Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » JUUKSED » - Henna  
- Henna
HENNA JA MUUDE TAIMEDEGA JUUSTE VÄRVIMISEST
Autor: henna ekspert Katrin Alekand
 

Selle kirjatüki mõte on aidata inimestel otsustada, kas hakata oma juukseid henna ja muude taimsete toonijatega värvima või mitte. Meil siiani leviva väga mitmekesise ja värvika info valguses on raske otsustada. Eriti keeruline on see internetiajastul, mil paari inimese kogemus mõnes foorumis segatakse kokku kusagilt kuuldud info, kellegi "sõbranna tädipoja naise juustega juhtunud kohutava loo", väga usaldusväärse ja professionaalse salongijuuksuri arvamuse, ebaadekvaatselt tõlgitud või vahendatud tooteinfo ja muu raskesti kontrollitava teabega. Tulemus on, et mõne konkreetse üksikjuhtumi põhjal tekkinud segasevõitu info aetakse veel segasemaks, see üldistatakse kogu teemale ning lõpuks hakkab see elama iseseisvat elu.

Henna on põõsastaim, mis looduslikult kasvab peamiselt Aasias, Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas. Nüüdseks on see taim tänu inimtegevusele levinud soojematel aladel aga üle terve maailma, nii heki- kui ilutaimena, kuid põllumajanduslikult kasvatatakse ja toodetakse hennat ikka nendes samades traditsioonilistes piirkondades. Henna õied on väikesed, nelja õielehega ning kollased, punased või roosad ning hennaõite õli, mida toodetakse peamiselt Indias, on väga hinnatud ning luksuslik parfüüm. Värviandev pulber saadakse ainult henna lehtedest, mis korjatakse, kuivatatakse ning jahvatatakse pulbriks. Lehti hakatakse üldjuhul korjama 3-aastastelt taimedelt, nooremate taimede lehtedes hennatanniinhapet veel moodustunud ei ole. Henna vajab ja talub väga tugevat kuumust ja kuiva kliimat. Mida kuivem ja kuumem on kasvuaeg, seda rohkem on hennalehtedes värvi ning seda vähem on taim vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele. Lehtedest jahvatatud pulbrit kasutatakse juuste- ja nahahoolduseks, juuste värvimiseks ning kehamaalinguteks.

Henna värvuse annab lehtedes peituv parkaine hennatanniinhape ehk lavsoon, mis seob end nahas ning küüntes-juustes keratiinimolekulidega. Nahalt kaob henna koos värvunud naharakkude irdumisega, juustest ja küüntelt henna praktiliselt maha ei kulu vaid kasvab välja. Puhta hennaga saadud toon on alati punakas-pruunikas-ruske - ehk nagu rahvasuu maakeeli nimetab - hennapunane ning see on väga tugev ja püsiv värvipigment.

Rahvasuus räägitakse ka mitmesugustest hennadest ning sageli on need pulbrid ka selliste nimetuste all müügil. Kui hennapulbrit poest osta ja ei ole päris kindel, mis pakis on, siis tuleks alati vaadata koostist. Kõik vähegi Lääne turule orienteeritud müüjad on selle üldjuhul kirja pannud, eriti segude puhul, kuigi alati mitte täielikult, alati ka mitte tõeselt, aga mingi pildi see annab. Kahtluse korral otsige pakilt alati ladinakeelset taimenime. Kõik juuste värvimiseks mõeldud taimsed pulbrid on vägagi valguse-, sooja- ja niiskusetundlikud, sestap võiks neid hoida jahedas, valguse eest kaitstuna ning hermeetiliselt suletuna - vala lahtisest pakist pulber klaaspurki, keera kõvasti kinni ja hoia külmkapis.

Naturaalne ehk punane henna. Lawsonia Inermis. SEE on on see PÄRIS henna. Rohekas-ruskjas või khakikarva pulber, mis vedelikuga segades lõhnab nagu värskelt lõigatud hein või spinat. Kui pulber on väga mitte-taimselt roheline, siis on sinna lisatud rohelist värvipulbrit, reeglina kas roheliseks värvitud peenikest liiva või sünteetilisi värvaineid. Eriti sageli juhtub seda India hennaga, sest sealmaal peetakse rohelist hennapulbrit millegipärast eriti ostma-ahvatlevaks ja nii tehakse pulber silmale ‘isuäratavamaks'. Sellise henna ostja saab vähem värvivat hennapulbrit ja palju rämpsu, mida ei anna ka välja sõeluda. Tundliku peanahaga inimestele on see roheline värv põhjustanud ebameeldivat sügelust. Henna tahab segamiseks alati happelist toasooja vedelikku ning värvi vallandumiseks aega.

Värvitu henna ei ole tegelikult ei värvitu ega ka henna. Ajalooliselt on selle nime all müüdud taime Cassia Obovata lehtede pulbrit, mida inglise keeles müüaksegi Cassia nime all, maakeeli võiks seda sennaks nimetada. Pulber on khaki-karva rohekas ning veega segatud pasta lõhnab nagu värskelt niidetud rohi või muru. Senna annab juustele lopsakust ja sära, kuid veega segatult ei värvi neid. Happelise vedelikuga segatult annab senna juustele ilusa kuldse läike. Viimasel ajal on värvitu hennana müügil ka üks teine pulber - sidr ehk Zyzyphus Spina Christi, mis on meie türnpuu sugulane ja eesti keeles oleks see jujuubipuu. See on Aafrika aladelt pärit üks vanimatest taimsetest šampoonidest. Taime lehed sisaldavad saponiine ning selle pastaga pestud juuksed on pehmed siidised ja säravad.

Must henna on ilmselt kõige eksitavam termin üldse ja on levinud peamiselt hennamaalingute kontekstis. Sellisel juhul on tegemist väga ohtliku ja mürgise sünteetilise ainega para–phenüleendiamiin ehk pPD. Kui pakis olev pulber on kohvikarva pruunikas või must, veega segatult on pasta kas lõhnatu või haiseb keemia järgi ning muutub u 10 minuti jooksul mustaks, siis see ei ole henna. Selle reaktsioon nahal võib olla täiesti ettearvamatu, PPD on kantserogeenne, ülitugev allergeen, selle toksilised reaktsioonid võivad tugevasti kahjustada nii maksa- kui neerude talitust.

Ajalooliselt on juuste värvimise jaoks musta hennana müüdud indigot, endise NSVL aladel oli ja on see pulber tuntud ka kui basma. Tegemist on värvindigopõõsa (indigoferia tinctori) osaliselt fermenteeritud lehtedest saadud pulbriga, mis on indigoliikidest kõige kõrgema värvisisaldusega. Basma puhul on tegemist teist liiki indigoga. Indigo tahab segamiseks alati leiget keedetud vett, pasta segatakse valmis vahetult enne värvimist ning see lõhnab nagu külmutatud herned. Kui pasta pealispind tõmbub u 20 minuti jooksul siniseks, siis on see indigo. Henna ja indigo koos annavad erinevaid pruune toone, kui värvida juukseid alguses henna ja siis indigoga saab tulemuseks süsimustad juuksed. Ka indigo on väga püsiv taimne pigment. Puhas indigo annab blondidele juustele ebamäärase heleda sinakashalli tooni, mis kulub aja jooksul vähemaks.

Ja siis on veel olemas nn seguhennad - kõik poes müüdavad hennasarjad, mis lubavad erinevaid toone, nisublondist kuni süsimustani, on seguhennad. Need on taimepulbrite segud, mis sageli sisaldavad ka hennat ja mida reeglina soovitatakse segada kuuma veega ning siis juustesse kanda. Aga need sisaldavad väga paljusid muid pulbreid ja vahel ka sünteetilisi lisandeid, mille toimed võivad olla ootamatud. Kindlasti ei tasu seguhennadega värvitud juukseid sünteetiliselt heledamaks värvida, siis on tulemus täiesti prognoosimatu.

Henna kohta on liikvel ka palju eelarvamusi, müütilise päritoluga arvamusi ja tavateadvusesse kinnistunud valekasutamist. Erinevate hennade osas sai asi klaariks - on ainult üks henna, mis annab punakaspruuni värvi. Kõik muud pulbrid, mis lubavad erinevaid toone, ei ole hennad. Need on kas segud või hoopis teiste taimede pulbrid.

Palestiina ja Egiptuse aladelt olen viimasel ajal kuulnud huvitavat juttu, et ongi olemas kahte sorti hennat - punast hennat korjavad naised põõsast ja see on selline imelik kraam, aga head ja musta hennat müüvad mehed apteekides, see on hea ja õige asi. Tegelikult on kõik vastupidi - naised korjavad põõsast hennalehti, päris hennat. Ja see ei saagi olla muud värvi kui punane. Apteekides müüakse aga tuubis valmispastasid, mis sisaldavad hennat kas väga vähe või üldse mitte ning kus värvivaks aineks on sageli parafenüleendiamiin.

Kuna väga paljudel on halbu kogemusi musta karva maalingutega, siis üldistatakse see hennale ja räägitakse, et henna tekitab allergiat. Henna on kogu kosmeetikaajaloos ses mõttes unikaalne, et henna ise on väga väheallergeenne taim. Henna tekitab allergiaid inimestele, kellel on allergia naftokinoonide (teatud parkainete) suhtes ning henna kasutamine on tõesti keelatud neile, kellel on teatud kaasasündinud ensüümipuudulikkus. Lühendina on see G6PDD ehk siis glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi defitsiit. See on geneetiline ja pärilik haigus, mis enamustel juhtudel esineb meestel, kuna geenmutatsioon, mis selle haiguse tekitab, asub X-kromosoomis. Aga kuna see haigus on levinud just hennakasvupiirkondades, siis on praegusel multi-kulti ja rahvaste rändamise aegadel võib-olla hea sellest teadlik olla. Ärritus- ja ülitundlikkusreaktsioone võivad tekitada muud komponendid, mida hennapasta kokku segamisel on kasutatud või mis on näiteks seguhennade pulbrites.

 
Hennaga värvimine

Mõned asjad, mida peab teadma, enne kui henna või muude taimsete toonijatega värvima hakata:

Mitte ükski taimne toonija või taimsetest toonijatest kokku segatud värv ei tee juukseid oma toonist heledamaks. Blondeerivat hennat ei ole olemas.

Kõik see, mida eelnevalt juustel on kasutatud, võib mõjutada lõpptulemust. Kui juuksed on keemiliselt värvitud, väga rikutud, siis on erinevus rikkumata omajuukse ja eelnevalt töödeldud juuste vahel mõnda aega näha. Silikooni sisaldavate toodete (palsamid, maskid) kasutamine võib mõjutada henna kinnitumist.

Kui vähegi kahtled toonis, tee alati värviproov, enne kui värvid ära terve pea. Selleks sobib katsetada oma juustega - korja harjalt kokku oma lahtised juuksekarvad, sega soovitud tooni võimaldav värv ning hoia oma juukseid värvisegus nii kaua kui vaja. Nii näed ära selle, milline jääb värv Su oma juustel. See ei ole kallis, ei võta väga palju lisaaega ega kuluta värvi ning aitab lõpptulemusena vältida suuri pettumusi.

Kui Sa ei taha drastilist toonimuutust või pelgad punast, alusta vähehaaval. Senna suurem osakaal segus vähendab punast ja mahendab vaske. Lühemalt peas hoitud henna jääb õrnem ja mahedam, oma toon kumab enam läbi. Henna ja indigo segamine (henndigo) annab pruunid toonid. Amla lisamine henndigole muudab pruunid toonid külmemaks.

Henna ja taimsed toonijad ei ole sellised nagu sünteetilised värvid. Esiteks ei muuda need Su oma juuksetooni. Taimsed värvid kombineeruvad juuste oma pigmendiga ja katavad selle, oma toon, eriti tumedam jääb alati läbi paistma. Ainult pigmenditul - hallil või vesivalgel - juuksel on näha puhas henna toon. Põhjus, miks üsna sama tooni juustega inimesed saavad sünteetiliste värvidega värvides üsna sama tulemuse, on selles, et juukse oma pigment eemaldatakse enne sünteetilise värvi juuksekarva kinnitumist. Sarnase juuksetooniga inimesed saavad ühe ja sama hennaseguga täiesti erinevad tulemused.

Henna ja taimsed toonijad tahavad täiesti teistsugust ettevalmistust kui sünteetilised värvid. See on ka üks põhjus, miks on neid tooteid keeruline salongis kasutada.

Kvaliteetsetest baasainetest ja ise kokkusegatud toon ja taimset päritolu valmissegatud karbivärvid ei ole võrreldavad. Erinevad taimsed tanniinid tahavad erinevat värvusreaktsiooni vallandumise aega.

Hennat ja ka indigot ei saa juustest välja pleegitamise või keemilise värvieemaldusega. Keemia uhub juuksest välja omapigmendi, aga hennatanniinhape lahkub keratiinist viimasena. Samas on see ka henna võlu - henna on ilmselt ainukene punane juuksevärv, mille toon, läige ja sära on üsna samad ka näiteks 4-5 nädalat peale värvimist.

Henndigo/indigo eemaldamisega võib õnneks minna, ja peale värvieemaldust saab juuksed heleda värviga kenasti üle värvida. Aga tõenäolisem on, et peale innukat värvieemaldust või blondeerimist vaatab peeglist vastu väga räsitud juustega proua Lehtsalat. Indigo (sinine) kombinatsioonis pleegitavate värvide või blondeerijatega, mis sisaldavad kollast, annab täiesti reeglite kohaselt tulemuseks rohelise.    

Arvesta sellega, et peale hennatamist võib igasugune keemiline värvimine olla pisut prognoosimatu. Seepärast hoiata oma juuksurit alati, et sa värvisid/värvid hennaga. Siis ta teab natukene arvestada. Igasugune heledamaks tegemine ja blondeerimine läheb oma riisikol.

 
Värvimine

Pulbrikogused: umbes õlgadeni juuksed - 100g; abaluudeni - 300g, vööni - 500g.
Aga väga palju oleneb ka juuste paksusest.

Juuksed võiksid olla puhtad ja kuivad, see on taimede ja sünteetika kasutamise üks erinevus. Mida puhtamad juuksed, seda paremini need värvi sisse võtavad. Kui kasutate palju viimistlusvahendeid, siis soovitan enne hennatamist pesta sügavpuhastava šampooniga.

Vaja läheb: värvipulber, happelist vedelikku, eeterlike õlisid. Juustesse kandmiseks kindaid, võib-olla ka pintslit. Hennapastaga juuste katmiseks toidukilet, suuremat rätti, mille puhul ei ole kahju, kui see hennaplekiliseks saab.

100g hennat

250-300ml happelist vedelikku

20-30 tilka eeterlikku õli

Sega henna leige happelise vedelikuga kartulipüree paksuseks massiks. Kata nõu ja jäta toasooja seisma. Pasta on valmis kui selle pealmine kiht on pruunikam. Tavaliselt on henna hommikuks valmis. Kui soovid, siis lisa hennale eeterlik õli hommikul ning lase sel veel paar tundi seista.

Kui soovitakse saada pruuni tulemust, siis indigo segatakse kokku vahetult enne värvimist leige keedetud veega. Seejärel lisatakse indigo hennale ning kogu pasta tuleb siis väga-väga korralikult läbi segada, et tulemus ei jääks laiguline.

Henna pealekandmisel tuleb kindlasti kasutada kummikindad.

Juuksepiiri, kõrvalestad ja -tagused võib teha kokku rasvasema kreemiga - see väldib henna kinnitumist nahale.

Pasta võib juustele kanda kas pintsli või kätega, kuidas mugavam on. Kandke henna juustesse salkhaaval ning lõpuks masseerige kogu juuksemass kergelt läbi. Kui henna satub peanahale, siis on see väga hea. Nii peabki olema.  

Kui pasta on pähe kantud, siis võiks juuksed pealaele üles panna, nii et kaelale midagi ei jääks, ja katta kogu juukseosa toidukilega. Kui seda ei ole, sobib tavaline kilekott ka, aga toidukile on parem - liibub tihedamalt vastu nahka ja kui henna peaks hakkama nö jooksma, siis ei jookse nii palju mööda kaela ja nägu laiali. Kogu selle asja otsa keerata froteerätt turbaniks - hea, kui on selline vana, millest ei ole kahju, kui hennaplekiliseks saab. Või nt mõni vana soe paks müts (minul on üks vana talvemüts hennamütsiks saanud). Kui hennaga siis näiteks saunalavale minna, ei lase müts või turban pastal üle kuumeneda, samas hoiab see oma kehatemperatuuriga tekkinud soojuse pastas kinni. Ja kui henna peaks jooksma hakkama, siis on vana rätt hea, hoiab osa vedelikust kinni.

Henna tooni sügavus oleneb pealhoidmise ajast - mida kauem hoida, seda sügavam ja tugevam tulemus tuleb.

Peale henna, henndigo, senna või indigo välja loputamist võib juukseid šampooniga pesta ja kui selleks on vajadust, siis tuleb kasutada palsamit ja olla pärast loputamisega hoolikas, nagu ikka.

Kõige parem on BAQ (body art quality) henna - see on puhas, ei sisalda lisaaineid, pulber on peeneks sõelutud ja keskmisest palju kõrgema värvisisaldusega. Kõige kindlam ja mugavam valik. Sedada hennat võib kasutada keemiliselt värvitud või töödeldud juustel. Selle henna peale võib teha keemilist värvimist, kuid hennapunane sööb ennast heledatest värvidest pikalt läbi ning henna täielik väljasaamine juustest ei ole väga lihtne.

Meil väga kaua levinud henna kokkusegamise juhend ütles: kallake hennapulbrile peale keeva vett, laske jahtuda ja kandke pähe, nii kuumalt kui võimalik. Tegelikult tuleb henna segada toasooja vedelikuga. Kui hennast värv kuuma või tulise vedelikuga nö lahti ehmatada, siis saab sellega küll kiiresti toimetama hakata, kuid toon tuleb kehvem, kipub luituma ja kiiremini kuluma.

Henna vajab värvusreaktsiooni käivitumiseks happelist keskkonda - vedelik, millega hennat segada peab olema hapu. Seetõttu tavaline vesi ei sobi. Soovitav on vesi, millega haput vedelikku lahjendada, enne ka läbi keeta. Juuste jaoks sobib igasugune happeline vedelik, sellise kangusega et ise juua saaks. See ei pea olema sidrunimahl, isegi tsitruseliste oma mitte - inimesed, kes on tsitruselistele allergilised võivad kasutada ükskõik millist muud mahla - õun, jõhvikas, sõstrad. Paljud inimesed keedavad endale ise mingi segu, mille komponendid varieeruvad, vastavalt isiklikele eelistustele - must, salvei või aedliivatee, tamarind, kaneel, nelk, roosiõielehed. See on tõeline loominguline kokkamine ja pakub palju võimalusi.

Henna paremaks oksüdeerumiseks lisatakse pastale vahel ka eeterlike õlisid, aga mitte igasuguseid. Need on eeterlikud õlid, mis sisaldavad monoterpeenseid alkohole. Eeterlikud õlid võivad olla ärritajad ja allergeenid, seetõttu peab nende kasutamisega ettevaatlik olema. Teepuu on väga hea - kuigi tugeva lõhnaga, ei jää see nahale ega juustele püsima. Teepuu on põletikuvastane. Kuid teepuu võib olla allergeen ning inimesed, kes on allergilised teepuule, peavad vältima ka cajeputi ja niaouli õlidega kokku puutumist. Lavendel on hea terpeen ja ilmselt üks ohutumaid eeterlike õlisid. Nelgipungaõli on hea, samuti kardemon, aga mõlemad on väga tugevad ärritajad ning nende kasutamisega peab olema väga ettevaatlik. Salvei, rosmariin ja tüümian (aedliivatee) on samuti head, kuid tugevad õlid. Vahel pannakse mõnda õli ka lõhna pärast - roos-geraanium ja roosiõli on levinumad.

Kui kedagi häirib hennalõhn üldse, siis lisage pastasegule 100g henna kohta 1 väikese kuhjaga teelusikatäis ingveripulbrit, see võtab lõhna vähemaks. Mõnedel inimestel võtab see hennalõhna juustest üldse ära. Või siis teha tee kas rosmariinist või lavendlist ja loputada sellega.

See, mis puutub hennatamise järgsesse pesemisse, on minu meelest üks kummalisemaid aspekte meil levinud või levitatavas hennakasutamises. Vanast ajast teada ja siiani Venemaal pakitud Iraani hennapakkidel leiduv info ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi hennatatud juukseid 24-48 tundi peale henna väljaloputamist pesta. Kui hennatanniinhape on juba juuksekarva sees, siis see seal ka on ja selle täielikuks eemaldamiseks on vaja kääre. Kvaliteetne ja õigesti kokku segatud henna talub väga hästi ka kloorivett ja päikest. Füüsikalise päikeseblokaatorina kaitseb henna nii juukseid kui ka nahka UV-kiirguse eest.

Puhta hennapasta ülejäägid võib panna sügavkülma. Sügavkülmas seisab henna ilusti pea aasta. Taaskasutamiseks tuleb see lihtsalt aeglaselt üles sulatada. Indigo tuleb ära kasutada kohe, see pasta sügavkülmas ei seisa.

Kui esmane toon ei ole päris see, mida ootasite, siis peab meeles pidama, et henna päris toon tuleb välja 24-48 tundi hiljem. Henna ja ka indigo oksüdeeruvad tumedamaks. Kui kasutasite indigot ja juustel on pisut rohekas helk - ka see kaob 2-3 päevaga, indigo nimelt ka oksüdeerub juustes edasi.

Sünteetilise värvi väljakasvurant võib teatud valguses jääda õrnalt näha, aga mida väiksem on vahe oma juukse ja sünteetika tumeduse osas, seda vähem see näha jääb. Ka võib juhtuda, et keemiaga töödeldud juukseosa võtab alguses hennat kehvemini peale st henna kulub sealt rutem välja. See on alati nii blondidega, tumedate juuste puhul ei ole ma sellist asja märganud.

Ja ei midagi keerulist või hirmsat, eks ole?

 
Läikehenna

Läikehenna ehk gloss kujutab endast henna, hendigo, henna/senna pulbrite või pastade segamist jogurti, juuksepalsami või õlidega. See on variant, kus taimsete tanniinide värvivad omadused seotakse juuksemaski niisutavate ja toitvate omadustega ning saadakse ühest kasutamisest mitmekordne kasu. Läikehenna kasutamise mõte ongi saada kergem toonimuutus, korralik juuksemask ning intensiivistada läiget. Ka hõlbustab õlisegudega läike kasutamine pasta väljapesemist ning üldjuhul kulub pulbreid vähem. Seega sobib läikehenna neile, kes väga värvi muuta ei taha, kuid ei pelga mõningast toonimuutust ja soovivad saada korralikku juukseturgutust. Ning ilmselt peab läikehennatajal olema väike kalduvus nn "frisuur-kokkamiseks" - kui juuksemaskide segamine ja uued katsetamisvõimalused panevad Su silmad särama, siis on see just Sinu jaoks.

Hennapunane muutub õlide ja rasvade toimel pruunikamaks ja kuldsemaks, omandab pigem messingjad toonid ning vase intensiivsus väheneb. Õlibaasil hennasegu annab reeglina pehmed, murtud toonid ja kui kasutada linaseemne- või riitsinuseõli, siis on läige tõesti tappev. Muidugi sobib läikehenna nii värvitud, hennatatud kui loomulikele punapeadele ning annab kena kuldse nüansiga läige meie nn 'kartulikoorele'.

Indigo kinnitub rasvade mõjul kehvemalt keratiini külge, kuid ometi saab sel moel üsna edukalt oma tumedat juuksevärvi turgutada. Läikehendigo sobib neile pruunikate ja tumedamate juustega inimestele, kes tegelikult ei taha väga muuta juuste tooni, küll aga saada intensiivset niisutust ja head läiget.

Blondid, kes tahavad hoida oma heledat tooni, peaksid kasutama ainult sennat.

Kõige levinumad ained läikehenna segamiseks on silikoonivaba palsam või täispiimajogurt. Aga tegelikult sobivad väga hästi ka hapuks läinud täispiim, hapukoor, õlid (oliivi, linaseemne - vapustavalt hea läige, riitsinus - karv jääb kinni, stimuleerib juuksekasvu).

Hapendatud piimatoodete puhul võib henna pulbri segada otse jogurti, hapupiima või - koore sisse. See näeb kaunikesti naljakalt roheline välja ning meenutab kergelt dipikastet. (Maitse on üsna jäle.) Neile, kes soovivad siiski tugevamat tooni, sobiks just see variant. Mass võiks jääda u 20% hapukoore paksuseks, siis ei hakka see väga voolama.

Ka õlide puhul peaks pasta olema paksem ning see lisatakse hiljem valmis hennapasta sisse. Palsami puhul võib henna segada otse palsamisse pulbrina või valmispastana. Piisab paarist teelusikatäiest.

Läike võib teha ka rohkem maskipõhise - vana hea munakollase-õli-mee mask ning lisada sellele hennat, hendigot või sennat.

Mida vähem hennat ja väiksem pealhoidmisaeg, seda nõrgem punakas toon. Pealhoidmisaeg võib varieeruda 10 minutist paari tunnini.

Henna heledamaks saamiseks on mõningaid mooduseid. Kõik need annavad aga siiski väga kergelt heledama tulemuse. Looduslikest vahenditest annab kõige vingema tulemuse sidrunimahl ja päike, aga see on juustee peaaegu sama karm nagu blondeerimine. Päris mitu tooni heledamaks saamiseks tuleb siiski kasutada sünteetikat või vesinikku ning selle lõpptulemus tuleb igal juuksel isemoodi välja.

Heledamaks tegemise meetodid toimivad kõige paremini puhta henna puhul. Kindlasti EI TOHI sünteetika või vesinikuga pleegitada henndigo või indigoga värvitud juukseid. On väga suur tõenäosus saada rohelised juuksed - blondeeriv kollane+indigosinine= roheline (kirkast lehtsalatist sügava samblani). Kui roheliste juuste saamine on eesmärk omaette, siis on muidugi teine lugu... :) Ja sama kindlasti ning samadel põhjustel EI TOHI vesinikuga eksperimenteerida seguhennadega värvitud juustel.