Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » RASSISM JA ISLAM » - Islamofoobia  
- Islamofoobia

RASSISMI UUS LUBATUD VORM?

Islamit nähakse väga erinevas valguses. Aastal 1996 uuris Runnymede Trust inimeste arvamusi islamist. See näitas, et inimestel on islami suhtes väga erinevad hoiakud. Nendest seisukohtadest mõned negatiivseimad :

I – islamivastane vaenulikkus on loomulik ja normaalne

S - separaatne, seksistlik

L – liigategev, loogiliselt mitteseletatav ja liikumatu
A – agressiivne ja terrorismi abistav
M – „muu“
O - ohtlik
F – (islamo)foobiat kasutatakse õigustusena
O – „oota sa“ suhtumisega
O – ometi ka jõuline ja vägivaldne
B – barbaarse kultuuriga

I – ideoloogia, mida saab kasutada poliitikas ja sõjas

A – algeline
 

Islamofoobia tähendab põhjendamatut hirmu islami ja moslemite vastu. See väljendab erinevaid rassismi akte, diskrimineerimist ja sallimatust moslemite ja nende kogukondade suhtes. Islamofoobsed teod avalduvad arvukatel viisidel: osad neist on nähtavad ja ilmsed; teised jälle varjatud ja vaevu hoomatavad. Islamofoobiline käitumine võib endaga kaasa tuua ka erineva tõsidusega ahistamist. Moslemeid võidakse ähvaradada või isegi rünnata; mošeesid, islamikeskuseid ja muid moslemitele kuuluvaid paiku hävitada, lõhkuda või muul viisil rüvetada; islami sümboleid meedia vahendusel mõnitada.

Moslemite diskrimineerimise põhjusteks võivad olla nii islamofoobsed hoiakud kui ka

rassistlik ja ksenofoobne vimm, kuna need elemendid on tihtipeale omavahel põimunud.[1]

Aeg-ajalt kajastatakse uudistes, jutlustes, poliitilistes kõnedes ja TV debattides negatiivseid stereotüüpe nii islami kui ka moslemite kohta. Seda peetakse täiesti normaalseks nähtuseks.

Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse (EUMC) raporti andmetel peaks ajakirjandus olema selles suhtes valvsam, mida ja kuidas ta kajastab, et tagada teemade käsitlemisel korrektsus ja kõikehõlmavus.[2]

Nii mõnigi uudis või lugu oleks absoluutselt vastuvõetamatu, kui selle sihtmärgiks oleksid juudid, mustanahalised või muud vähemusrühmad, kuid moslemite ründamisest suudetakse alati kuidagi „üle libiseda“ ning seda peetakse normaalseks. Üldise tavana süüdistatakse lääneriikide moslemitest kodanikke tihti selles, et nad ei ole isegi korralikult ühiskonda integreerunud, mille läbi pannakse nende riiklik ja poliitiline ustavus küsimärgi alla. Moslemitest räägitakse kui teiste kõrval demokraatiasse, põhiseadusesse ja inimõigustesse vähem pühendunud isikutest.

Üks Euroopa ajakirjanik kirjutas jaanuaris 2004: Araablased ähvardavad meie tsiviilelanikkonda keemiliste ja bioloogiliste relvadega. Nad lubavad enesetaputerroristid läänes ja Ameerika linnades lahti lasta. Nad üritavad meid terroriseerida ja meie elud lõhestada.

Loo iroonia seisneb aga selles, et nende lausete kirjapanija soovis tegelikult rääkida Iraanist ning uskus, et Iraan on araabiariik ja seega on tal lubatud rääkida „araablastest“. Kas see pole mitte parim näide kitsarinnalisusest, võhiklikkusest ja vaenu õhutamisest?

Islamofoobia ei tõota kellelegi head, sest see loob ühiskonnasiseseid konflikte ja mõrasid, kokkupõrkeid ja vastandumist, mida üheski ühiskonnas vaja pole.

Islamofoobia mõiste kasutamine võttis hoogu 1980-ndatel aastatel. Briti siseminister Jack Straw lasi selle käiku 1997-nda aasta novembris Runnymede raportis Islamophobia: A Challenge for Us All. See raport defineeris islamofoobiat järgmiste sõnadega: Õudus, viha ja vaenulikkus islami ja moslemite suhtes toimib suletud arvamuste tsüklitena, mis süvendavad hukkamõistvaid ja halvustavaid stereotüüpe moslemite ja nende uskumuste suhtes.“ Islamofoobia on maailmavaade, mis sisaldab alusetut moslemite kartust ja põlgust, mida peetakse õigusega diskrimieerivaks“.

Islamofoobial on ühiskonnas väga lai haare, alustades poliitikast ja lõpetades haridussüsteemiga. Terminit „islamofoobia“ kasutatakse jätkuvalt, kuid erinevatel viisidel. EUMC avaldas oma esimese suurema raporti sel teemal peale 9/11 rünnakuid. Raportis olid välja toodud moslemitevastased rassistlikud ja diskrimineerivad muutused 15-s EL-i liikmesriigis. Need leiud näitasid, et islami kogukonnad ja teised haavatavad rühmad on pärast 9/11 muutunud suurenenud vaenulikkuse objektideks. Paljudes Euroopa liikmesriikides on lihtrahva suur hirm veelgi süvendanud juba olemasolevad eelarvamusi, ka õhutanud kallaletungile ja ahistamisele. Samas on näha ka suurenevat huvi islami vastu.

Islamofoobia on rassismi üks vorme ja kõik kohusetundlikud isikud, valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid peavad selle vastu võitlema.