Naisõpetlased
Kui islami ajalooga seoses naisi mainitakse, siis tihti ainult Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasasid, kui sedagi, kuigi tegelikult on islamis peale Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasade olnud veel palju olulisi naisfiguure. Tutvuksime lühidalt kahe suure ja olulise grupiga nendest: Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) naissoost kaaslased ja moslemitest naisõpetlased, kes on end pühendanud hadithiteadusele.
Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslaste hulgas oli palju väga vapraid, siiraid ja usklikke naisi, kelle roll islami arengus ei ole kindlasti mitte väiksem kui meeste oma. Nad mitte ainult ei hoidnud meeste kodusid ja lapsi, vaid aitasid väga usinasti kaasa näiteks ka lahinguväljal, peamiselt haavatute eest hoolitsedes, kuid ka võideldes. Nad olid väga ettevõtlikud nii usulises kui ka muus plaanis. Kuna islam on naisele andnud õiguse ise oma usku valida ja mitte automaatselt abikaasa või isa usku olla, põgenesid paljud moslemiks hakanud naised Mekast oma uskmatute perekondade juurest Mediinasse. Juba see ainuüksi näitab nende ettevõtlikkust ja tugevat usku Jumalasse. Kõige esimene inimene, kes islami vastu võttis, oli justnimelt naine – Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasa Khadija (رضي اﷲ عنها). Kuid ta ei olnud kaugeltki mitte erandlik – nii Mekas kui Mediinas oli esimeste moslemite hulgas palju naisi.
Üks Mediina esimestest moslemitest oli Rumaysa bint Milhan (Umm Sulaym) (رضي اﷲ عنها). Ta oli väga tugeva usuga moslem, eeskujulik naine ja ema. Teda tunti ka tema suurepärase iseloomu ja intelligentsuse tõttu. Ta oli oma otsustes väga iseseisev. Peale leseks jäämist nõudis ta oma uuelt abikaasalt kaasavaraks vaid seda, et too islami vastu võtaks. Teda peetakse meeles ka kui äärmiselt vaprat ja julget naist, sest ta käis moslemite armeega lahingutes kaasas ning mitte ainult ei hoolitsenud haavatute eest vaid püüdis ka kõigest hingest Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم) oma piigiga kaitsta, kui Uhudi lahingus moslemid suures hädas olid.
Asma bint Abu Bakr (رضي اﷲ عنها) oli Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasa Aisha (رضي اﷲ عنها) poolõde ja umbes 18. inimene, kes islami vastu võttis. Tema poeg Abdallah ibn Al-Zubayr oli esimene moslem, kes Mediinas peale hižrat sündis. Ta oli julge naine, kes ei kartnud iial Prohvetilt (صلى اﷲ عليه وسلم) millegi kohta küsida, mida tal oma usu praktiseerimiseks vaja läks.
Asma bin Umais (رضي اﷲ عنها) oli Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasa Maymuna bint Al-Harithi (رضي اﷲ عنها) poolõde. Ta võttis osa emigratsioonist Abessiiniasse. Peale oma esimese abikaasa surma läks ta Abu Bakrile (رضي اﷲ عنه) mehele. Ta oli nii kange, et nõudis, et ta Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) viimasele palverännakule kaasa võetaks, kuigi oli viimast kuud rase. Nii juhtuski, et ta sünnitas palverännakul oma poja Muhammed ibn Abu Bakri. Abu Bakr (رضي اﷲ عنه) tahtis ta lapsega koos koju tagasi saata, kuid Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) toetas teda ning ütles, et tal lubataks palverännakut edasi teha. Peale Abu Bakri (رضي اﷲ عنه) surma abiellus Asma (رضي اﷲ عنها) Ali ibn Abu Talibiga (رضي اﷲ عنه). Teda peeti islami oluliseks õpetlaseks.
Habibah bint Ubaydullah (رضي اﷲ عنها) oli Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasa Zaynab bint Jahshi (رضي اﷲ عنها) vennatütar. Peale seda, kui ta vanemad ta isa islami hülgamise ja kristlaseks hakkamise tõttu lahutasid, abiellus Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) tema ema Ramlah bint Abu Sufyaniga (رضي اﷲ عنها), seega sai Muhammedist (صلى اﷲ عليه وسلم) ka tema kasuisa. Teda on islami biograafiateraamatutes nimetatud ka Habibah bint Umm Habibah bint Abu Sufyaniks; arvatavasti selle tõttu, et ta isa islami hülgas.
Halimah bint Abu Dhuayb (رضي اﷲ عنها) (tuntud ka kui Halimah bint Abdullah ja Halimah As-Sa’diyah) oli Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) piimaema, kes tema eest tema esimestel eluaastatel suure armastusega hoolitses. Ka tema oli esimeste Meka naiste seas, kes islami vastu võtsid ja end ihu ja hingega sellele pühendasid. Ta võttis osa ka ekspeditsioonidest ja suri Larnaca piiramise ajal Küprosel.
Hammanah bint Jahsh (رضي اﷲ عنها) oli Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) abikaasa Zaynab bint Jahshi õde. Ta emigreerus Mediinasse ja andis Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) truudusvande koos muhaažirite ja ansaaridega. Ta võttis osa Uhudi lahingust, tassides janustele vett ja hoolitsedes haavatute eest. Hammanah (رضي اﷲ عنها) abikaasa Musab ibn Umair (رضي اﷲ عنه) langes selles samas Uhudi lahingus. Hiljem abiellus ta Talha ibn Ubaydullahiga (رضي اﷲ عنه), keda peetakse üheks kümnest inimesest, kellele lubati Paradiis.
Rumaysa bint Milhan (رضي اﷲ عنها) (tuntud ka kui Umm Sulaym) oli üks esimesi Mediinas moslemiks hakanud naistest. Tema poeg Anas ibn Malik (رضي اﷲ عنهما) oli üks silmapaistvamaid Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslasi. Teda tuntakse ka kui väga vaprat naist. Uhudi lahingu ajal tassis ta oma kleidivoltide vahel piiki kaasas, jagas janustele vett ja hoolitses haavatute eest. Ta oli ka üks neist, kes püüdsid iga hinna eest Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم) vaenlaste eest kaitsta.
Umm Hakim (رضي اﷲ عنها) oli väga tugev ja vapper naine. Marj Al-Saffari lahingus tappis ta üksi seitse Bütsantsi sõdurit. Sellest lahingust võttis moslemite poole peal osa terve bataljon naisi.
Umm Kulthum bint Uqba (رضي اﷲ عنها) oli Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) vaenlase Uqbah ibn Abu Muayti tütar. Ta põgenes ja otsis moslemite juures kaitset peale seda, kui Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oli saanud ilmutuse selle kohta, et usklikke naisi ei tohi uskmatute juurde tagasi saata (60:10).
Nüüd aga väike ülevaade mõnedest üksikutest islami naisõpetlastest tuhandete seas. Eriti suurt rolli on naised islamis mänginud just hadithiteaduses sunnat arendades, kaitstes ja sellealaseid teadmisi jagades. Enamus moslemeid teab Aisha (رضي اﷲ عنها) ja Umm Salamah (رضي اﷲ عنها) olulist rolli hadithide edastamisel ja seda, et Aishat (رضي اﷲ عنها) peeti oma aja üheks suurimaks islami õigusteaduse õpetlaseks, kelle juurde tuldi õppima üle terve islamimaailma. Peaaegu eranditult on kõik peamised hadithikogujatest õpetlased oma õpetajate nimekirjas viidanud ka suurele hulgale naissoost õpetlastele. Miks aga ei tunne me ühtki neist tuhandetest naisõpetlastest, kes veel sajandeid hiljem hadithiteaduses nii olulisel kohal seisid?
Sunni õpetlase Mohammad Akram Nadwi sooviks oli koostada üks väike biograafiline leksikon naisõpetlaste kohta. Kui ta sellesse teemasse aga sügavamalt laskus, leidis ta oma suureks üllatuseks ligi 8000 naisest hadithiõpetlast, kellest kindlasti rääkima peaks. Nüüd on tema väikesest biograafilisest leksikonist saanud 40-köiteline suurteos, mis mainib paljude teiste hulgas ka 10. sajandi naisjuristi, kes reisis teiste naiste harimiseks läbi Süüria ja Egiptuse; 12. sajandi naishadithiõpetlast, kelle nii mees- kui naissoost õpilased ei suutnud ära imestada tema „kaamlikoormajagu“ tekstide teadmiste üle; 15. sajandi naisõpetlast, kes õpetas hadithiteadust Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) enda mošees Mediinas, mida peetakse üheks olulisemaks kohaks islamis; 7. sajandi naisjuristi, kes andis välja kaalukaid fatwasid nii palverännaku rituaalide kui ka kaubanduse kohta; keskaegses Aleppos elavat naisjuristi, kes mitte ainult ei andnud ise välja olulisis fatwasid vaid nõustas selles ka oma palju tuntumat abikaasat jne.
Sahih Al-Bukhari kõige olulisema kommentaari autor Ibn Hajar toob ühes oma teoses ära lühikese biograafilise nimekirja ei vähemast ega rohemast kui 170 silmapaistvast 8. sajandi naisõpetlasest. Enamus neist olid hadithiõpetlased, kelle käe all ta ka ise oli õppinud.
Paljude teiste naisõpetlaste seas tasub kindlasti mainida Umm Al-Dardat (surnud 700), kes õpetas Damaskuses hadithiteadust ja fiqhi ning kelle õpilaste hulka kuulus isegi kaliif isiklikult. Osad tema aja olulisimad meessoost õpetlased on teda pidanud olulisimaks oma aja hadithiõpetlaseks, jättes tema seljataha näiteks tuntud Al-Hasan Al-Basri ja Ibn Sirini. Eriti autoriteetseteks peeti tema teadmisi Aisha (رضي اﷲ عنها) edastatud hadithide osas. Tema paljude kuulsate õpilaste hulka kuulub ka Abu Bakr ibn Hazm, tuntud Mediina kohtunik, keda kaliif Umar ibn Abd Al-Aziz isiklikult käskis kõik Umm Al-Darda autoriteedil õpitud hadithid kirja panna.
Zaynab bint Sulayman (surnud 759) sai tuntuks kui väljapaistvaim oma aja naishaidthiõpetlane, kelle õpilaste hulgas oli palju väga tähtsaid mehi.
11. sajandi naisõpetlaste hulgas on mitmeid, kelle loengutest võtsid osa ka tolle aja väga tuntud meesõpetlased. Üks sellistest naisõpetlastest on Karima Al-Marwaziyya (surnud 1070), keda peetakse oma aja parimaks Sahih Al-Bukhari tundjaks. Tolle aja üks olulisemaid õpetlasi, Herati Abu Dharr, pidas Karima teadmisi nii tähtsateks, et soovitas kõigil oma õpilastel Sahih Al-Bukharit just tema ja ei kellegi teise juures õppida, kuna pidas tema õpetust kvaliteetseimaks võimalikuks. Karima Al-Marwaziyya õpilaste hulka kuulus näiteks ka silmapaistev islamiõpetlane ja ajaloolane Khatib Al-Baghdadi.
Fatima bint Muhammadil (surnud 1144) oli au kanda tiitlit musnida Isfahan (ehk „Isfahani suur hadithiautoriteet“).
„Kirjutaja“ Shuhda (surnud 1178) oli tuntud ja tunnustatud kalligraaf ja hadithiõpetlane. Tema Sahih Al-Bukhari ja teiste hadithikogude loengutes käis alati suur hulk õpilasi ja tema kõrge reputatsiooni tõttu osad inimesed isegi valetasid, et olid olnud tema õpilased.
Sitt Al-Wuzara oli tuntud Sahih Al-Buhari ja fiqhi õpetlane.
Zaynab bint Ahmad (surnud 1339) pidas Damaskuses väga nõutud loenguid Abu Hanifa „Musnadist“, At-Tirmidhi „Shamailist“ ja At-Tahawi „Sharh Ma’ani Al-Atharist“. Ka kuulus maailmarändur Ibn Battuta õppis Damaskuses peatumise ajal tema ja mitmete teiste naiste käe all. Tegelikkuses ei olnud nendel aegadel eriti palju meesõpetlasi, kelle õpetajate hulgas ei oleks olnud ka naisi.
Zaynab bint Abd Al-Rahmani käest sai erilise imaam Maliki „Muwatta“ tunnistuse Damaskuse kuulus ajaloolane Ibn Asakir, kes õppis kokku ligi 1200 mehe ja 80 naise käe all. Kuulus Koraani kommentaator Jalal Al-Din Al-Suyuti õppis imaam Safii „Risalat“ Hajar bint Muhammadi juures. Zaynab bint Al-Sha’ri õppis hadithiteadust mitmete tähtsate õpetlaste juures ja õpetas hiljem omakorda paljusid kuulsaid õpetlasi, nagu näiteks Ibn Khallikan.
Juwayriya bint Ahmad õpetas oma aja suurtes ülikoolides, andes mitmetes islamiteadustes kuulsaid loenguid, mis meelitasid kohale palju tähtsaid õpilasi; nende hulgas ka tema enda õpetajaid.
Aisha bint Abd Al-Hadit (723-816) peeti oma aja olulisimaks hadithiõpetlaseks.
Kuid oli palju ka selliseid naisõpetlasi, kelle teadmised hõlmasid kaugeltki enamat. Umm Hani Maryam (1376-1466) näiteks õppis Koraani juba väikese lapsena pähe, asudes seejärel erinevate islamiteaduste, nagu teoloogia, fiqhi, ajaloo ja grammatika kallale. Seejärel rändas ta hadithiteaduste parimate õpetlaste käe all õppimiseks ringi, jõudes nii Kairosse kui ka Mekasse. Tuntud Ibn Fahd oli hiljem üks tema õpilasi.
Aisha bint Ibrahim (1358-1438) õppis Damaskuses ja Kairos ning pidas seejärel loenguid, millel käis alati palju tolle aja silmapaistvaid õpetlasi.
Asma bint Kamal Al-Din (surnud 1498) pidas avalikke hadithiteaduse loenguid. Tema südameasjaks oli naistele erinevate islamiteaduste õpetamine.
Aisha bint Muhammad (surnud 1500) oli Damaskuses asuva Salihiyya ülikooli professor ning õpetas hadithiteadust paljudele õpilastele.
Fatima Al-Fudayliya, tuntud ka kui šeikha l-Fudayliya, asutas Mekas rikkaliku avaliku raamatukogu ning õpetas paljusid silmapaistvaid hadithiõpetlasi.
Nii võiks pea lõputult jätkata, kuid usun, et mõte on edastatud – naiste panus nii islami säilitamisse kui ka edasikandmisesse ei piirdu vaid heade moslemite kasvatamisega, vaid naised on läbi islami ajaloo ka ise aktiivset teadustööd teinud ja kõigele olulisele käe külge löönud.