Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Aile lugu  
- Aile lugu

Lood sellest, kuidas keegi on islami leidnud või islam tema leidnud, on sama erinevad, kui me inimestena oleme. Erinevad sündmused ja inimesed, kes meie ellu satuvad, jätavad meisse oma jälje ja muudavad meid vahel rohkem, kui arvatagi oskame. Ma olen alati uskunud, et ükski asi siin ilmas ei toimu juhuslikult, vaid et sündmused ja inimesed tulevad just siis, kui nad tulema peavad ja siis, kui me oleme selleks valmis.

Et rääkida teile oma lugu, pean minema ajas tagasi – lapsepõlve. Olen sündinud ja kasvanud maal. Meie pere oli suhteliselt väike – ema, isa, õde ja mina. Tegelikult kuulus sinna ka lähedal elav emapoolne vanaema. Ta oli meie sage külaline ja minu hoidja. Mäletan, et oli palju üksiolemise hetki, aga ma ei tundnud end üksildaselt, sest minu seltsilisteks olid raamatud. Lugemise sain selgeks juba nelja-aastaselt.

Jumalast ei rääkinud mulle lapsena keegi mitte midagi. Jõule meil tähistati, aga sellest rääkimine väljaspool kodu oli rangelt keelatud. Ema ja vanaema olid 1949. aasta repressiooni ohvrid ja eks nad loomulikult kartsid. Mina lapsena seda tol hetkel ei teadnud, pidasin suu ja tundsin rõõmu ilusast kuusest, mis 24. detsembril alati majja toodi, ning loomulikult kingitustest.

11-aastaselt läksin esimest korda koos emaga kirikusse, sest oli ühe sugulase leeripüha ja soovisime teda õnnitleda. Ema siis natuke seletas, et mis asi see leer on jne, mis mulle tol hetkel eriti kohale ei jõudnud. Aga kirikus mulle meeldis. See oli midagi nii suurt ja võimsat, otsekui mingi teine maailm. Massiivsed müürid, maalid, lühtrid, orelimäng ja surmtõsised inimesed. Ma olin täielikult lummatud.

Üsna varsti pärast seda, kui suures lugemisnäljas mööda raamaturiiulit kolasin, leidsin raamatu, pealkirjaga „Hajutatud müüdid“. Tegelikult oli see üks korralik ateistlik ajupesu, aga mida mina sellest teadsin. Ma lugesin seda suure huviga. Juhtus nii, et raamat, mis oli mõeldud inimesi Jumalast eemale viima, mõjus minule sootuks vastupidi. Mõtlesin, et kui nii kangesti üritatakse selgeks teha, et Jumalat ei ole, ju seal siis ikka midagi on ja minus tekkis suur soov Piiblit lugeda. Kodus meil seda loomulikult ei olnud. Ka vanaemal ei olnud. Ütles, et tal on ainult „testament“. Sellest ei osanud ma midagi arvata, sest mina tahtsin päris Piiblit, mitte mingit „testamenti“. Hiljem ma muidugi sain teada, et see ongi üks osa Piiblist, Uus Testament nimelt.

Mul oli vanatädi, kes oli sügavalt usklik. Tal oli köögilaual alati maailmatu suur vanaaegses kirjas Piibel. Käisime tal vahel külas ja talle ma siis oma muret kurtsin. Kui järgmine kord tema juurde läksin, ulatas ta mulle uhiuue Piibli ja ütles, et see on nüüd minu oma. Eks ma siis üritasin seda lugeda, aga aru suurt midagi ei saanud.

80-ndate lõpus hakkas toimuma palju kirikukontserte, üldse hakati rohkem rääkima usust ja Jumalast ning massid tulvasid kirkutesse. Niipalju kui vähegi võimalik, käisime ka meie emaga kontsertidel ja mõnikord jõudsime jumalateenistustelegi.

Mu vanemad olid ja on tegelikult õigeusu kiriku liikmed, kiriklikult laulatud. Mu õe olid nad ära ristida lasknud, aga mind mitte. Kui see mulle teatavaks sai ja küsisin, et miks te siis mind ei ristinud, vastas ema, et eks sa ise vaatad, mis sinu jaoks parem on.

1989. aasta kevadel jõudsin äratundmisele, et peaksin end ikka ristida laskma ja sama aasta sügisel läksin ka leerikooli. Õpetaja Joel Luhamets oli just Kuressaarest lahkumas uut kogudust teenima ja tegi viimase leerikursuse. See oli eriline välkkursus, kõigest kolm õhtut loenguid ja kogu lugu. Kuid mul oli veel nii palju küsimusi ...

Keskkoolis käimise kõrvalt töötasin koguduses vanurite hooldajana. Aitasin neid majapidamistöödes ja lugesin Piiblit ette. Kui keskkool läbi, sai minust samas koguduses kirikuteenija. (See on tegelane, kes paneb kõik vajamineva enne teenistusi ja talitusi valmis ja pärast sätib kõik uuesti korda.) Samal ajal astusin EELK Usuteaduse Instituuti teoloogiat õppima, sest minus oli kasvanud kindel veendumus, et pean saama kirikuõpetajaks. Sellel suurel entusiasmil hakkasid aga peagi tiibu kärpima armsad vennad Issandas ehk siis kohalikud meespastorid, kellele ei mahtunud pähe, et mingi suvaline tibi üritab nii auväärsesse ametisse pürgida. Küll ma siis kuulsin loenguid ja kirjakohti teemal, miks naine ei või olla kirikuõpetaja. Olin ikka naiivne laps küll, mõtesin, et olgu pealegi, kui nad näevad, et see pole mingi tühine tuju, vaid tõsine soov ja tahtmine, küll nad siis oma meelt muudavad. Aga võta näpust!

Abiellusin, sünnitasin poja ning lapse kõrvalt tegelesin jõudumööda ka õpingutega. Aga mida aeg edasi, seda enam sai selgeks, et kirikuõpetajat minust ei saa. Ma käisin küll aastaid praktikandina teenimas erinevaid kogudusi ning tegin matuseid jne, aga see oli ka maksimum, mida saavutada õnnestus. Kahel korral saadeti mind siiski ka diakonieksamile (diakon on kõige madalama astme vaimulik luterlikus kirikus), aga kummagil korral ma seda eksamit ei sooritanud. Nii oli lihtsalt kokku lepitud, nagu hiljem teada sain.

Öeldakse, et me saame mõnest olukorrast alles mitme aasta pärast aru, et milleks see või teine asi vajalik oli. Ehkki ma olin tol hetkel kohutavalt kurb, jõudis mulle hiljem kohale, et see ei olnudki mulle määratud. Jumalal oli midagi paremat plaanis.

2005. aastal tekkis võimalus minna Iisraeli palverännakule. Soov minna oli nii suur, et võtsin selleks elus esimest (ja loodetavasti ka viimast) korda pangalaenu. See reis oli mitmeski mõttes vajalik – mida ma siis muidugi jälle ei teadnud. Programm oli tihe, mööda erinevaid kristlastele olulisi paiku. Meie giid oli Taani päritolu juut. Pidevalt rõhutasid nii tema, kui ka reisikaaslaste hulgas olnud meespastorid, et moslemite linnaosad on ohtlikud ja räpased ja et moslemid ise on ka ühed erilised räpakollid. Näiteks Petlemma me minna ei saanud – ohtlik on. Juutide elust-olust näidati meile muidugi korralikku piltpostkaardi poolt. Ja enamus reisiseltskonda oligi veendumusel, et elu Iisraelis oleks nagu lill, ainult vastikud moslemid segavad.

Kui keegi midagi väga kiidab ja samas mingit teist asja hullult maha teeb, siis minus tekitab see hoopis vastupidise reaktsiooni. Tänaval kõndivaid moslemeid vaadates ei tundunud nad üldsegi mitte räpased. Ohtlikkuse kohta ei osanud midagi arvata. Täitsa rahulikud ja normaalsed tundusid. Templimäel oleks osad meist (ja ka mina) soovinud minna mošeesse, aga see keelati meil ära – võib jällegi ohtlik olla. Üle Jeruusalemma kaikus azaan, mis tekitas nii võõrastust kui huvi. Meile seletati, et moslemid teevad seda nimme, et juudid Nutumüüri ääres rahus palvetada ei saaks ...

Pärast seda reisi muutus nii mõndagi. Ma leidsin endas jõudu teha oma elus mitmed kardinaalsed otsused ehk teisisõnu lõpetada ära asjad, mis oleksid tulnud juba ammu ära lõpetada. Muu hulgas leidsid lõpu ka pikale veninud teoloogiaõpingud ning mõttetuks muutunud abielu. Kergendust pakkusid mõlemad. Üha enam hakkas tunduma, et elu on võimalik ka väljaspool kirikut.

Ja läks nii, et ühel hetkel olin olukorras, kus minu kui töötaja teeneid koguduses enam ei vajatud ja tegin siis otsuse, et sel juhul ei ole neil mind ka koguduse liikmena vaja. Jumalat uskusin ikka, aga inimestes, kes Tema sõna kuulutavad, olin tõsiselt pettunud. Võtsin oma paberid välja, aga mõne teise kogudusega liituma ei kiirustanud, ei tundnud mingit vajadust ka. 19 pikka aastat oma elust olin olnud kirikuga seotud ja ühtäkki ei olnud enam midagi.

Läksin koju tõelises mustas masenduses ja mul tõusis kõrge palavik. Mu vanem poeg ütles: ,,Ära muretse – ma otsin sulle töö." Seda ta ka tegi. Surfas veidi netis ja leidis sobiva töökuulutuse. Helistasin ja öeldi, et ma saadaks oma CV ning tuleks vestlusele. Niisama äkki, kui mu palavik tekkis, see ka kadus. Ma sain selle töö. Ning oh imet! Ma avastasin, et väljaspool kirikut on palju toredaid inimesi ja tõepoolest, elu ilma kirikuta ongi võimalik.

Mingil hetkel avastasin enda jaoks suhtlusportaalid. Osalt igavusest, osalt lootusest leida enda kõrvale normaalne mees. Üsna kiiresti sain aru, et sealt võib leida mida kõike, aga normaalset meest, kellega ühist tulevikku rajada, ilmselt mitte. Tundus, et valdav enamus oli seksijahil ja mõni oli lihtsalt selline, kellele olnuks hädasti vaja natuke aju juurde siirdada. Õnneks ei olnud kõik sellised. Tekkisid esimesed kokkupuuted moslemite ja islamiga. Enamikul tuli küll peale tere järgmisena armastusavaldus, aga mõni sai sellest üle ka ja oli võimeline täiesti arukaks vestluseks. Vahel vihastas mõne lausa välja, sest ega veendunud kristliku teoloogina saanud ometi küünalt vaka all hoida. Mõningad teadmised ma siiski sain ja huvi islami vastu vaikselt kasvas.

Kord, täiesti juhuslikult, kohtasin oma tulevast abikaasat. Pidasime pikki vestlusi, mis venisid teinekord vaat, et varahommikuni. Ta rääkis mulle palju islamist. Mulle meeldis, et ta mind ka kuulas, et mis on minu kogemus ja kuidas kristluses on ja siis rääkis, kuidas sama teemaga on islamis. Avastasin, et paljud Piiblist tuttavad lood on ka Koraanis olemas ja et Jeesus on ka moslemitele n-ö oma poiss, kuigi nad ei tunnista teda Jumala pojaks, sest Jumalal pole ei poega ega tütart. Ta seletas mulle ka moslemite toitumist puudutavaid reegleid. Esimene samm moslemiks saamise teel oligi see, et loobusin sealihast ja alhamdulillah, siiamaani ei ole ma sellest kordagi puudust tundnud.

Eelmisel suvel me kohtusime ja abiellusime. Esimest korda elus reisisn üksi ja veel nii kaugele, Alžeeriasse siis. Mitmed on küsinud, et kas sa ei kartnud? Mõelda vaid sa läksid üksi islamimaale, kohtuma võõra mehega, kes pealegi on veel moslem. Ega neid musti ei tea ju, mis nad teha võivad. Järgnesid tüüpilised lood araablastest, kes abielluvad eurooplastega sellepärast, et siia elama tulla ja pärast ei taha seda naist tundagi jne. Ilmas juhtub jah, paljusid asju, aga kellelgi ei ole õigust mulle häda kraaksuda, kuna ma abiellusin moslemiga. See on minu elu. Ega eestlasegagi abielludes igavene õnn ja armastus tagatud ole. Ma kartsin jah, aga ma kuniks ma reisil olin, sest ma olin üksi. Aga kui kohtusime, valdas mind selline rahu ja teadmine, et kõik on korras, ma jõudsin koju ning enam pole vaja millegi pärast muretseda. Ja nii ka oli.

Nüüd avanes mul võimalus näha, milline on tegelik elu moslemiperes. Araabia külalislahkusest olin ma muidugi kuulnud, aga üks asi on kuulda ja teine asi seda kogeda. Kuid see, kui puhtad on moslemid, võttis mul lausa suu lahti. Oi, ma oleks tahtnud öelda sellele Iisraeli giidile ja kõigile kristlikele pastoritele, et te ei tea mitte midagi, kui tulete moslemite räpasusest rääkima. Ok, tänavatel võib ju prahti olla, aga inimesed ja nende kodud on väga puhtad – niipalju kui mina nägin. Kordagi ei tundnud ma ei tänaval ega ühistranspordis mingit higi või mustuse lehka, mis meil nii tavaline on, eriti suvisel ajal. Napi kuu aja jooksul, mis mul oli võimalus Alžeerias veeta, kasvas mu veendumus veelgi, et islam on just see, mida ma vajan.

Tagasi kodus, üritasin esimest korda ramadaanipaastu pidada. Kodused ei jõudnud ära imestada, et mis hea pärast ma keset ööd söömas käin ja päev otsa ivagi hamba alla ei võta. Eks siis püüdsin selgitada. Palvetada ma siis veel ei osanud, ainult paastusin. Tahtsin näha, kas ma olen selleks üldse võimeline. Ramadaani lõppedes kutsus armas õde Aisha mind endale külla ja näitas, kuidas palvetamine täpselt käib. Pärast seda külaskäiku hakkasin palvetama. Algul oli see oi kui vaevaline, aga mõne kuu pärast tagasi abikaasa juures ja koos palvetades, sai selgemaks.

Õppida on muidugi palju ja õppima peame me surmani, aga algus on tehtud. Palju kasu on olnud Iqrast ja olen saanud tuttavaks mõne moslemist õega.

Loodan sel suvel inšaAllah taaskord Alžeeriasse sõita ja koos oma kalli abikaasa ja perega ramadaani veeta ning enne ramadaani ka lõpuks ometi oma ametliku šahada öelda, inšaAllah.

Selline on minu lugu. Per aspera ad astras – läbi raskuste tähtede poole.

Alhamdulillah kõige eest.