Viha talitsemine
OMA VIHA KONTROLLIMINE ON JUMALAKARTLIKKUSE MÄRK
Kuigi viha on täiesti loomulik tunne, võib sellel olla negatiivseid tagajärgi nii sellele, kes oma viha kontrollida ei suuda kui ka neile, kes teda ümbritsevad. Viha võib hävitada suhted, tervise, vara ja elatusvõimaluse. Kontrollimatu viha on üks saatana tugevamaid relvi ja võib endaga kaasa tuua palju muudki traagilist ja halba. Just seetõttu on islamil palju viha kohta öelda.
Kuna viha seostatakse ka vastureaktsioonidega, on tihti raske omavahel eraldada seda, mis inimesed teevad enesekaitseks ja seda, mida nimetame kontrollimatuks raevuks. Meil kõigil on lubatud vihastuda, aga keelatud on lasta vihal enda üle võimust võtta ja ebainimlikult käituda, mis võib vihastunud inimese vahel isegi mõrvani viia. Näiteks võib siinkohal tuua Prohveti (saws) kaaslase ja väimehe Ali ibn Abu Talibi (raa) loo.
Kord võitles Ali ibn Abu Talib (raa) lahingus, kui üks mitte-moslemite juht teda ründas. Alil (raa) õnnestus võitlusest võidukana välja tulla ja ta oli peaaegu juba oma vaenlast tapmas, kui too talle näkku sülitas. Ali (raa) astus otsekohe kõrvale ja jättis mehe rahule. Mees küsis: „Sa oleks võinud mu tappa, miks sa seda ei teinud?” Ali (raa) vastas: „Mul pole sinu vastu isiklikus plaanis midagi. Ma võitlesin sinuga, kuna sa ei usu Jumalasse ja astusid Tema seaduse vastu välja. Kui ma oleks sind peale seda, kui sa mulle näkku sülitasid, tapnud, oleks see olnud minu isiklikust vihast ja kättemaksujanust ja seda koormat ma omale hinge peale ei taha.”
Prohvet (saws) küsis kord oma kaaslastelt: „Keda te endi hulgast tugevaks meheks peate?” Nad vastasid : „See, kes suudab toda maadluses võita.” Prohvet (saws) ütles: „See ei ole tõsi. Tugev on see, kes suudab end vihas ohjata.” (Al-Bukhari, Muslim)
Kui me pole kindlad, kuidas mingis situatsioonis käituda, peaksime alati eeskuju leidmiseks pöörduma Prohvet Muhammedi (saws) ja tema õiglaste järgijate poole. Prohvet (saws) oli tuntud kui mees, kes isegi väga ekstreemsetes olukordades alati oma viha ohjes hoidis. Ühel päeval ründas teda üks beduiin, kes tal nii rämedalt rõivaist haaras, et sellest jäänud märke võis Prohveti (saws) kaelal näha. Beduiin nõudis, et Prohvet (saws) annaks talle osa oma varast. Prohvet (saws), kellel sellise barbaarse käitumise peale oleks olnud igati õigus vihastuda, pöördus beduiini poole ja naeratas, samal ajal andes käsu talle midagi meelepärast kinkida. (Al-Bukhari, Muslim)
Kui Prohvet Muhammed (saws) kellegi halva käitumise pärast vihaseks sai, ei väljendanud ta seda kunagi kätega, vaid alati leebete sõnadega. Ta kontrollis oma viha lausa nii hästi, et need, kes teda väga hästi ei tundnud, ei saanudki üldse aru, et ta pahane oli. Ta (saws) kaaslased aga mõistsid, et ta oli vihane, kui ta näost punaseks läks ja ta laup higiseks tõmbus. Samas aga ei lasknud ta kunagi oma vihal välja purskuda, vaid parem vaikis need esimesed hetked, et viha üle kontrolli saavutada.
Oma viha kontrollimine on jumalakartlikkuse märk. Jumalakartlikele on aga tasuks lubatud Paradiis ja on selgitatud, et üks jumalakartliku tunnus on, et ta suudab oma viha talitseda. Koraanis on kirjas: „Ja kiirustage andestusele oma Isandalt ning aeda, mis on lai kui taevad ja maa, valmis seatud jumalakartlikele, kes kulutavad (heategevuseks) nii heas kui halvas, kes suruvad alla oma viha ning andestavad inimestele – ja Jumal armastab heategijaid.” (3:133-134)
„Mis teile ka antud poleks, on Siinpoolse elu naudinguks. Kuid see, mis on Jumala juures, on parem ja kestvam neile, kes oma Isandasse usuvad ning Teda usaldavad ja neile, kes hoiduvad suurtest pattudest ja kõlblusetusest ja kui vihastavad, siis ka andestavad.” (42:36-37)
VIHA JUMALA KAITSEKS
Tuleb ka märkida, et mitte kõik viha ei ole patt. Selline viha, mis on tingitud inimese isiklikust kättemaksusoovist, on patt. Samas, kui me vihastame Jumala õiguste kaitseks, siis see on islamis lubatud. Sellist viha on moslemil õigus tunda, kui tema usku rünnatakse, tema kõige pühamaid tundeid rüvetatakse ja kui inimeste islamiga seotud au ja elud mängus on. Kuid ei tohi ka unustada, et kuigi selline viha on lubatud, siis ei tohi me lasta ka sellel vihal meie üle võimust saada, vaid see peaks meid innustama just jumalakartlikele ja headele tegudele, mitte ebaõiglusele ja halbadele tegudele, mis omakorda viib veelgi suuremale vihale.
Prohveti (saws) kaaslased on edastanud, et Prohvet (saws) ei vihastanud iialgi ühegi isikliku asja pärast, aga ta võis väga vihaseks saada, kui küsimuseks oli Jumala teotamine või midagi muud taolist islamiga seotut. (Al-Bukhari, Muslim) Isiklikel põhjustel ei ole Prohvet (saws) isegi kunagi ühegi oma pereliikme või teenija peale häält tõstnud. Anas (raa) on edastanud, et ta töötas Prohveti (saws) teenistuses kümme aastat ja Prohvet (saws) ei olnud talle selle aja jooksul isegi mitte „Uff!” öelnud ega temalt kordagi küsinud: „Miks sa seda tegid?”, kui ta midagi valesti tegi või: „Miks sa seda ei teinud”, kui ta midagi tegemata jättis. (Al-Bukhari, Muslim) Prohveti (saws) kaaslased on öelnud, et „Prohvet (saws) näitas välja rohkem häbelikkust, kui eraldatuses neitsi. Kui ta nägi midagi, mis talle ei meeldinud, oli seda ainult ta näost näha.” (Al-Bukhari)
Meiegi peaksime järgima Prohveti (saws) eeskuju, hoides oma viha vaid selleks puhuks, kui Jumala (ja mitte meie) õigusi on rikutud. Selline kontrollitud viha on lubatud. Prohvet (saws) sai vihaseks, kui talle räägiti imaamist, kes hirmutas inimesed palve juures ära, kuna palvetas liiga pikalt; kui ta nägi kardinat, millel olid kujutatud hingega elusolendid ja kui talle esitati küsimusi selliste asjade kohta, mis talle ei meeldinud. Seega tema viha oli vaid Jumala õiguste eest seismiseks; ta ei läinud kundagi endast välja, ei sattunud raevu ega ajanud inimestele oma juuresolekul hirmu nahka.
Tänapäeval räägitakse maailmas islami kohta väga palju halba. Moslemitel on väga valus seda oma usu ja armastatud Prohveti (saws) kohta kuulda. Sellest hoolimata ei tohiks me lasta oma emotsioonidel enda üle võimust võtta ja käituda viisil, mis uskmatute halba arvamust moslemitest veelgi enam kinnistaks. Me peame väga kindlalt silmas pidama, et meie teod ja sõnad oleks jumaliku ilmutusega kooskõlas ja et me ise ei oleks islamile kuidagi häbiks. Me ei saa peatada islami mustamist ja kõike halba, mida islami kohta räägitakse, küll aga saame me ise parimal võimalikul viisil käituda ja seega mitte-moslemitele praktikas näidata, mida islam tegelikult endast kujutab.
KUIDAS VIHA KONTROLLIDA?
Nagu eelnevalt juba mainitud sai, siis viha on igati normaalne emotsioon, kuid samas on see väga võimas ja intensiivne ning võib kõikuda vähesest ärritusest kuni totaalse raevutsemiseni. Raev võib olla vägagi hävitava iseloomuga, luua inimeses soovi kätte maksta või vastast füüsiliselt nahutada, ükskõik kas põhjendatult või põhjendamatult. Kuna viha on loomulik tunne, on seda võimatu täiesti välja lülitada, kuid meil on võimalik oma viha kontrollida, alla suruda või õigesse kanalisse suunata ja millekski positiivsemaks muuta.
Kui me vihastume, on meil võimalus see viha kontrollimatult välja lasta või sellele vastata viisil, mida Koraan ja Prohveti (saws) sunna meile ette kirjutanud on. Seega võime vihasena käituda nii, nagu Jumal on ette kirjutanud või nii, nagu saatan seda tahab.
Viha on võimeline hävitama suhteid ja Prohvet Muhammed (saws) nimetas seda kuumaks söetükiks Aadama järeltulijate südamel. (At-Tirmidhi) Viha ei ole võimalik täielikult välja lülitada, kuna see on meile loodud tunne, mida me kõik aeg-ajalt tunneme. Samas on islam meile andnud õpetust selle kohta, kuidas oma viha kontrolli all hoida ja hoopis positiivsetesse tegudesse suunata. Nende näpunäidete järgimisel oleme Jumalale meelejärele ja iga inimene, kes oma viha kontrollib, saab selle eest ka Jumalalt tasu. Prohvet (saws) ütles: „Igaühe, kes oma viha maha surub, kui tal on võimalik kätte maksta, kutsub Kõigekõrgem Jumal Viimsel Kohtupäeval enda juurde ja lubab tal pakutud tasude hulgast valida.” (Abu Dawud) Ta (saws) on ka öelnud: „Mitte keegi pole alla surunud midagi suurepärasemat Jumala silmis, kui seda on viha, soovides olla Jumalale meelepärane.” (At-Tirmidhi)
Kord tuli mees Prohvet Muhammedi (saws) juurde ja ütles: „Oo Jumala Sõnumitooja, õpeta mulle midagi, mille järgi elada, aga mitte liiga palju, et ma ei unustaks.” Prohvet (saws) vastas: „Ära vihasta!” (Al-Bukhari)
Lisaks on Prohvet (saws) meile palju õpetusi jaganud selle kohta, kuidas käituda, kui viha meist välja purskuda tahab. Ta (saws) ütles: „Kui keegi teist vihastub, kui ta seisab, siis istugu. Kui siis viha lahtub, seda parem, aga kui mitte, siis peaks ta pikali panema.” (At-Tirmidhi) Prohvet (saws) on meile ka õpetanud, et üheks viha ohjamise viisiks on wudu tegemine. Ta (saws) on öelnud: „Viha on saatanast, saatan sai loodud tulest ja tuld on võimalik kustutada vaid veega, seega kui oled vihane, tee wudu.” (Abu Dawud) Prohvet (saws) on meil vihastumisel ka soovitanud otsida kaitset Jumalalt saatana vastu (audhu billahi mina ššaitaani ražiim).Ta (saws) andis seda nõu kord ühele mehele, kes oli vihane ja võitles ja ütles oma kaaslastele: „Ma tean sõnu, mille ütlemisel ta viha lahtuks: kui ta ütleks „Ma otsin kaitset Jumalalt neetud saatana vastu,” kaoks see tunne.” (Al-Bukhari)
Prohvet Muhammed (saws) on ka soovitanud: „Kui keegi teist vihastub, siis olgu ta vait.” (Ahmed) Kui me oleme vihased, aga oma suu kinni hoiame, siis ilmselgelt ei saa me halbade sõnadega teistele haiget teha.
Seega pakub islam välja mitmeid erinevaid viise oma viha kontrollimiseks. Esiteks peaksime me oma positsiooni muutma. Näiteks kui seisame, siis peaksime istuma; kui juba istume, siis pikali panema. Võime proovida ka wudu teha ja paar rakat palvetada või otsida kaitset Jumalalt neetud saatana ja tema tegemiste eest ja viimaks võime keskenduda hoopis sellele, et Jumal on lubanud väga suure tasu neile, kes on kannatlikud, halastavad ja andestavad. Peaksime meenutama ka seda, et Prohvet Muhammed (saws) oli alati väga kannatlik ja tasane, kui teda isiklikult solvati, sõimati või isegi peksti. Nagu on öelnud tema naine Aisha (rah): „Ta iseloom oli Koraan(i peegeldus).” (Muslim)
Ühel väga raskel hetkel Prohvet Muhammedi (saws) elus oli ta sunnitud minema Taifi linna, lootes inimeste halastusele ja abivalmidusele, kuid ärakuulamise ja toetuse asemel leidis ta sealt eest naised, mehed ja lapsed, kes teda solvasid, kividega loopisid ja linnast välja viskasid. Jalanõud verega kaetud, süda kurbusest raske, palus ta Jumalalt abi. Vastuseks saadeti alla tema juurde mägede ingel, kes küsis Prohvetilt (saws) luba Taifi ümbritsevad mäed purustada ja linna peale kukutada, et kõik selle elanikkond hävitada. Hoolimata nii füüsilisest kui ka moraalsest valust, mida Prohvet (saws) selle linna elanike tõttu kannatas ja hoolimata sellest, et tal oli igati õigus nende peale vihane olla, vastas ta: „Ei, sest ma loodan, et Jumal laseb nende järeltulijate hulgas sündida neid, kes teenivad vaid Jumalat ja mitte kedagi peale Tema.” (Al-Bukhari)
Kokkuvõtvalt võib islami õpetuse järgi viha ohjamiseks välja tuua järgmist:
– Otsi kaitset Jumalalt neetud saatana eest.
– Tee wudu, sest vesi kustutab tule.
– Muuda oma asendit: kui seisad, siis istu; kui istud, siis pane pikali. Lamades ei ole inimene võimeline midagi füüsiliselt hävitama või kellelegi haiget tegema.
– Eemaldu sellest olukorrast või isikust, mis või kes sind vihastas (time out).
– Ole vait! Mis vihasena öeldud, seda ei ole võimalik hiljem rahulikuna tagasi võtta.
HADIITH – „ÄRA VIHASTU!”
Abu Huraira (raa) on edastanud, et üks mees palus Prohvetit (saws): „Anna mulle nõu.” Prohvet (saws) ütles: „Ära vihastu!” Mees kordas oma küsimust mitmeid kordi, aga Prohvet (saws) vastas ikka: „Ära vihastu!” (Al-Bukhari)
Selle hadiithi tähtsus:
Hadiithi tähtsus peitub selles, et Prohvet (saws) andis sellele mehele nõuks vaid ühe käsu: „Ära vihastu!” An-Nawawi on edastanud, et Abu Muhammad Abd Allah ibn Abi Zayd ütles: „Hea käitumise võib kokku võtta nelja hadiithiga …” ja nimetas nende nelja hulgas eelmainitud hadiithi.
Selle käsu mõte on väga laiahaardeline. Esiteks, andes nõuks vaid selle ühe käsu, andis Prohvet (saws) meile teada, kui oluline on oma viha talitseda ja et sellest sõltub meie heaolu nii siinpoolsuses kui ka teispoolsuses.
Ibn Hajar on selle hadiithi kommentaaris öelnud: „Mees esitas sama palve mitu korda, lootes, et Prohvet (saws) lisab midagi kasulikumat, selgitavamat või üldisemat, aga Prohvet (saws) ei lisanud midagi muud.” („Fath Al-Bari”)
Teiseks peitub selle kategoorilise käsu taga mitmeid erinevaid tahke, nagu näiteks see, et me peaksime kõigepealt üldse hoiduma vihastumast, seejärel aga, kui me kõigist püüdlustest hoolimata siiski vihastume, peame oma viha taltsutama ja siiski käituma nii, nagu käituksime siis, kui me vihased ei oleks.
VIHA KUI EMOTSIOON JA SELLE VÄLTIMINE
Viha on väga võimas emotsioon. See justkui puhub inimesest läbi, istutades sinna kättemaksuiha ja soovi kõike ümbritsevat haavata, lõhkuda, purustada. Viha on emotsioon, mis tekitab soovi tegutseda ja see soov tegutseda ei ole mitte millegi ülesehitamiseks vaid hoopis hävitamiseks. Viha on halastuse, kaastundlikkuse, enesekontrolli ja lahkuse vastand. Just see teebki selle tunde eriti ohtlikuks, sest kui jätta viha ohjeldamata, võib see viia kõige hullemate võimalike tegude ja sõnadeni.
Prohveti (saws) nõuanne „Ära vihastu!” annaks meile justkui otseselt käsu üldse mitte vihaseks saada, mitte viha tunda. Me teame ka, et see ei saa olla selle käsu mõte, kuna viha on loomulik tunne ja nagu igat teist tunnetki ei ole meil võimalik seda välja lülitada. Seega see mitte ei keela meil viha tundmast, vaid annab meile nõu seda nii palju kui võimalik ohjes hoida, nii et seda võimalikult vähe näha ja tunda oleks. Iga moslem peaks kasutama kõiki võimalikke abinõusid, et viha väljapurskamist vältida. Üks viisidest viha vältida on vähendada nii palju kui võimalik kokkupuudet nende asjade ja isikutega, mis või kes meid vihastavad.
Viha peamisteks põhjusteks on uhkus ja ülbus, kuna uhked ja ülbed inimesed solvuvad ja vihastuvad palju kergemini ja kriitika puudutab neid palju valusamalt.
Lisaks on väga tihti viha põhjuseks vaidlushimu. Mida rohkem me vaidleme, seda vähem me hoolime tõest ja seda rohkem tahame lihtsalt vaidlust võita, rippuda oma arvamuse küljes, olgu see siis õige või vale. Seega on moslemitel soovitav kui vähegi võimalik igasugust vaidlemist ja oma õiguse taga nõutamist vältida, sest see võib samuti vihani viia.
ENDA VAOSHOIDMINE VIHAS
Islam õpetab meile, et viha tundmine iseenesest ei ole patt, aga viha ajal valesti käitumine on patt ja võib viia väga halbade tagajärgedeni. Prohvet Muhammed (saws) ütles: „Tugevad ei ole need, kes võidavad tänu oma jõule, vaid need, kes suudavad end valitseda, kui nad on vihased.“ (Al-Bukhari, Muslim) Seega, me võime viha tunda, aga peame õppima end viha ajal vaos hoidma ja viisakalt käituma. Me ei saa vihastumise vabanduseks tuua ei rumalaid vestluskaaslasi, oma keevaverelist temperamenti ega meile osaks saanud solvanguid. Tuletagem meelde Prohvetit (saws), kes vihastas imaami peale, kes inimesed liiga pikkade palvetega palve juures eemale peletas, kuid naeratas beduiinile, kes temalt vara nõudes tal rinnust nii kinni haaras, et talle sellest kaelale jäljed jäid. Ja mis on sinu vabandus oma viha kellegi peale välja valamiseks?
Allikad: http://www.islamreligion.com/articles/5236/, http://www.islamreligion.com/articles/5240/, http://en.islamtoday.net/artshow-427-3220.htm