Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kätlin A. lugu  
- Kätlin A. lugu

Usun, et ka minu lugu sai alguse sellest ajast, kui olin alles väike tüdruk. Mu vanemad on kristlased, kuid mitte just sügavalt usklikud, umbes nii, nagu iga kristlik pere Eestis. Raamaturiiulis leidus meil isegi Piibel ning lapsena oli mul ka paar raamatut, mis rääkisid usust (lood Jeesusest näiteks). Ema õpetas mulle kristlust ja jumalakarlikkust ning natuke õppisime isegi koolis. Mäletan, kuidas pidime Meie Isa palve selgeks õppima.

Juba väiksest peale olen Jumalasse uskunud ning isegi kui käisin soovikaevu münte viskamas, siis ei soovind ma oma soove mitte kaevult ega mündilt, vaid ikka Jumalalt. Ma ei saanud päris hästi aru, kuidas see münt seal kaevus mind nüüd aitab. Samas ei uskunud ma aga kunagi, et Jeesus oleks Jumal, kuna see ei olnud minu jaoks absoluutselt loogiline.

Väikesena üritasin ka Piiblit lugeda, kuid väga kaugele ma ei jõudnud, sest seda oli raske lugeda. Hiljem leidsin lihtsustatud versiooni, kus räägiti lugusid prohvetitest ja see mulle täitsa meeldis. Lugesin vist üle poole raamatu läbi. Mäletan aga, et lugesin Vanast Testamendist sealset kümmet käsku, mis olid erinevad sellest, mis meile koolis õpetati. Näiteks ei mainitud koolis kunagi, et Jumalat ei tohi kuidagi kujutada (joonistada jne), kuna see on patt. Kuidas siis on võimalik, et kirikud teevad pattu sellega, et neil Jeesusest maalid on (kui uskuda, et Jeesus on jumal)? Tegelikult ei saanud ma sellestki aru, miks Jeesust koguaeg ristil kujutati ning miks rist on midagi püha, kui Jeesus selle läbi tapeti.

Jõulude ajal käisime igal aastal kooliga kontserti andmas ning mäletan ennast iga kord ringi vaatamas ning mõtlemas, miks on nii või miks on naa. Mul oli palju küsimusi, kuid vastust ma neile ei saanudki.

Kunagi oli meil tund, kus õpetati erinevaid uske ning mu sõbrannad väitsid, et Jeesus on Jumal. Ma ei saanud sel ajal veel aru, et mõned inimesed usuvadki seda ning vaidlesin neile vastu. Ausalt öeldes arvasin ma, et nad on lihtsalt rumalad, et sellist tobedust väidavad. Alles Inglismaale kolides hakkasin aru saama, millesse inimesed usuvad. Minu jaoks oli see imelik – nimelt olin ma alati arvanud, et see on loogiline, et Jeesus ei saa Jumal olla ning eeldasin, et kõik jagavad minuga sama loogikat.

Teismelisena hakkasime õppima evolutsiooniteooriat ja lähimat ajalugu ning see viis selleni, et mingil hetkel olin ma usus pettunud: nii palju vägivalda ja ebaausaid tegusid on peidetud just nimelt usu taha. Ma ei saanud aru, miks keegi otsustab, et tema on nüüd püha mees ning võib teha mida iganes ja öelda, et see on usu nimel. Lõpuks otsustasin, et kristlus on tobe ning väitsin isegi, et olen ateist. Läksin lausa nii kaugele, et väitsin, et kes iganes usu "välja mõtles", peab ikka hiiglama suure kujutlusvõimega olema. Astaghfirullah!

Oma usu Jumalasse sain tagasi, kui kolisin Inglismaale. Töötasin lapsehoidjana juudi peres, kuid see mind usulises mõttes ei kõigutanud. Nendesse ma halvasti ka ei suhtunud. Pigem leidsin, et nende traditsioonid olid huvitavad. Samuti avastasin, et mul tekkis austus inimeste vastu, kes oma usku tõsimeeli järgisid, olgu see usk siis mis iganes.

Juhtus selline lugu, et ühel päeval olin teel oma sõbranna juurde, kes elas Londonist väljas ning peletasin rongis igavust, lugedes oma tolle aja lemmikautori Paulo Coelho raamatut, mis pajatas veidi usuteemadest. Tegelikult arvan ma nüüd, et see raamat on halb, sest see millest Coelho kirjutab, on üdini vale (maagia, inglitega rääkimine, mis tegelikult on ilmselt džinnidega rääkimine jne), aga siis ma seda ei teadnud ja need valed asjad ei olnudki need, millesse uskusin. Ma ei teagi, mis mulle täpselt nii mõjus, kuid ühel hetkel panin ma oma raamatu maha ning hakkasin (mõttes) vabandust paluma. Palusin vabandust, et olen nii kaua väitnud, et Jumalat ei eksisteeri ning lubasin, et ei kaota enam kunagi oma usku. Palju see sündmus minus väliselt midagi ei muutnud, kuid ma usun, et see oli vajalik samm islami poole. Tol hetkel olin siiski religiooni mõttes segaduses ning otsustasin, et ma ei peagi ühtegi religiooni järgima, vaid võin lihtsalt Jumalasse uskuda ning üritada hea inimene olla. Kristlus oli ausalt mulle igatepidi vastukarva.

Läks päris kaua aega, enne kui oma tee islami juurde leidsin. Kohtasin eesti tüdrukut, kes on abielus moslemist mehega ning neil on kaks kaunist last, mašaAllah. Kui ta oma usust rääkis, sain aru, et islam pole pooltki nii halb kui meile üritatakse näidata. Nii palju, kui ma mäletan, polnud mul kunagi midagi moslemite vastu, sest ma ei teadnud neist suurt midagi ja polnud ka mu loomuses kedagi pimedalt vihkama hakata. Lõplikult islami juurde tõi mind aga mu praegune abikaasa, alhamdulillah.

Kohtasin oma abikaasat pea kolm aastat tagasi ja alguses ei teinud me islamist juttu. Ma teadsin, et ta on moslem, kuid ega ma suurt sellest ei mõelnud. Alles peale poolt aastat hakkasin ma selle usu vastu rohkem huvi tundma, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas inimesed siiani ikka veel nii tugevalt sellesse usuvad. Pean silmas seda, kuidas naised on nõus end täiesti kinni katma, isegi sellisel vabal maal nagu Inglismaa. Samuti nägin ma moslemites iseloomujooni, mis mulle muljet avaldasid. Eriti just see, kuidas nad oma peret ja sõpru absoluutselt kõigest tähtsamaks peavad. Eurooplased võivad öelda, et teevad sama, aga kui nägin moslemite käitumist, sain aru, mis erinevus on. Nii ma siis hakkasingi küsimusi esitama ning oma boyfriend'iga nendel teemadel arutlema. Mis mulle väga meeldis oli see, et kõigel on väga selge ja loogiline seletus. Ei osanudki millegile nagu vastu vaielda, sest ei leinud miskit halba või valet selles usus.

Mida kauem ma oma tulevase abikaasaga koos olin, seda rohkem hakkasin mõtlema ka meie tulevikust ning ma teadsin, et ta tahab vaid moslemist naisega abielluda. Seetõttu otsustasin islamile võimaluse anda. Otsustasin, et hakkan islami kohta õppima, et näha, kas ma kunagi kaaluksin usku pöörata. Olin religiooni suhtes natuke skeptiline ning ma ei oleks eales usku pööranud, kui ma sellesse 100% uskunud ei oleks. Ma arvan, et see pole ime, et mida rohkem ma lugesin ja õppisin, seda rohkem ja rohkem mulle islam meeldis ning sai kindlamaks ja kindlamaks, et ühel päeval saab ka minust moslem.

Vahepeal kohtasin üht inglannat, kes oli juba kolm kuni neli aastat moslem olnud ning kandis isegi niqab'i. Ta aitas mind väga palju ning õpetas mulle asju, mida ma islamist veel ei teadnud. Kuid põhjus, miks ma teda mainin, on see, et enne kui teda kohtasin, olin ma otsustanud, et isegi kui ma moslemiks hakkan, ei kanna ma hidžaabi, kuna minu jaoks oli see liig. Ma sain aru, miks inimesed seda kannavad ja ma austasin neid, kes kannavad, kuid ise ei soovinud ma seda sammu astuda. Kui aga selle neiuga maha istusime ja ta mulle oma loo rääkis, nägin ma, et ta oli täpselt samasugune neiu nagu mina. Me olime väga sarnased ja kui tema suutis nii suure sammu teha, et end kinni katta ja oma elu täielikult muuta, siis miks mina kehvem olen ja seda teha ei saa? Ehk siis just see neiu suutis mind hidžaabi kandmise suhtes ümber mõtlema panna. Kõige naljakam on aga see, et ta ei üritanud mind kunagi veenda, et ma seda tegema peaksin.

Ühel ramadaanil otsustasin, et proovin ka paastuda, kuigi ma polnud veel ise moslem, kuid olin juba ära otsustanud, et järgmisel aastal samal ajal juba olen. Naljakas lugu juhtus aga sellega. Nimelt usust lugedes ning samal ajal paastudes, tõusis mu imaan ning lõpuks hakkasin ma end kehvasti tundma, kuna ma muudkui moslemiks saamist edasi lükkasin. Pealegi oli ka hirm selle eest, et me ei tea ju kunagi, mil meie eluküünal kustub ning kui ma sureksin mittemoslemina, läheksin ma ilmselt põrgusse.

Probleem seisis minu jaoks aga selles, et usku pööramine tähendaks, et ma kas abiellun oma mehega kohe, või siis hoian temast eemale, sest oma moslemielu ei tahtnud ma küll kohe nii suure patuga alustada. Tema tahtis aga alguses pea aasta oodata, kuniks ta oma vanematele külla läheb, et siis neile oma plaanidest näost näkku rääkida. Mina ei tahtnud nii kaua oodata, kuid ei teadnud mida teha, kuna ei tahtnud ka temalt midagi välja pressida. SubhaanAllah, samal ajal hakkas ka tema end süüdi tundma, et ta haraam suhtes nii kaua on olnud ja vanematele valetab ning me otsustasime, et ta teatab oma plaanist vanematele läbi telefoni ning abiellume kohe. Õnneks olid vanemad nõus ning meie otsuse üle rõõmsad.
Nii saigi. Hakkasin moslemiks ning nädalake hiljem läksime juba oma nikääh'ile.

Kohe, kui ma oma šahada ütlesin, alustasin ka hidžaabi kandmist ning ei kujuta ilma selleta avalikku kohta minemist enam ettegi. Palvetan viis korda päevas ning üritan olla hea moslem. Inimesed tööl olid natuke üllatunud, kuid samas nad juba teadsid, et varsti see juhtub niikuinii.

Esimene päev hidžaabi kandes oli natuke hirmus, ma lausa värisesin enne nende ette ilmumist, kartes, et nad minusse kuidagi teisiti suhtuma hakkavad, kuid alhamdulillah, nad ei muutnud oma suhtumist mitte kuidagi, vaid soovisid mulle selle sammu astumise puhul õnne.

Kohe päris alguses juhtus ka selline naljakas lugu. Moslemiõdedel on ikka tavaks üksteisest tänaval möödudes Assalamu aleikum öelda, isegi kui üksteist ei tunta ning kui üks neiu mind nõnda tervitas, olin ma üllatunud, et kus ta teab, et ma moslem olen. Hiljem naersin oma rumaluse üle, kuna olin unustanud, et ma hidžaabi kannan.

Ma olen nii õnnelik, et mu vanemad suhtuvad islamisse hästi. Ka neid on meedia mõjutanud, kuid nad usaldavad mind ning inšaAllah suudan neile tõestada, et islam on õige usk. Pealegi arvan, et olen just oma emalt pärinud selle, et ei mõista kedagi hukka nende nahavärvi, usu või rahvuse tõttu.
Islam on parim asi, mis minuga juhtunud on ja ma olen Allahile nii tänulik, et ta mulle teed näitas ning mind oma valgusega õnnistas.