Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » ISLAMI PÄRIMISSEADUS » - Väljaspool islamit  
- Väljaspool islamit

Islamieelsel ajal peeti naist Araabia ühiskonnas mitte pärijaks vaid päritavaks - osaks mehe, isa või mõne muu meessoost sugulase või hooldaja varast. Naisi võis osta, müüa, vahetada jne. Üks põhjuseid, miks rikkad mekalased islami vastu võitlesid, oli naistele pärandiosa määramine, samas kui nemad pidasid naisi vaid loomadeks ja omandiks.

See ei olnud iseloomulik mitte ainult Araabia ühiskonnale vaid enamikule maailma kultuuridest, kaasa arvatud Euroopale.

Piibli suhtumist naise pärandi teemasse kirjeldab väga tabavalt rabi Epstein: „Pidev ja katkematu traditsioon piibliaegadest alates ei anna pere naissoost liikmetele – naisele ja tütardele – mingeid õigusi perekonna varale. Veelgi primitiivsemas pärimisskeemis peeti pere naissoost liikmeid lausa osaks perekonna varast ja neil polnud rohkem seaduslikke õigusi kui orjadel. Moosese seaduse jõustumisel anti tütardele õigus pärida, kui meessoost järeltulijad puudusid, kuid lesknaist ei tunnistatud pärijaks isegi sellistel tingimustel.“[1] Miks peeti perekonna naissoost liikmeid osaks pere varast? Rabi Epstein vastab sellele nii: „Neid omatakse – enne abiellumist kuuluvad nad isale, peale abiellumist abikaasale.“[2]

Piibli pärandireegleid kirjeldatakse 4. Moosese raamatus 27:1-11. Naisel ei ole mingit õigust osalegi oma abikaasa varast, samal ajal kui mees on oma abikaasa esimene pärija, isegi enne poegi. Tütar saab pärida vaid juhul, kui meessoost pärijaid pole. Emal pärandiõigus puudub, samas kui isal on see olemas. Lesknaised ja tütred pidid meessoost pärijate olemasolul ülalpidamise tagamiseks viimaste halastusele lootma jääma. Sellest tulenevalt olid lesknaised ja naissoost orvud juudi ühiskonna kõige vaesemad liikmed.

Kristlus on pikalt judaismi jälgedes käinud. Nii religioosne kui ka ilmalik seadus takistasid pikka aega tütardel nende vendadega isa pärandit jagamast. Lisaks ei olnud lesknaisel mingeid pärimisõigusi. Need ülekohtused seadused säilisid kuni 19. sajandi lõpuni.[3]



[1]              Epstein, L.M. (1973). The Jewish Marriage Contract, New York: Arno Press, lk 175.

[2]              Epstein L.M. (1973). The Jewish Marriage Contract, New York: Arno Press, lk 121.

[3]              Gage, M.J. (1893). Woman, Church, and State, New York: Truth Seeker Company, lk 142.