Kas niqaab on kohustuslik?
Kui islamiõpetlased on enamustes küsimustes üksmeelselt ühel seisukohal, siis niqaabi kohustus või mitte-kohustus on üks neid teemasid, milles ollakse eriarvamusel. Nii poolt- kui ka vasturääkijatel on omad argumendidd ja seda teemat lõplikult selgeks vaielda ei olegi vist võimalik. Kindel on see, et naisest peab olema kaetud miinimum KÕIK, välja arvatud nägu ja käed. Aga kas näo ja käte katmine on fard(kohustuslik) või sunna? See on küsimus, millele õpetlased annavad erineva vastuse.
Üks on kindel – näo katmine on ka nende õpetlaste arvamusel, kes seda kohustuslikuks ei pea, siiski väga positiivne ja tulus tegu, seega kui muslima elab islamiriigis, kus näo katmine on tavapärane, võiks ta seda igal juhul teha – just to be on the safe side.;) Samuti peaks naine oma näo kindlasti (st ka nende õpetlaste arvamuse kohaselt, kes üldiselt niqaabi kohustuslikuks ei pea) kinni katma, kui ta on eriti silmapaistvalt ilus, nii et mehed tahtmatult talle järele vaatavad ja juhul, kui ta kannab make-upi (näiteks on minemas kodust pulma, kus naised on omaette ja seega võivad kanda kõiksuguseid ilustusi ja end vabamalt tunda).
Käesolev artikkel koosneb kahest osast – esimene on pühendatud niqaabi kohustuse pooldajate, teine kohustuse vastu olijate argumentide seletamisele (kes siiski peavad niqaabi kandmist sunnaks ja tasutoovaks teoks).
1. NIQAABI KOHUSTUSE POOLT
Tõlkinud: Amina Iirimaalt
Allikad: „The Veil (Niqaab) is Obligatory with Detailed Proofs“, šeikh Muhammad bin Saalih al Uthaimiin (Risaalat al-Hidžaab), tõlkija http://www.islam-qa.com/; Alifta.com; islamqa.com; Sahih Al-Bukhari; Tafsir Ibn Kathir; followingthesunnah.wordpress.com
Islami kahest seaduse allikast – Koraanist ja sunnast – ja ka mõistuspärase uurimise ja analoogia kasutamise kaudu[1] selgub, et mosleminaine on kohustatud end võõraste meeste[2] ees katma – ka oma näo ja käed.
Ibn Masud (raa) jutustas: Prohvet Muhammad (saws) ütles: „Naine on awra (st naine on ilu, kes peab olema kaitstud võõraste ihade eest) … .“ (At-Tirmidhi)
„Usklikul, olgu ta siis mees või naine, ei ole asjades enam mingit valikuvõimalust, kui Allah ja Tema Sõnumitooja on midagi otsustanud. Ja igaüks, kes ei kuuletu Allahile ja Tema Sõnumitoojale, on selgelt eksinud. “ (33:36)
1) TÕESTUS KORAANIST
(I) Allah ütleb:
„Ja ütle usklikele naistele, et nad langetaksid oma pilgud ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi, et nad ei näitaks oma ilu (nii loomulikku ilu kui ka ehteid), välja arvatud, mis sellest on ilmne (mis on vajalik – nt silmad, et näha teed, välisriided jt) ning et nad tõmbaksid oma khimaarid üle oma kaelaava (nende keha, näo, kaela ja rinna) ja ei näitaks oma ilu, välja arvatud oma abikaasadele või oma isadele või oma abikaasade isadele või oma poegadele või oma mehe poegadele või oma vendadele või oma vennapoegadele või oma õepoegadele või (moslemi)naistele või orjataridele või teenritele, kes on seksuaalihast vabad (vanad, haiged, varem ka kastreeritud) või väikestele lastele, kel pole veel naiste seksuaalsusest aimu ja et nad ei tambiks oma jalgu, et mitte tõmmata tähelepanu oma varjatud ilule. Oo usklikud, pöörduge kõik koos patukahetsuses Allahi poole, et teid võiks saata edu.“ (24:31)
a) Allah käsib usklikel naistel valvata oma kasinust. Ja nad peavad selle tegemisel jälgima kõike vajalikke viise. Ükski mõistlik inimene ei pea küsivaks, et üks meede selle sooritamiseks, on näo katmine sest selle paljastamine põhjustab inimesi seda vaatama ja nautima selle ilu ning sealt omakorda võimalik et kokkupuuet algatama.
Allahi Sõnumitooja (saws) ütles: „Silmad sooritavad zinat (illegaalne intiimvahekord) ja nende zina on vaatamisega …“ ja seejärel ta (saws) lausus: „ … ja intiimkoht kas kinnitab või eitab seda.“ (Bukhari 6612 ja Muslim 2657)
b) Allah ütleb: „ … et nad tõmbaksid oma khimaarid üle oma žujuubihinna (kaelaava – st nende keha, näo, kaela ja rinna) … .” žaib (mitm. žujuub) on rõiva kaelaava ja khimaar on see, millega naine katab oma pea. Khimaar on riideese, mis katab naise keha peast vöökohani.
Kui naisel on kästud tõmmata khimaar üle oma kaelaava, siis ta on samuti kohustatud katma oma näo, sest see on mõista antud. Kui on kohustuslik katta juba oma kael ja rind, siis enamgi kohasem on katta nägu, sest see peegeldab kõige enam naise ilu ja veetlust.
Aiša (rah) on edastanud: „Allah halastagu varajastest emigrantidest naistele. Kui värss „et nad tõmbaksid oma khimaarid üle oma kaelaava’’ ilmutati, siis ansaari[3] naised võtsid oma murutid[4], rebisid need lõhki ja katsid nendega oma pead ja näod.’’ (Bukhari 4758)
c) Allah on keelanud ilu näitamise, välja arvatud, mis sellest on ilmne. See tähendab, mille näitamisel pole valikut, nagu välisrõivastus. Allah ütleb: „ … välja arvatud, mis sellest on ilmne … ” , ja Ta ei öelnud „välja arvatud sellest, mida nad näitavad.” Mõned salafid (eelkäijad), nagu näiteks Ibn Mas’ud, al-Hasan, Ibn Siriin ja teised, on tõlgendanud lause „välja arvatud, mis sellest on ilmne” tähenduseks välisrõivad ja selle, mis jääb selle alt paistma (st kleidi ääris jmt).
Seejärel Allah keelab veelkordselt näidata oma ilu, välja arvatud neile, kellele Ta teeb erandi. See näitab, et teine mainitud ilu, on hoopis muu kui esimene. Esmane on väline ilu, mis on igaühele märgatav ja seda ei saa peitu panna. Teine on varjatud ilu (kaasa arvatud nägu). Kui see oleks lubatud olla nähtav igale hingele siis ei oleks sellel üldisel sõnastusel mingit mõtet.
d) Allah teeb möönduse ja lubab naisel paljastada oma varjatud ilu „teenritele, kes on seksuaalihast vabad” (st vanad, haiged, varem ka kastreeritud) ja väikestele lastele, kel pole veel naiste seksuaalsusest aimu.”
1 – Varjatud ilu näitamine on neile kahele lubatud.
2 – Selle korralduse lihtsaks põhjuseks on kartus, et mehed võivad saada naisterahvast võrgutatud ning kaotavad neile oma südame. Selle üle ei teki vaidlust, et naise näost kajastub kõige enam tema ilu ja sarmi, sestap selle varjamine on kohustuslik, et need mehed, kes tunnevad himu, ei saaks temast kütkestatud ega ahvatletud.
e) „Et nad ei tambiks oma jalgu, et mitte tõmmata tähelepanu oma varjatud ilule” tähendab, et naine ei tohiks oma jalgu tampida, et teha teatavaks tema varjatud ilu (st jalavõrud jt). Islamieelsel ignorantsusajal tavatsesid naised tänaval oma jalgu nõnda tampida, et oleks kuulda nende jalavõrude kõlinat, kui mehed seda muidu ei märganud. Kuid Allah keelustas selle tegevuse usklikele naistele.
Naistel on samuti keelatud end välja minnes lõhnastada, et mehed ei tunneks nende parfüümi. (Tafsir ibn Kathir)
Kui nõrgemale poolele on keelustatud oma jalgu tampida, et mitte mehi jalavõrude kilina-kõlinaga kiusatusse viia, siis kuidas jäävad lood näo paljastamisega? Kas pole see mitte suuremaks ahvatluseks, kui see on igaühele nähtavale jäetud?
(II) „Ja menopausi jõudnud naistele, kes ei plaani enam abielluda, ei ole patuks heita kõrvale (välis)rõivad, samal ajal siiski oma ilu (ehteid) paljastamata. Kuid sellest tagasihoidlikult hoiduda on neile parem. Ja Jumal on Kõikekuulja, Kõiketeadja.” (24:60)
Nende vanade naiste all on silmas peetud neid, kellel ei ole enam menstruatsioonitsüklit, kes ei jää rohkem lapseootele ja nende east tingituna puudub lootus abiellumiseks, sest meestel ei teki nende vastu lihtsalt armutungi. Kuid nad peaksid alluma sellele nõudele, et nende kavatsuseks ei ole endid „väljanäitusele panna”.
Et see määrus peab paika ainult vanadele naistele näitab, et noortele naistele, kellel on veel lootus naitumiseks, on teistsugune ettekirjutus. Kui „välirõivaste heitmise” korraldus käiks kõigi kohta, siis vanu naisi poleks eraldi välja toodud. Samuti toob värss „nõnda, et mitte paljastada oma ilu (ka ehteid)” veel enamat tõestust, et enda kinnikatmine on veel meheleminekueas naistele kohustuslikuks. Kui nad eemaldavad loori oma näolt, on nende kavatsuseks üldiselt enda esiletõstmine, teistele oma ilu jaotamine ning panna mehi neid imetlema ja isegi pika pilguga järgi vaatama.
(III) „Oo prohvet, ütle oma naistele ja tütardele ja usklike naistele, et nad tõmbaksid oma žilbaabid enda ümber (varjake end täielikult, välja arvatud üks silm või mõlemad tee nägemiseks). On parem, et neid tuntakse (austusväärsete naistena) ja ei tülitata.” (33:59)
Umm Salama (rah) lausus: „Kui ääjä „et nad tõmbaksid oma žilbaabid enda ümber” sai ilmutatud siis ansaari naised tulid välja, kaetuna nagu nende peade kohal oleksid varesed[5] olnud.” (Abu Dawud 4100)
Ibn Abbas (raa) on interpreteerinud: „Allah andis usklikele naistele korralduse katta pea ülevalt oma näod žilbaabiga kui nad oma kodudest väljuvad, ja jätta üks silm nähtavale.”
Osad õpetlased on märkinud, et Prohvet Muhammadi (saws) kaaslaste (raam) tafsiir (interpretatsioon) läheb sama määruse alla nagu marfuu jutustused – mille ahel viib tagasi Prohvet Muhammadini (saws).
Žilbaab on välirõivastus, see on nagu abaaja ja käib üle khimaari. See on lai, avar riideese, mis katab naise pea ja kogu keha, jääb rippuma pea pealt, nii et nähtavale jäävad ainult silmad.
Naine võib kanda ka rõivastust, mis koosneb kahest osast kuni need vastavalt islami seadusandlusele katavad kogu keha, st. täidavad žilbaabi ülessannet. (Alifta.com, fatwa nr: 7791)
Ta võib katta oma näo burqa või niqaabiga, millel on ainult ava silmade jaoks sest see oli ka Prohvet Muhammadi (saws) ajal tuntud.[6]
Kuid selle ava peaks olema piisavalt lai ainult ta silmade jaoks, ja mitte enamat. Naine peaks hoiduma laia avaga niqaabist (st. nähtavale ei tohi jääda tema kulmud, nina, põsed), sest muidu saab sellest pigem võrgutusvahend kui teda kattev loor.[7]
(IV) „Prohveti (saws) naistele ei ole patuks, kui nad on looritamata nende isade või poegade või vendade või vennapoegade või õepoegade või (moslemi)naiste või orjataride ees … .” (33:55)
2) TÕESTUS SUNNAST
(I) Prohvet (saws) ütles: „Sellele, kes teeb naisele abieluettepaneku, ei ole patuks kui ta naist vaatab. Ta pigem sel juhul peakski teda uudistama ja seda isegi siis, kui naine ei ole sellest teadlik.” (Ahmad)
Ent mees astub eksirajale, kui ta viib oma silmad kirglikult võõrale naisele, kelle kätt ta ei soovi paluda. Ja selle hadithi kohta on öeldud, et selles ei ole kindlalt tõestust, mida vaadati, sest mees võis naelutada oma silmad näiteks ta rinnale. Kuid selles pole kahtlust, et mehed vaatavad ennekõike naise ilu otsides just ta näkku kuna näost peegeldub seda kõige enam. Seega ta tohib vaadata naist (tema nägu ja käsi), kellelt ta soovib kätt paluda, kuid selleks on omad tingimused, mis peavad olema täidetud.[8]
(II) Kui Prohvet (saws) andis korralduse, et naistel on lubatud tulla eidi palvele, küsiti ta (saws) käest: „Oo Allahi Sõnumitooja (saws), kuid osadel meist puuduvad žilbaabid.” Ta (saws) vastas: „Las tema õde annab talle kandmiseks ühe oma žilbaabi.” (Bukhari ja Muslim)
See hadith juhib meie tähelepanu sellele, et kaaslaste (raam) naiste hulgas oli üldiseks tavaks, et naine ei lahkunud oma kodust ilma žilbaabita. Kui naisel see puudus siis ta lihtsalt väljas ei käinud.
(III) Edastaja Aiša (rah): „ … Safwaan ibn al-Mu’attal al-Sulami al-Dhakwaani oli sõjaväest maha jäänud. Ta tuli sinna, kus ma peatusin ja nägi musta inimesekuju puhkamas. Ta tundis mu ära, kui ta mind nägi, sest ta oli mind näinud enne, kui hidžaabi käsk ilmutati. Ma ärkasin, kui kuulsin teda ütlevat: „Tõesti, Allahile me kuulume ja Tema juurde viib meie tee.” Kui ta mind nägi, katsin ma oma näo žilbaabiga.” (Bukhari 3910 ja Muslim 2770)
(IV) Aiša (rah) jutustas: „Kui Allahi Sõnumitooja (saws) palvetas fažr (päikesetõusupalve) palvet siis end rõivastesse mähkinud usklikud naised võtsid koos temaga sellest osa. Pärast palvet naasesid naised oma kodudesse, kuid pimeduse tõttu ei tundnud neid keegi ära.” (Bukhari ja Muslim)
„Kui Allahi Sõnumitooja (saws) oleks praegu elus ja näeks, kuidas naised on hakanud käituma, ei lubaks ta neil mošeesse siseneda nagu iisraellaste naisi, kellele on see keelatud.” (Bukhari ja Muslim)
1 – Prohveti (saws) kaaslaste (raam) naised hindasid enda katmist väga kõrgelt ja praktiseerisid seda palju. Nad olid kõige auväärsemad ja põlvkondadest parimad.
2 – Usklike ema Aiša (rah) ja Abd-Allah ibn Mas’ud (raa), kes on samuti seda viimast jutustust edastanud, olid mõlemad tuntud õpetlased, kes olid väga intelligentsed ja terava mäluga. Nad ütlesid, et kui Allahi Sõnumitooja (saws) oleks naiste käitumises näinud seda, mida nemad pidid nägema, siis ta (saws) oleks neile mošeese mineku täielikult keelanud.
Ja mõelgem, et see juhtus kaua aja eest ja parimate põlvkondade elupäevadel, kuid mis saab teoks hetkel, nüüdisajal? Kuhu tõmbavad tänapäeva mosleminaised piiri?
(V) Ibn Umar (raa) jutustas: „Allahi Sõnumitooja (saws) lausus: „Allah ei vaata Ülestõusmispäeval sellele otsa, kes laseb uhkusest oma rõival maas lohiseda.” Umm Salama (rah) küsis: „Mida aga naisterahvas peaks tegema oma rõiva äärega?” Ta (saws) vastas: „Las see jääb käeulatuslikult rippuma.” Umm Salama (rah) päris: „Aga kui jalad jäävad nähtavale?” Prohvet (saws) kostis selle peale: „Las see jääb rippuma küünrapikkuselt kuid sellest mitte enamalt.” (At-Tirmidhi, šeikh Al-Albani (rahimahu Allah) poolt autentseks klassifitseeritud)
Naistele on kohustuslik oma jalgade katmine, mis oli ka Prohvet Muhammadi (saws) kaaslaste (raam) naiste seas teada-tuntud ning ihu ja hingega täidetud.
Sellel ajal kandsid naised „saba” st. pikka kleiti (tuntud abaajana), mis lohises nende järgi, seega kattis nende jalad. Nad ei kandnud jalgade katteks sokke nagu nüüdisajal.
Prohvet Muhammad (saws) käskis naistel oma rõivast pikendada, sest muidu oleks jäänud osa naiste ilust nähtavale. Kui tänapäeval kannab naine oma riietusega ka jalas sokke ja tõmbab õueminekuks enda üle pika žilbaabi (mis ulatub maani) siis rõivaäär ei pea ta järgi enam lohisema.[9]
(VI) Aiša (rah) on jutustanud: „Ratsanikud tavatsesid meist mööduda kui me olime ihraamis[10] koos Prohvet Muhammadiga (saws). Kui nad meile lähenesid, me langetasime pea pealt oma žilbaabid, et katta oma näod. Nende möödumisel paljastasime jälle oma näod.” (Abu Dawud 1562)
(VII) „Kui nad meile lähenesid, me langetasime pea pealt oma žilbaabid, et katta oma näod.” – sellest lausest loeme otse välja, et naistele on näo katmine kohustuslik ja selles pole kahtlust, kuna ihraamis on kästud see paljastada. Kui puudus mõjuv põhjus selle näitamise vältimiseks, oleks ka kohustuslik jätta see koguni katmata, isegi sellal kui ratsanikud möödusid. Teisisõnu, vastavalt suurtematele õpetlastele peavad ihraamis naised jätma oma suud-silmad katmata. Kui naised ei peaks hidžaabist (kogu keha kate) ja oma näo katmisest kinni pidama võõraste meeste juuresolekul, puuduks põhjus seda ihraamis ka mitte paljastada.
Ihraamis olev naine ei tohi kanda niqaabi ega kindaid, mis on nende kandmiseks septsiaalselt õmmeldud, vaid peab mitte-mahramite meeste ees katma need millegi muuga.
Šeikh al-Islam Ibn Taymiya (rahimahu Allah) selgitas: See on üks asjadest, mis näitab, et niqaab ja kindad olid nende naiste seas tuntud, kes ei olnud ihraamis. See annab mõista, et nad katsid oma näod ja käed.
Jutustaja Abdullah bin Umar (radiya Allahu anha): Keegi tõusis püsti ja küsis Prohvetilt (saws): „Missuguseid rõivad võib ihraamis kanda? … ja muhrima (naine ihraamis) ei tohiks katta oma nägu ega kanda kindaid.” (Bukhari 1726)
Oma näo näitamine võõrastele meestele toob endaga kaasa palju halbu tagajärgi. Isegi kui me eeldame, et selles leidub mõningaid eelised, on neid ikka meeletult vähe võrreldes selle negatiivsete tagajärgedega. Need halvad tulemused hõlmavad endas järgmisi:
1) FITNA (kiusatus, ahvatlus, katsumus). Kui naine paljastab oma näo, võib ta sattuda kiusatusse, et muuta see veelgi ilusamaks. See on üheks suuremaks kurja ja ulaelu põhjustajaks.
2) HAJAA (tagasihoidlikkus, häbelikkus) KAOTUS, mis on osa usust ja naise loomusest. Naised on tagasihoidlikkuse tiitli kandjad, nagu on lausutud – „rohkem häbelikum kui neitsi tema üksinduses”. Ent selle kõrvaldamine kahandab tema usku ja loomulikku kallet, millega ta siia ilma loodi.
3) MEHED ARMUVAD. Ja eriti siis, kui ta on ilus, naerab ja naljatab, on meestemaias. Olgu siin mainitud, et see juhtub kahjuks paljude mitte-kaetud mosleminaistega. Saatan voolab nagu veri läbi inimese, seega tema lõksu võib väga kergelt langeda.
4) VÕÕRASTE NAISTE JA MEESTE SEGUNEMINE. Kui naine paljastab oma kõige atraktiivsema kehaosa – näo, viibib õues looritamata ning leiab, et ta on sel moel meesperega võrdväärne, siis suure tõenäosusena jääb temas tagasihoidlikkus aina enam vajaka. Ega tunne ta end nõnda kahjuks häbelikuna vastassooga seltsimisel. ‘“Võrdväärne olek” või mitte aga ilma näoloori kandmiseta on naistele teed valla nii fitnasse kui riivatusse.
Hamza ibn Abi Usayd (raa) edastas oma isalt, kes kuulis Prohvet Muhammadi (saws) naistele ütlemas, kui ta oli mošeest väljumas ja nägi tänaval mehi nendega semmimas: „Taganege, ärge kõndige teede keskel vaid hoidke end teede kõrvale.” (At-Tirmidhi 5272)
Naised tavatsesid end niivõrd seinte äärde hoida, et nende rõivaesemed lausa riivasid seinu.
Need õpetlased, kes on säärasel veendumusel, et naise nägu ega käsi pole keelatud paljastada, toovad põhiliselt tõestuseks[11]:
1) Jutustus Aišalt (rah), kui Abu Bakri (raa) tütar Asma (rah) tuli Allahi Sõnumitooja (saws) juurde, kandes ise õhukesi riideid, lähenes Prohvet (saws) ta juurde ja lausus: „Oo Asma! Kui tüdruk saab nii vanaks, et tal algab menstruatsioon siis peale selle ja selle ei tohi tal midagi jääda katmata. Ta (saws) viitas näole ja kätele.” (Abu Dawud)
Kuid see on nõrk hadith ja seda kahe peamise põhjuse (nõrkuse) tõttu:
a) Esiteks Aiša (rah) ja Khalid bin Dariiki (kes edastas Aishalt (raa) selle hadithi) vahel puudub edastajateketi lüli või kontakt. Khalid bin Dariik isegi ei kohanud teda (rah) kunagi.
b) Edastajateahelas on ka mees nimega Sa’iid bin Bašiir, kes on teada suuremosa hadithiteaduse õpetlaste poolt sootuks nõrga jutustajana. Seda on öelnud imaam Ahmad bin Hanbal (rahimahu Allah), An-Nasa’i (rahimahu Allah), Ibn Madiini (rahimahu Allah) ja Ibn Ma’iini (rahimahu Allah). See ongi tugevaks aluseks, miks imaam Bukhari (rahimahu Allah) ja imaam Muslim (rahimahu Allah) keeldusid seda hadithi oma kogumikesse lisamast.[12]
Abu Dawud märkis selle mursal hadithiks, mis on katkise edastamisahelaga hadith, mis ei ulatu tagasi Prohvet Muhammadi (saws) kaaslasteni.[13] Ka šeikh Al-Albaani (rahimahu Allah) on lisanud selle jutustuse oma raamatus „Kitab-ul-Libas: Daif Sunan Abu Dawud“ (hadith nr 4092) nõrkade hadithide kategooriasse.
Kui hidžaabi ääjä (33:59) ilmutati, siis Prohvet Muhammadi (saws) kaaslaste naised katsid end täielikult, st. looritasid ka oma näod ja katsid käed. Nende hulgas oli ka Abu Bakri (raa) tütar Asma (rah), keda arvati selle hadithi edastajana. Kuid Asma (rah) kattis end täielikult, kaasaarvatud nägu.[14]
2. NIQAABI KOHUSTUSE VASTU
Tõlkinud: Aisha
Allikas: Šeikh Nasiruddeen Al-Albaani – „Jilbaab Al-Mar’ah Al-Muslimah“ („Mosleminaise žilbaab“), lk 5-20.
Käesolev tekst käsitleb nende argumentide peamisi vigu, kes peavad mosleminaise näo katmist kohustuslikuks:
1. Žilbaabi värsis (33:59) al-idnaale „näo katmise“ tähenduse andmine –
See väärtõlgendus on antud araabiakeelese sõna peamisele tähendusele otse vastupidine. al-idnaa tähendab araabia keeles „ümber“ või „lähedale tõmbamine“ või „tulemine“, nagu on kirjas autoriteetsetes sõnaraamatutes, näiteks tuntud õpetlase Ar-Raghib Al-Asbahani „Al-Mufradatis“. Kuid tõestuseks peaks piisama ka ühe juhtivaima Koraani interpreteerija ja Prohvet Muhammedi (saws) kaaslase Ibn Abbasi (raa) selgitusest selle värsi kohta, kus ta ütleb: „Ta (st naine) peaks žilbaabi oma näo lähedale tõmbama, ilma seda katmata.“ Kindlasti tuleks ka märkida, et mitte ükski neist edastustest, mida vastupidise tõestamiseks kasutatakse, ei ole tegelikult autentne. Seega 33:59 Koraanis ei käsi naistel oma nägusid katta.
2. Žilbaabi kui „nägu katva rõiva“ defineerimine –
Ka sellel väärtõlgendusel, nagu eelmiselgi, ei ole lingvistilisest aspektist mingit alust. Samuti on see tõlgendus vastuolus nii mineviku kui ka oleviku juhtivate õpetlaste omaga, kes on defineerinud žilbaabi kui riideeset, mis naised oma khimaari peale panevad. Isegi šeikh At-Tuwaijri ise edastas selle tõlgenduse Ibn Masudilt (raa) ja teistelt eelnenud õpetlastelt. Al-Baghawi on seda oma tafsiiris nimetanud õigeks tõlgenduseks (köide 3, lk 518) öeldes: „See on riideese, millega naine end katab ja mida kantakse kleidi ja räti peal.“ Ibn Hazm ütles ka: „Žilbaab tähendab selles araabia keeles, milles Jumala Sõnumitooja (saws) meiega rääkis, riideeset, mis katab naise keha terves pikkuses, mitte vaid osaliselt.“ (köide 3, lk 217). Al-Qurtubi nimetas seda oma tafsiiris õigeks ja Ibn Kathir ütles: „See on keep, mida kantakse pearäti peal.“ (köide 3, lk 518). Kõik see aga ei tähenda, et žilbaab kataks ka naise nägu.
3. Väide nagu khimaar (pearätt) kataks pea ja näo –
Tihti lisatakse khimaari värssi tõlgendades: „ning et nad tõmbaksid oma khimaarid üle oma kaelaava“ tähendab, et katta tuleb ka nägu, kuigi tegelikult see nii ei ole. khimaar on araabia keeles väga selge tähendusega sõna ja see on rätik, millega kaetakse pea. Seda sõna kasutatakse ka mujal kontekstis. Näiteks hadithis, kus Prohvet Muhammed (saws) ütleb: „Puberteedieast vanema naise palvet ei võeta ilma khimaarita vastu.“ Mitte ükski islamiõpetlane, kes tõlgendab, et näo katmine on kohustuslik, ei väida aga selle hadithi alusel, et naised peaksid palvetamisel ka oma näo katma, vaid kõik õpetlased on üksmeelel, et see tähendab, et naise pea peab kaetud olema. Samuti interpreteerivad näo katmise kohustust pooldavad õpetlased, et 24:60 „heita kõrvale (välis)riided“ tähendab, et nad võivad oma žilbaabi eemaldada ja ilmuda meeste ette oma khimaaris, nägu katmata. Peale nii mineviku kui ka oleviku suurte õpetlaste tõlgenduste uurimist leidsin, et nad kõik nõustuvad, et khimaar on vaid peakate. Olen nimetanud 20 neist, nende hulgas mitmeid suuri imaame ja hadithiõpetlasi. Näiteks Abul-Walid Al-Baji kirjutas oma seletuses muuhulgas ka, et „temast ei tohi näha olla midagi muud, kui ta ümmargune nägu“. Seega 24:60 Koraanis ei käsi naistel oma nägu katta.
4. Väide nagu õpetlased oleksid üksmeelel (ižmaa), et nägu on osa naise awrast –
Šeikh At-Tuwaijri väitis, et islami õpetlased on üksmeelel, et nägu on osa naise awrast ja paljud, kel puuduvad teadmised, kaasa arvatud mõned doktorikraadi omanikud, usuvad teda kinnisilmi. Tegelikult ei ole keegi midagi taolist enne teda väitnud. Näiteks Ibn Hubayrah Al-Hambali kirjutab oma raamatus „Al-Ifsah“, et kolmes islami peamises koolkonnas ei peeta nägu osaks naise awrast. Ta lisas: „See on ka imaam Ahmadi seisukoht.“ Ibn Qudamah põhjendas seda oma raamatus „Al-Mughni“ järgnevalt: „Sest vajadus nõuab, et nägu oleks ostmiseks ja müümiseks katmata ja et käelabad oleks võtmiseks ja andmiseks katmata.“
Ibn Muflih Al-Hambali kirjutas oma väärtuslikus raamatus „Al-Adab Ash-Shar’iyyah“ järgmist: „Kas on õige abieluealisi naisi karistada, kui nad tänaval oma nägu ei kata? Vastus sõltub sellest, kas naistele on kohustuslik oma nägu katta või meestele oma pilgud maha heita. Selles küsimuses on kaks seisukohta:
1) Jarir (raa) on edastanud hadithi, milles ta ütleb: „Ma küsisin Jumala Sõnumitoojalt (saws) järsu tahtmatu pilgu kohta ja ta käskis mul mööda vaadata.“ Al-Qadi Iyad kommenteeris: „Õpetlased – olgu Kõigekõrgem Allah neile armuline – on öelnud, et selles hadithis peitub tõestus selle kohta, et näo katmine tänaval ei ole naisele kohustuslik. See on talle hoopis soovituslik sunna ja mehel on kohustus oma pilk naiste pealt maha heita, välja arvatud, kui tal on vaatamiseks legaalne õigus. Šeikh Muhyud-Deen An-Nawawi mainis seda ilma edasise seletuseta.“
2) Seejärel mainis Al-Muflih Ibn Taymiyya seisukohta.
Seejärel ütles Al-Muflih: „Arvestades kõige sellega, kas on siis karistamine legaalne? Karistamine ei ole lubatud teemade puhul, milles õpetlased on eriarvamusel, nagu selles siin.“
See vastus ühildub täielikult imaam Ahmadi seisukohaga: „Ei ole õige, kui õigusteadlane sunnib inimesi oma arvamust täitma.“ Ja see väide oli mõeldud juhuks, kui õigusteadlasel on õigus, mis veel rääkida siis juhust, kui tal ei ole õigus või kui arvamused lahknevad?
5. Autentsete hadithide väärtõlgendus –
Näiteks võib tuua Khathamiyyah hadithi[15], mille puhul osad õpetlased on öelnud, et hadithis pole selgelt öeldud, et naise nägu oli näha. See on väga kummaline väide, kuna kuidas muidu oleks nägija saanud väita, et naine oli väga ilus? Ja mida siis Al-Fadl korduvalt vaatas? Seda tõendit on väga raske ümber lükata ja seega võime järeldada, et naise nägu ei ole osa tema awrast. Osad õpetlased muidugi väidavad, et naine oli sel ajal ihraami seisundis ja sellepärast oli ta nägu katmata, kuid ka ihraami seisundis on neil naistel, kes oma nägu katta soovivad, õigus seda mingi näokatte asendajaga teha. Seega kui näo katmine oleks tõesti kohustuslik olnud, poleks selle naise nägu igal juhul näha olnud.
6. Valeks tunnistatud hadithide ja nõrkade edastuste kasutus –
Näiteks kasutavad näo katmise kohustuse pooldajad tihti ibn Abbasi (raa) hadithi ainult ühe silma vabaks jätmise kohta, kuigi nad teavad, et see hadith ei ole autentne (selle edastajateketis on üks täiesti tundmatu edastaja, kellelt vaid üks inimene on edastanud). Kõige kuulsam neist kasutatud hadithidest on kahtlemata hadith, mille kohaselt Prohvet (saws) ütleb: „Kas olete te mõlemad pimedad?“[16] Näo katmise kohustuse pooldajad väidavad, et kuigi see hadith ei ole iseenesest autentne, on siiski muid seda tugevdavaid jutustusi ja et see hadith tõestab, et ka naised ei tohi mehi vaadata, isegi kui nood on pimedad. Peale muude tõendite tõestab selle hadithi ebaautentsust veel ka fakt, et on olemas täiesti autentne hadith, mille kohtaselt Prohvet (saws) lubas Fatimah bint Qaisil ühe pimeda kaaslase, Ibn Umm Al-Maktumi, koju jääda. Prohvet (saws) ütles: „Kui sa ka oma pearäti eemaldad, siis tema sind ei näe.“
7. Autentsete hadithide ja kinnitatud edastuste valeks tunnistamine –
Üks hadithidest, mida näo katmise kohustuse pooldajad valeks on tunnistanud, on Aisha (rah) edastus puberteediikka jõudnud naise kohta, kus ta ütleb: „Temast ei tohi midagi peale näo ja käte näha olla.“ Selle hadithi on õigeks tunnistanud paljud juhtivad hadithiõpetlased, nagu näiteks Al-Bayhaqi, Ath-Thahabi, Al-Munthiri, Az-Zayla’i, Al-Asqlani ja Ash-Shawkani. Pealegi ei ole Aisha (raa) ainus, kes on selle hadithi edastanud, seda on teinud ka Asma bint Umays ja Qatadah (mursal). Kõik edastajad on ka vastavalt sellele edastusele muudel juhtudel oma tõlgenduse kujundanud.
Näiteks Qatadah on öelnud oma 33: 59 selgituses: „Jumal on neile ülesandeks pannud oma kulmud kinni katta,“ st mitte nende näod, nagu At-Tabari on öelnud.
Aisha (raa) ütles ihraami seisundis naise kohta: „Ta võib oma näo mõne rõivaga kinni katta, kui ta seda soovib.“ Selle on Al-Bayhaqi edastanud täiesti autentse edasjateketiga. Taoline väide on kindlaks tõendiks, et Aisha (raa) meelest nägu ei kuulunud naise awra hulka (muidu oleks olnud ju kohustuslik mitte lubatud seda katta).
Mis puutub aga Asmasse (raa), siis Qays ibn Abi Hazim on teda autentses jutustuses kirjeldanud kui heleda nahaga naist, kellel olid käte peal tatoveeringud.
Siia kategooriasse kuulub ka Ibn Abbasi (raa) hadith, mille kohaselt ta seletas 24:31 värsi „välja arvatud, mis sellest on ilmne“ kohta, et „ta (st naine) peaks žilbaabi oma näo lähedale tõmbama, ilma seda katmata.“ Pealegi pärineb Ibn Umarilt (raa) umbes samasugune jutustus.
Paralleelselt näo katmise kohustust eitavate mursal hadithide kõrvalejätmisega kasutavad näo katmise pooldajad ise selliseid mursal hadithe, mille kõrvalised tõendusmaterjalid on fabritseeritud või olematud. Näiteks kasutavad nad üht hadithi, mille kohaselt Aisha (raa) kandis niqaabi, kuigi see on mursal ja sellel ei ole ka ühtki vastuvõetavat kõrvalist kinnitusmaterjali. Samas, isegi kui see hadith oleks autentne, ei tõestaks see veel näo katmise kohustust, kuna ükski juhtivatest islamiõpetlastest ei ole iialgi väitnud, et näo katmine oleks keelatud. See on kindlasti lubatud ja väga austusväärne tegu.
8. Põhjendamatud tingimused –
Osad õpetlased küll tunnistavad, et näo katmine ei olnud Prohveti (saws) ajal kohustuslik, kuid samas ütlevad, et tänapäeval on, kuna tänapäeva maailm on palju hullemaks muutunud ja kiusatused on hulga suuremad, inimeste iseloomud nõrgemad ja ühiskond rikutum. Samas läheb see aga vastuollu islami õpetusega, kuna see eelab, et Jumal justkui ei oleks ühiskonna muutumistest teadlik olnud, kui Ta Oma viimase sõnumi saatis.
Need õpetlased väidavad, et Prohveti (saws) ajal ei olnud naised meestele nii suureks kiusatuseks, kuid see ei ole sugugi tõsi, kui meenutame kasvõi Al-Fadl ibn Abbasi (raa) kiusatust Khath’amiyyah naisega, keda ta korduvalt jõllitas. Jumal on kõigist meie kiusatustest teadlik ja ta andis meile käsu oma pilgud maha heita ning naistel end meeste ees kinni katta, kuid mitte nägu. Kui Jumal oleks tahtnud, et naised oma näo kinni kataksid, ei oleks miski takistanud Teda seda väga selgesõnaliselt ütlemast. Kui Prohvet (saws) oleks pidanud naistele edastama käsu oma näod kinni katta, oleks ta käskinud Khath’amiyyah naisel oma näo kinni katta ja mitte Al-Fadli nägu mitmeid kordi kõrvale pööranud.
Koraan ja sunna annavad õiguse väita, et kui naine kardab katmata näoga välja minnes, et temaga võib midagi halba juhtuda, peab ta oma näo kinni katma. Samas ei ole ei Koraanis ega sunnas midagi, mille kohaselt võiks näo katmise kõigile naistele läbi kõigi aegade kohustuslikuks teha.
[1] Mõistlik uurimine ja analoogia kasutamine kuuluvad samuti täiusliku seadusandluse (šariaadi) aluste juurde, kuna aitavad inimestel saavutada seda, mis on neile parim; innustavad seda, mis selleni viib; mõistavad hukka halva ja tõkestavad tee selleni.
[2] Mitte-mahramite, kellega tal on võimalik abielluda.
[3] Prohveti (saws)kaaslased Mediina asunikest, kes astusid islamisse, toetasid seda ning võõrustasid moslemitest emigrante Mekast ja teistest kohtadest.
[4] Villane kleit, taljest seotud riie või põll.
[5] Riideid samastati varestega nende musta värvi tõttu.
[6] Šeikh Saalih al-Fawzaan, „Fataawa al-Mar’ah al-Muslimah“, 1/399
[7] http://islamqa.com/en/ref/8540
[8] http://islamqa.com/en/ref/102369
[9] http://followingthesunnah.wordpress.com/2007/11/28/trailing-the-hem-of-a-garment-for-a-woman/
[10] Rituaalne puhtus palverännaku ajal.
[11] Raamatust „Hidžab”, šeikh Ibn Uthaimiin. Printija: Madrasah Arabia Islamia Azaadville – Lõuna Aafrika. Tõlkija: Hafidh Zahiir Essack, Radzab 1416 (Detsember 1995)
[12] „Hidžaab” šeik