Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Irise lugu  
- Irise lugu

Nii kaua kui mäletan, on Jumal olnud minu elus mingis abstraktses vormis alati olemas. Maakodus, mis  tollal oli natuke hooldamata, peegeldus mingi looduse ülemvõim. Istusin pikka aega oma kohas - väljaehitamata verandal,  ja imetlesin, kuidas kõrged kased tuules kõikusid ja omal moel sümmeetriline kinnikasvanud lillepeenar mind ümbritses. Seal rääkisin ma Jumalaga ning "mängisin“ palvetamist. Kuidas - ei mäleta, ainult tunne on meeles. Enne kooli jäi see minu sisse ning ei tea, kas üldse kellelegi sellest oma peres rääkisin.

Koolis jagati kord laste Piibleid ning muud kristlikku kirjandust, mis minu teise või koguni kolmanda põlve ateistidest vanemaid suhteliselt häiris. Mingil põhjusel lugesin aja jooksul siiski need materjalid läbi, võibolla kohusetundest – ikkagi koolist antudi ju. 12-aastaselt küsisin oma emalt pikka aega vaevanud küsimuse:„ Miks ehitavad kristlased kirikuid, kui Piiblist on näha, et Taavet palvetas oma toanurgas ihuüksi?“, millele tal vastust ei olnud. Ma mäletan aga haruldaselt selgelt just illustratsiooni palvetavast Taavetist, kuldpruunide juuste ja harda näoga, mis tundus tõesem kui kirikuõpetajate manitsev toon, mida aeg-ajalt ikka kuulsin, kasvõi kooli jõulukontsertidel Kaarli kirikus. Igatahes vastust ma ei saanud ja sellega minu poolt kristlus sinnapaika jäigi.

Läbi aastate edasi minnes hakkasin otsima väljendust oma jumalatunnetusele, kasvõi seletustki, et seda jagada, ning hakkasin tasapisi õppima ja uurima erinevaid religioone ja mõtteviise. Kuna kristluses olin ma pettunud eelnevalt toodud argumendi tõttu ja teismeeas oli "lahedam“ olla alternatiivne, siis jäid suured religioonid kõrvale.  Käisin oma otsingutega sisuliselt kogu maailma kultuurid läbi, kuni ülikooli alguseks leidsin pikema peatuskoha taoistliku filosoofia ja hiina energiate juures. Süda ei olnud sisimas rahul ja otsis, ent igapäevaelu hakkas oma osa nõudma ning uued sõbrad ja õppetöö jõudsid esikohale.

Kuni päevani, mil kirjutasin alla nõusoleku osaleda haridusliku lauamängu koostamisel, kus igal inimesel oli oma vastutusala, vastavalt tema võimalikule pädevusele. Minu osaks sai kunst, filosoofia ja religioon. Algul tööplaani tehes, jagasin naiivselt inimkonna mõttemaailma kaheks – ida ja lääs – kuni hetkeni, kus pidin paigutama kusagile ka islami. Ma ei teadnud sellest eriti midagi, ent siiski ei suutnud ma poolt valida. Panin siis islami kahe tulba keskele.

Hilisematel kuudel, intensiivse töö käigus kasvasid mu teadmised tasapisi. Nende sündmustega samaaegselt läksin 2010. a sügisel Rootsi vahetusüliõpilaseks, kus juba mõne nädala möödudes läksin kaasa ühe teise tudengiga tegema filmi immigrantide linnaosast Malmös, Rosengårdis. Ma nägin esimest korda pearättides ja abaaja'des naisi. Mu esimene mõte oli: ,,Oi, nad on nii ilusad ... ja isegi vist õnnelikud niimoodi."

Meie intervjueeritavatest kutsus üks moslemist naisterahvas meid – võõraid eurooplasi – külla enda juurde sööma. Sain esimese, suht kummalise, sissevaate ühte Kuveidist tulnud moslemiperekonda. Minuga koos koolis oli ka väga palju vahetusüliõpilasi Iraanist ja teistest moslemiriikidest. Ääri-veeri hakkasin neilt vahel midagi küsima. Eriti oli abiks üks Egiptuse noormees, alati viisakas ja naeratav. Ta pani mind rääkima, mida ma arvan Jumalast ja ükskord ütles, et oma peas ja südames ma olengi moslem. Ja tõesti, ma leidsin inimese, kogukonna, maailma, kes jagavad minu nägemust Jumalast. Nendega ei pea ma seda varjama, vaid saan oma tõekspidamisi vabalt väljendada. Äratundmine oli niivõrd tugev, et esimese hooga ma isegi vist eitasin seda. Ütlesin, et see pole võimalik, proovisin oma tunnetele vabandusi leida.

Tagasi Eestis, tõin töö ettekäändel vanematekoju raamatukogust eestikeelse Koraani tähenduse tõlke, lugesin igasuguseid materjale internetist, vaatasin kuidas rätti pähe siduda jne. Kuigi äratundmine oli südames olemas, oli hirm lähikondsete hukkamõistu ees suur. Ma ei suutnud endale tunnistada, et leitud tõde on suures religioonis, et see on koguaeg olnud mul silme ees, ent olen selle ära põlanud. Tänu Jumalale, siiski juba juunikuus ütlesin šahada ning minu uus lugu oli alanud.

Ma käisin samal suvel Egiptuses, hidžaab tundus seal loomulik samm, kuigi mu garderoob sama ei arvanud. Ja Eestisse naastes oli see ääretult raske koorem, eriti keset suve, kuid kord pähe pandud rätti ei lubanud süda enam ära võtta.

Kuna olen otsapidi seotud disaini ja kunstiga, oli riietus mulle alati olnud meedium enda väljenduseks ja pikkade seelikute ning rättidega ei osanud ma aga kuidagi ümber käia. Alles nüüd, kümme kuud hiljem, hakkab sügavam arusaamine islami olemusest ületama sellega seotud hirme ja oluliseks tõusevad palju elulisemad asjad, kui et mis värvi on kangas, mis mind katab.