Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Meelika lugu  
- Meelika lugu

Minu lugu on suhteliselt tavaline. Olen pärit ateistlikust perekonnast, kus Jumalast ei räägitud ega tunnistatud ka Tema olemasolu – see oli täielikult tabuteema.

Minu esimene mälestus Jumalast on pärit ajast, kui olin 16-aastane. Sel ajal käisid paljud minu tuttavad pühapäevakoolis ja olid ristitud. Mäletan seda aega, kuna see tundus mulle nii naljakana ja naeruväärsena – istuvad kusagil kirikus ja käivad pühapäevakoolis, nagu neil muud teha polekski! Kuid kummalisel kombel suutsid nad mindki sinna meelitada – alguses ei peagi palvetama ega midagi lugema, vaid tule ja kuula jutlusi.

Nojah, eks ma siis alguses käisin seal lihtsalt istumas, kuulamas ja vaatamas, niipalju kui aega oli. Pikapeale hakkas mulle seal meeldima. Sain ka pühapäevakoolis käidud ja ristitud, sain omale uhke Piibli. Kuid ometi tundsin, et kristlus pole minu jaoks piisavalt ... suur ja kõikehõlmav ja see ajas mind segadusse. Nii ma siis jätkasin oma otsinguid, lootes, et kunagi leian ma oma elus selle, mille järgi minu hing ihkab – midagi tõeliselt suurt ja kõikehõlmavat.
Aastaid hiljem soetasin omale arvuti, millega kaasnesid Skype’i ja MSN-i laadsed suhtlusportaalid. Loomulikult sai seal suheldud paljude inimestega eri maadest – kes Indiast, kes Pakistanist, isegi korra Jaapanist jne, kuid peamised, kellega suhtlesin, olid moslemid. Samas arvasin sisimas nagu paljud eurooplased, et kes on moslem, on ka terrorist ja et moslemist mees kohtleb oma naist kui kaltsu.

Minugi teele sattus täiesti erinevaid moslemeid. Oli neid, kes vajasid Euroopa naist tasuta piletiks Euroopasse, kuid oli ka neid, kes tahtsid lihtsad suhelda.
Mitu aastat tagasi sattusin ma esimest korda Marokosse, Casablancasse. Loomulikult sai enne islamimaale reisimist lõunamaade, lõunamaa inimeste, nende kultuuri ja seaduste kohta palju loetud ja youtube’ist videoid vaadatud, kuid sellegipoolest juhtus minuga seal esimese päeva varahommikul naljakas juhtum, mis mind siiani naerma ajab. Nimelt hommikul kas nelja või viie ajal, kui mošeest kostusid palveäratuse hüüded, olin ma ikka korralikult ära ehmatatud, kuna arvasin ekslikult, et mu toas on keegi mees ja laulab midagi. Esimene reaktsioon oli tekk üle pea tõmmata ja teha nägu nagu mind polekski seal. Loomulikult sain pärast teada, et mingit meest minu toas polnud ja et see hääl tuli mošeest, kus kutsuti moslemeid hommikupalvusele.

Marokos olles sain ka teada, et moslemid on üldjuhul samasugused inimesed, samade tõekspidamistega, nagu ka kõik teised religioossed inimesed ja mis peamine – mehed ei kohtle oma naist kui kaltse, vaid suure austusega. Lausa jahmatas mind aga see, kui nägin inimesi, kes hoolimata nende varalisest seisust või kodust, kus nad elavad, omasid siiski sellist rahu ja kindlustunnet, mida on raske kirjeldada, mis on lausa kadestamisväärne!

Eestisse tagasi jõudes hakkasin rohkem islami kohta uurima. Lugesin palju ka www.islam.pri.ee lehelt. Olen islami kohta lugenud ka erinevatest raamatutest; palju on mind aidanud moslemite kuukiri Iqra.

Nüüdseks olen juba kolm aastat abielus alžeerlasega ja me elame Stockholmis. Ise ma veel moslem ei ole, sest ma ei taha, et minust saaks moslem minu mehe pärast. Moslemiks olemine ja islam on minu jaoks midagi suurt ja kõikehõlmavat ja ma tahan enne ametliku sammu astumist veelgi rohkem teada. See on minu jaoks suur ja väga oluline samm kogu ülejäänud eluks. Ma ei saa ju otsustada, et täna olen moslem ja kui äkki oma mehest lahutan, jälle kristlane. Kui oled islamiusku, siis pead seda ka 100% järgima.

Aasta tagasi tegin läbi ka oma esimese ramadaani – küll ainult paastumise osa, kuid leian, et asi seegi. Abikaasa mulle usku peale ei sunni vaid ootab kannatlikult, kunas olen ise selleks suureks sammuks valmis ja ma olen talle selle kannatlikuse eest väga tänulik.