Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Reili lugu  
- Reili lugu

Varem ei mõelnud ma kunagi Jumala olemasolu peale, et kas Ta on olemas ning milline Ta on. Keegi ei õpetanud mind niimoodi mõtlema. Väikesest peale käisin küll tihti jõuluajal kirikus esinemas ning kuulasin ka jumalateenistust, kuid ei võtnud seda kunagi tõsiselt, nii nagu ka teised inimesed minu ümber, kes samuti vaid jõuludel kirikus käisid. See oli lihtsalt tühipaljas traditsioon. Minu vanemad ei uskunud Jumala olemasolu ning see ei ole nende süü, sest nad kasvasid kommunistlikus ateismivaimus. Täna palvetan aga mina oma vanemate eest ja teen nende eest duaa'sid. Ma palun Jumalalt, et ta kaitseks mu vanemaid ja valgustaks neid, et nad leiaksid õige tee ning usu.

Kui ma ülikooli läksin, kohtasin ma seal üht noormeest, kes ei olnud päris tavaline noormees, vaid algusest peale täiesti eriline ja teistsugune. Et ta mulle ühel üliõpilasüritusel tere ütles ja päris, kes mina selline olen (sest ma ei oleks tegelikult pidanud sellel üritusel viibima, kuna see oli mõeldud teise eriala tudengitele), oli päris saatuslik samm. Mõni aeg hiljem hakkasime tihedamalt suhtlema. Ta rääkis mulle, et ei joo alkoholi ja ei söö sealiha ning ei käi naistega nii tihedalt läbi nagu see tänapäeval meie ühiskonnas kombeks on. Ning mina ei olnud millestki sellisest kunagi kuulnud, et kellegil on nii tõsised põhimõtted. Nii ma siis uurisin, et miks ja tema vastas, et on islamiusuline. See ei tekitanud minus mingit emotsiooni ning seda sel lihtsal põhjusel, et ma ei teadnud isalmist midagi. Muidugi olin ma lugenud ajakirjandusest üht ja teist, aga ma ei olnud sellele kunagi olulist tähelepanu pööranud. Nüüd hakkasin ma tõsist huvi tundma, sest ta oli esimene inimene, kelles ma nägin tõelist usku Jumalasse ja armastust Tema vastu. Me rääkisime üsna tihti Jumalast. Ta rääkis mulle islami reeglitest ja seadustest. Kõik tundus nii loogiline ja ma mõtlesin endamisi, et miks keegi mulle varem sellest rääkinud ei ole.

Tasapisi hakkasin ma ka ise islami kombeid omaks võtma. Lõpetasin sealiha söömise ning alkoholi joomise. Kui ma tema perega kohtusin ja nad üheskoos palvetasid, tõstsin ka mina käed näo juurde ning tõmbasin lõpus nendega üle näo ning laususin „Allaahu Akbar“. Ma isegi ei teadnud, mida see tähendab, aga ma olin kuulnud teisi seda ütlemas. See kõik tuli minuni kuidagi väga loomulikult ja tegi mind nii ütlemata õnnelikuks. 

Üsna pea otsustasime me abielluda, sest tundsime end teineteise seltsis õnnelikult ja soovisime sellele ka Jumala heakskiitu. Sõlmides Tallinna mošees ühe žumua järgselt oma abielu, laususin ma ka oma šahada. Ma kartsin väga seda teha, aga see oli vist hoopis jumalakartlikkus, mis minus kasvas.

Iga päevaga kasvab minu veendumus ning armastus Jumala vastu. Iga kord kui vaatan oma abikaasat, mõtlen, alhamdulillah - Jumal tänatud, et mu elu on just selline, nagu ta täna on.