Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » LASTE KASVATAMINE  
LASTE KASVATAMINE

LASTE KASVATAMISEST JA KARISTAMISEST ISLAMIS

Autor: Naielah Ackbarali

Allikas: http://seekersguidance.org/ans-blog/2010/08/17/explaining-a-hadith-on-disciplining-children/

Küsimus: Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) soovitas vanematel oma lapsi halva tegemise eest manitseda ja selle kohta on palju hadiithe. Samas leidsin ma ühe hadiithi, mille kohta mul tekkis küsimus, et kas see on sahiih. Selle on edastanud Ibn Abbas (رضي اﷲ عنه), kelle sõnade kohaselt Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Riputage oma piits (rihm) kohta, kus pereliikmed seda näha võivad, sest see hoiab neid vaos.“

Vastus: Kui seda hadiithi õigesti mõista, siis valgustab see meid islami põhimõtete osas, tänu millele meil on võimalik pilk heita ka lapse arengusse. Hadiith ei julgusta mingil juhul laste halba kohtlemist, vaid õpetab meid rahumeelsel viisil oma lapsi distsiplineerima, läbi mille nad peaksid ka mõistma, et nende halbadel tegudel on tagajärjed, mille eest nad vastutavad.

Hadiith ise on edastatud Ibn Abbasilt (رضي اﷲ عنه). Imaam Tabarani lisas selle oma kogudesse „Al-Kabir“ ja „Al-Awsat“. Õpetlane Al-Haythami on selle hadiithi mõlemad edastajateketid klassifitseerinud hasaniks (heaks). Teised õpetlased peavad seda hadiithi nõrgaks. Hasan hadiith on küll piisavalt tugev, et seda tõendina kasutada ja selle järgi käituda, kuid samas ei ole see siiski nii tugev kui sahiih.

 
KUIDAS PROHVET (صلى اﷲ عليه وسلم) LAPSI KOHTLES?

Paljud inimesed kasutavad seda hadiithi täiesti kontekstiväliselt. Õpetlane ibn Al-Abbar on kirjutanud: „Selle hadiithi mõte ei ole laste piitsaga (rihmaga) peksmises, sest Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei ole iialgi kellelegi taolist käsku andnud.“ (Al-Munawi „Fayd Al-Qadir“) Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „See, kellel puudub halastus meie väikeste laste ja vanurite vastu, ei ole meie hulgast.“ (At-Tirmidhi) Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ise ei ole kunagi ühtki naist, last ega looma löönud.

 Anas ibn Malik (رضي اﷲ عنه) oli oma lapsepõlves ja nooruses 10 aastat Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) teenistuses. Ta on oma isiklikust kogemusest selle kohta öelnud:

„Ma teenisin Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم) 10 aastat. Ta pole iialgi mulle isegi „uff!“[1] öelnud. Ta pole ka kunagi millegi kohta, mis ma tegin, öelnud: „Miks sa seda tegid?“ või millegi kohta, mida ma ei teinud, öelnud: „Miks sa seda ei teinud?“ Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) oli parima iseloomuga inimene ...“ (At-Tirmidhi)

„Ma teenisin Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم) aastaid. Ta pole mind kunagi sõimanud ega solvanud; ta pole mind iialgi löönud ega minuga riielnud. Ta pole isegi kunagi minu suhtes kulmu kortsutanud ...“ (Al-Baghawi „Al-Anwar fi Shama’il Al-Nabi Al-Mukhtar“)

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on seega parimaks näiteks sellest, kuidas me peaksime kohtlema oma perekonda ja teisi enda ümber. Kõikvõimas Jumal on Koraanis Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kohta öelnud: „Tõesti, sa (Muhammed) oled suurepärase iseloomuga.“ (68:4)


LASTE VÄÄRKOHTLEMISE KEELD ISLAMIS

Antud hadiith ei julgusta kindlasti mitte laste füüsilist väärkohtlemist, kuna viimane on islami seaduse järgi keelatud. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ei tohi viga teha ega ka vigastamisele vigastamisega vastata.“ (Ibn Majah) Samamoodi ei tohi vanemad ka oma kogunenud viha ja stressi laste peale välja valada. Üks mees küsis kord Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) käest nõu ja too ütles kolm korda: „Ära vihasta!“ (Al-Bukhari)

Vanemad, kes Looja seadustest üle astuvad, peavad aga oma pattu kahetsema, kuna Jumal on Koraanis öelnud: „Ja igaüks, kes ei kuuletu Jumalale ja Tema Sõnumitoojale ja ületab Tema poolt seatud piirangud, selle viskab Ta igaveseks tulle ja ta saab tundma häbistavat piina.“ (4:14) ja „Seega, su Isanda nimel, Me tõesti küsitleme neid kõiki selle kohta, mida nad tegid.“ (15:92-93)


HADIITH
I SELGITUS

Tegelikkuses näitab see hadiith selgelt Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) tarkuse sügavust selles, mis puutub laste kohtlemisse. Kui riputame rihma (või vitsa) kusagile, kus lapsed seda näha võivad, hoiab see loodetavasti ära paha peale minemise või isegi üleannetute plaanide haudumise, kuna lastel püsib nii meeles, et kui nad pahandust teevad, saavad nad selle eest ka karistada. (Al-Munawi „Fayd Al-Qadir“) See sümbol aitab lapsel meeles pidada, et tal on alati valik hea ja halva tegemise vahel, kuid halva tegemisele järgneb alati karistus. See innustab neid head tegema ja halvast hoiduma, isegi kui nad on veel liiga väikesed, et halva teo tõelisi tagajärgi mõista.

See on üks viis paljudest aidata lapsi mõista, kuidas nii meie maailm kui ka teispoolsus toimivad. Jumal on meile teada andnud, mis suurepärased asjad meid kõik Paradiisis ootavad, kui vaid Tema seadust järgime ja õigel teel püsime. Samas ähvardab Jumal ka meid, täiskasvanuid, „vitsaga“ – kirjeldusega Põrgust ja sellest, mis kõik meid teispoolsuses ees ootab, kui me seadust rikume ja õigelt teelt kõrvale astume. Meil on valik oma elu ja tegude üle. Me teame, millisele teole järgneb tasu ja millisele karistus ja samas vaimus peaksime kasvatama ka oma lapsi.

Iga moslemi kohuseks on oma lapsele õpetada, et meie maailmas on teatud piirid, millest üle astuda ei tohi. Lapsed sõltuvad täielikult oma vanematest ja nende tulevane elu sõltub paljuski sellest, kui hästi nende vanemad on suutnud neid eluks ette valmistada, neid juhatada. Laps on nagu pime, kes usaldavalt oma käe ulatab, et keegi teda sinna juhiks, kuhu tal vaja minna on. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Igaüks teist on karjus ja vastutav oma karja eest. Rahva juht on rahva karjus ja ta vastutab oma karja eest; mees on oma pere karjus ja vastutab oma karja eest; naine on kodu karjus ja ta vastutab oma karja eest ...“ (Al-Bukhari, Muslim)


ERINEVAD KARISTUSMEETODID

Selle kohta, kuidas lapsi karistada, on erinevaid arvamusi. Osad pooldavad füüsilist karistust, samas kui teised on täiesti selle vastu. Islam – nagu ikka – võtab ka karistuse küsimuses keskse positsiooni nende kahe ideoloogia vahel. Vanematel on lubatud lapsi õrnalt lüüa, kuid seda vaid teatud tingimustel. („Mawsu’a Al-Difa’ ’an Al-Rasul“) Näiteks märgivad õpetlased, et vanematel on õigus lapsele kerge laks anda, kui varem on juba rakendatud muid kergemaid distsiplineerimisvõimalusi ja need pole mingit tulemust andnud. Üks kuulsamaid näiteid lapse füüsilise karistamise lubamisest islamis on, kui laps on saanud juba 10-aastaseks, kuid keeldub palvetamast, kuigi vanemad on talle 7-aastasest alates püüdnud palvetamist õpetada ja palvetamise harjumust temas juurutada. (Ibn Zayd „Al-’Uqubat Al-Tarbayiyya Al-Mufida“)

Kõige olulisem oleks vast märkida, et kui vanem on otsustanud last füüsiliselt karistada, peab ta siiski järgima järgnevaid kitsendusi:

1. näkku löömine on keelatud;

2. kõvasti löömine (millest jääb järgi märk, sinikas või isegi katkine luu) on keelatud;

3. lüüa võib vaid distsiplineerimise eesmärgil ja mitte kunagi vihast või vihahoos;

4. last on keelatud sõimata, solvata, alandada või muul viisil verbaalselt väärkohelda.

Õpetlased on üksmeelel, et parim koht, kuhu last õrnalt lüüa, on kas käelabad või jalad. („Mawsu’a al-Difa’ ‘an al-Rasul“)


ÕIGE TASAKAALU LEIDMINE

Iga vanem teab, et lapsed on erinevad ja reageerivad ka erinevatele karistusmeetoditele erinevalt. Seega peaks vanemad uurima, milline karistusviis just nende lapse jaoks kõige tõhusam on ja kasutama just oma lapse jaoks kõige tõhusamatest karistusviisidest kõige leebemat. Karistamisel peab laps tundma, et vanem armastab teda ja soovib talle vaid parimat. Laps ei tohi kindlasti karistuse ajal tunda, nagu vanem oleks temast tüdinud, teda vihkaks või põlgaks.

Alhamdulillah, me ei tohiks kunagi unustada, et vanemad ei saa tasu mitte ainult korralikult kasvatatud jumalakartlike laste eest, vaid ka kõigi nende järeltulijate eest, kes põlvkondi ja põlvkondi hiljem sama teed käivad. Kui me aga oma lapsi füüsiliselt väärkohtleme ja neil seetõttu nii lapsena kui täiskasvanuna probleemid tekivad (alaväärsuskompleks, košmaarid, vihahood vmt), saame me loomulikult oma väära kasvatuse eest karistada. Andku Jumal meile jõudu kasvatada tublid, jumalakartlikud ja hea iseloomuga lapsed!



[1]              Araabiakeelne sõna, millega väljendatakse pahameelt.