Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » LASTE KASVATAMINE » - Keeleline mitmekesisus  
- Keeleline mitmekesisus
Allikas: Euroopa Komisjon – Keeleline mitmekesisus - http://ec.europa.eu/education/languages/language-learning/doc151_et.htm
 

Mitmekeelsed perekonnad on pered, kus räägitakse kahte või enamat keelt ja kus lapsi kasvatatakse mitmekultuurilises keskkonnas.

Sellises keskkonnas puutuvad lapsed juba varases eas kokku eri keeltega ning see mõjub keeleõppimisele vägagi soodsalt. Esineb ka kriitilisemaid arvamusi, mille kohaselt võivad lapsed hakata eri keeli segi ajama või ühte neist tõrjuma.

Järgnevalt on esitatud mõned poolt- ja vastuargumendid, mis kajastavad hiljutisi uurimistulemusi selle kohta, kuidas mitmekultuuriline keskkond lapsi mõjutab.

 
Praktiline mõju

Jättes kõrvale teise või kolmanda keele oskusega kaasnevad suhtluseelised, võib varases eas kogetud mitmekeelsus hiljutiste uuringute kohaselt olla kasulik järgmiselt:

  1. aitab lastel kiiremini lugema ja kirjutama õppida, sest teise keele oskus lubab kirjutatud teksti kiiremini mõista;
  2. aitab ületada eesseisvaid ealisi kognitiivseid muutusi - võrreldes ainult ühte keelt kõnelevate eakaaslastega on kahte keelt valdavatel lastel kognitiivseid kõrvalekaldeid vähem;
  3. mitme keele omandamine läheb lastel sama kiiresti kui ühe keele õppimine; lisaks sellele suudavad nad rääkida ilma aktsendita.
 

Negatiivsed eelarvamused

Mitmekeelsuse suhtes on levinud ka hulgaliselt vastuargumente, kuid viimaste aastate põhjalikud ja asjakohased uuringud on need suures osas ümber lükanud.

“Laps peaks kõigepealt ühe keele korralikult selgeks saama ja alles siis võiks uue õpetamisega algust teha.”

Lapsed, kes õpivad toetavas perekeskkonnas üheaegselt kahte keelt, saavad tavaliselt need mõlemad selgeks. Kui keskkond on pingeline, võivad keele õppimisel tõesti tekkida probleemid, kuid samasugused probleemid võivad pingelises keskkonnas tekkida ka ühe keele omandamisel.

“Laps, kes õpib korraga kahte keelt, ei saa neist kumbagi päris selgeks.”

Sellise eelarvamuse põhjuseks on asjaolu, et mõned mitmekeelses keskkonnas üles kasvanud lapsed ei suuda end samastada kummagi omandatud keele ega kultuuriga. Mitmekultuurilisest keskkonnast pärit täiskasvanud tavaliselt probleemide üle ei kurda ning lapsed, kes tunnevad end aktsepteerituna mõlema kultuuri poolt, samastavad end mõlemaga.

“Kakskeelsed peavad oma nõrgemat keelt tugevamasse ümber tõlkima.”

Valdav enamik kakskeelsetest inimestest suudab mõelda mõlemas keeles. Vastupidiselt paljude vaid ühte keelt kõnelevate inimeste arvamusele ei mõtle nad sugugi ühes keeles ega tõlgi oma mõtteid siis teise keelde.

“Kakskeelsed on kahestunud isiksusega inimesed.”

Mõned kakskeelsed inimesed on väitnud, et nende isiksused on eri keelte puhul erinevad. See võib aga olla tingitud asjaolust, et nende käitumine on räägitava keelega seotud kultuurinormide puhul erinev. Kasutatav keel dikteerib sellega seotud kultuurilised ootused.

 
 
MITMEKEELSETE LASTE EMADE ARVAMUSI:
 

Kuidas teie lapsed on mitme keelega hakkama saanud? Või saavad? Millal hakkasid kirjutama ja lugema? Minu lapsed räägivad kolme keelt. Ja viieaastane veerib ikka hirmsasti ükskõik mis keelt ta loeb. Kui ma siin loen, et mõni loeb juba selles vanuses romaane, siis huvitaks, kas see on pigem reegel või erand, et lapsed juba nii vara kenasti lugeda oskavad. Ja igasugused muud kommentarid on ikka ka teretulnud.

 

- See, et viiesed raamatuid loevad, on pigem vähemuses. Mul lapsed hakkasid alles 3+ a korralikult rääkima (kakskeelsed).

 

- Minu poeg kasvab neljakeelses keskkonnas, ta on hetkel 1a5k ja kasutuses on ca 20 sõna. Enamus neist on minu rõõmuks eesti keelsed:-) Lugemisoskuse osas ei oska kaasa rääkida.
Plaan on laps suvel panna Eestis paariks nädalaks lasteaeda, sügisel kolime mõneks ajaks n.ö isa „kodumaale" ja seal tahaks samamoodi lapse mingiks ajaks lasteaeda saata, et ta õpiks kohalikku keelt. Loodan, et see aitab kaasa rääkima hakkamisele.
Õnneks elavad meil Eesti vanavanemad lähedal ja nad on ka alati nõus last hoidma ning siis on näha n.ö keelelist hüpet.

- Minu lapsed on kakskeelsed ja veerima on hakanud neljaselt, korralikult lugema viieselt. Rääkima on minu lapsed hakanud täiesti erinevas vanuses, noorem rääkis lausetega 1,5-aastaselt, vanem alles 2. eluaasta teisel poolel. Kõne areng ja lugema õppimise areng on individuaalne, mitmekeelsus mõjutab seda nii palju, et keel, mida lapsed kõige rohkem kuulevad, areneb neil kõige paremini. Loogiline ka ju.

 

- Lapsed räägivad eesti, saksa ja türgi keelt. Tüdruk on 5-aastane ja poiss 2-aastane. Poiss muidugi veel nii palju ei räägi, aga eesti keeles ütleb ikka 4-5 sõna järjest ja asjad saavad aetud kõigis kolmes keeles. Tüdruk räägib kõiki kolme keelt päris hästi. Eks saksa keel on veidi parem, sest elame Saksamaal. Me tegime nii, et rääkisime lastega sünnist saati eesti (mina) ja türgi (mees) keelt. Algul oskas tüdruk siis ainult kahte keelt, aga kui lasteaeda läks rääkis juba 1-2 kuu pärast ka saksa keeles kõik vajalikud jutud ära. Nüüd teeb veidi muret see lugemine ja kirjutamine. Eks see on talle nüüd veidi raske, sest grammatika on ju erinev. Ah ja mõlemad lapsed hakkasid nii 2. sünnipäeva paiku 3-4 sõna ritta panema.

 

- OK, meil on saksa keel n.ö neljas keel, mida kuuleb ainult lasteaias ja Saksamaal elavate sugulaste käest, aktiivses kasutuses on eesti ja hispaania keel, meie mehega suhtleme omavahel inglise keeles. Minu saksa keel on olematu. Seega tulevikus peavad lapsed igal juhul minuga eesti keeles rääkima.
See mitmekeelsus on huvitav teema ja ma just mõtlen, et kuni praeguse ajani on mu lapse sõnavara hästi arenenud, mingil hetkel oleks nüüd loogiline, et tuleks stagnatsioon kõne arengus. Huvitav on ka näha, kuidas mõjuvad lasteaias käimised Eestis ja Tšiilis.

 

- Minu lapsed ka kolmkeelsed. Vanem laps hakkas korralikult rääkima alles 4a ja siiani (5a) grammatika lonkab. Pisem 2a räägib palju korralikumalt, kui vanem laps selles vanuses. Nüüd teeb vanem laps keeltel selget vahet – aasta tagasi võis olla ka ühes lauses 3 erinevat keelt. Nüüd teab täpselt, et issi sugulastega tuleb rääkida ühes keeles ja lasteaias eesti keeles. Tähti tunneb ja lühemad sõnad loeb kokku (eesti k). Samas tõlgib vabalt inglise keelest eesti keelde ja issi keeles ka. Kuna elame Eestis, siis põhiline on muidugi eesti keel. Lasteaias sõbrustab vene poisiga ja sealt tulevad juba venekeelsed sõnad, tundub, et on annet keelte peale. Kui kooli läheb, siis inglise keele tunnis saab tal igav olema.
Käib ka logopeedi juures. Aga meil see hiline rääkimine lausa pärilik vist, sest neid sugulasi mitmeid, kes kuni koolini puterdasid ja logopeedi juures käisid. Onupoeg lausa algkooliski veel, kuigi puhas eestlane.

 

- Meie laps on praegu neljane ning on kasvanud lausa neljakeelses keskkonnas. Mina olen lapsega sünnist saadik rääkinud eesti keelt, mees saksa keelt, ise elame Taanis ning lapse esimesed eluaastad suhtlesin mehega inglise keeles.
Enda lapse näite põhjal väidan, et mitmekeelne laps ei pruugi keeleliselt aeglasemalt areneda. Aasta ja ühekuuselt oli me lapsel arusaadavaid ja kindlas tähenduses kasutatavaid eestikeelseid sõnu vähemasti 10, nt emme, amp (lamp), tik-tak (kell), aitäh, puu, õvve (õue), see. Esimesed saksakeelsed sõnad tulid mõnevõrra hiljem, aasta ja kolmekuuselt. Kaheselt rääkis laps aga juba enam-vähem võrdsel tasemel nii eesti kui saksa keelt ning väljendas end kahe-kolmesõnaliste lausetega.
Taani keelt hakkas rääkima kahe ja pooleselt, kui lasteaeda läks – enne seda sai minimaalselt aru, aga ei rääkinud üldse. Paari kuuga sai taani keele sellisele tasemele, et sai kõigest eakohasest aru ja suutis end sedavõrd vabalt väljendada, et kasvatajate sõnul kõnepedagoogi abi ei vajanud.
Praegu, nelja ja poolesena, on kõik kolm keelt heal tasemel. Olen täheldanud, et saksa ja eesti keele väljendusoskuses toimus kerge tagasilöök hetkel, kui peale lasteaias alustamist taani keel n.ö mugavale tasemele jõudis. Sel perioodil juhtus, et laps hakkas vahel eesti ja saksa keeles suheldes mõnd sõna otsima ja jäi toppama. Nüüd on aga olukord enam-vähem normaliseerunud. Igatahes suudab ta end kõigis kolmes keeles ladusalt ja aktsendita väljendada. Ma ei oskagi sajaprotsendiliselt väita, kas prioriteetne on praegu eesti või taani keel, sest mulle tundub, et see sõltub pisut räägitavast: mõnes kontekstis on ta tugevam taani keeles, teises aga eesti keeles. Aga kui ta unes rääkima juhtub, siis seda teeb alati taani keeles :) Saksa keel jääb praegu kolmandale kohale.
Üllatusliku boonusena on me laps meie omavahelist ingliskeelset juttu kuulates omandanud passiivse inglise keele oskuse – ta saab nimelt inglise keelest kenasti aru ning viimasel ajal on hakanud ka lihtsamaid väljendeid kasutama.
Lugemisest... meie lapsel on olnud loomupäraselt suur huvi tähtede ja numbrite vastu, kõiki tähti tundis ta juba enne kaheseks saamist. Pole teda kuidagi õpetanud, küll aga tema huviga n.ö kaasa läinud. Kolmeselt hakkas lühikesi sõnu kokku lugema, praegu saab hakkama päris pikkade liitsõnadega, nt päikesekiir, raudteejaam jms. Raamatuid samas veel lugeda ei suuda. Taani keeles pole teda lugema õpetada üritanud, sest siin valitseb üldiselt seisukoht, et enne kooli ei tasu lastele lugemist õpetada, sest hääldus ja kirjapilt ei lange alati kokku. Seega taani keeles loeb sõnu kokku vähem.
Igatahes mina võtan vabalt, tundub, et lapsel on keeletunnetus hea ja ma enam keelte paabeli pärast ei muretse:)

 

- Kusjuures uuemad uuringud olevat näidanud, et vana arvamus, et mitmekeelsed lapsed ei oska tegelikult ühtegi keelt päris hästi, ei peagi paika. Kuid nagu paljude praktiline kogemus näitab, siis ei saa ikka mitmekeelset last ühekeelsega võrrelda. Aga noh, mis nüüd aktsendisse puutub, siis mina küll ei julge väita, et minu lapsed räägivad aktsendivabalt eesti keelt. Ma isegi ei räägi ju enam nii nagu mõni Eestis elav eestlane. Samuti pakuks, et sõnavara on ka kesisem. Lapsed näevad Eesti sugulasi liiga harva ja eestlastest tuttavaid mul siin ka ei ole. Aga mulle on kõige olulisem, et lapsed saavad oma vanavanemate ja teiste sugulastega suhelda, see väike aktsent ei häiri küll kedagi:-)

 

- Tegelikult on see imetlusväärne millise kiirusega omandavad lapsed selle võõra riigi keele (mis pole segaperedel kodune keel). Meie lapsele (6a) tuli klassi Ukraina tüdruk, kes oskas vaid ukraina keelt. Nagu lapse päästerõngata vette viskamine ;) Alguses suheldi käte ja paberi-pliiatsi teel temaga ja jõuludeks vuristas ta hispaania keelt nagu põliselanik.