinu suhtes sõnakuulmatu, mine siis ja kuuletu Jumalale tema suhtes.”

Allikad: http://www.islamreligion.com/de/articles/1775/, http://www.islamweb.net/grn/index.php?page=articles&id=170699, „Human Rights In Islam And Common Misconceptions“ – Abdul-Rahman al-Sheha, lk 67-68.