Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » RASSISM JA ISLAM  
RASSISM JA ISLAM

Rassismist islamis ei olegi eriti midagi rääkida – islami seaduse järgi on rassism keelatud. Prohvet Muhammed(صلى اﷲ عليه وسلم) ütles oma hüvastijätujutluses – mis oma olemuselt on kokkuvõte kõigest kõige olulisemast islamis – muu hulgas: „... Kogu inimkond pärineb Aadamast ja Eevast, araablane ei ole üle mittearaablasest, nagu ka mittearaablane ei ole üle araablasest; samuti ei ole valge (inimene) üle mustast, nagu ka must ei ole üle valgest; välja arvatud jumalakartlikkuses ja heades tegudes. Teadke, et iga moslem on teisele moslemile vennaks ja moslemid moodustavad ühtse vennaskonna...“ (Bukhari, Muslim).

See muidugi ei tähenda iseenesest, et maailmas poleks ühtki rassistist moslemit – loomulikult on! Nagu ühegi riigi seadus ei muuda kõiki selle riigi kodanikke automaatselt seaduskuulekaks, nii ei tee ka islami seadus automaatselt kõigist moslemitest ingleid. Näiteks võib tuua osade rikaste Pärsia lahe riikide moslemite suhtumise, mille kohaselt nad peavad end paremateks kui kõik muu rahvas Maa peal – nafta olevat Jumala eriline õnnistus neile. On veel moslemeid, kes peavad end teistest ülemateks, kuna kuuluvad teatud hõimu või klanni. Selline käitumine peegeldab väga selgelt islamieelse ignoratsusaja käitumist, mille Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) väga rangelt hukka mõistis. Veel võivad moslemid end teistest ülemana tunda, kuna nende emakeel on juhtumisi Jumala ilmutuse – Koraani – keel.

Islami ajalugu näitab mõnel oma leheküljel eriti huvitavaid rassismi ilminguid – näiteks kohitud orjade erinevatesse kategooriatesse klassifitseerimist selle järgi, kuidas nende higi haiseb. Selle kategoriseeringu järgi oli ühiskonna kõige madalamaks kihiks slaavlastest kohitud orjad, kuna nende higi hais pidi kõige vängem ja ebameeldivam olema.

Põhjuseid end teistest paremaks pidada on muidugi palju enam. Samas ei tohiks omavahel segi ajada rassismi (enda grupi teistest paremaks pidamist) ja lihtsalt soovimatust end liialt „võõraga“ siduda. Islam taunib täielikult ideed, et üks inimene võiks teisest ülem olla vaid ta päritolu, rassi vmt tõttu, kuid samas ei peeta rassismiks soovimatust väljaspoole oma kultuuri abielluda, kui see ei ole tingitud n.ö üleväärsuskompleksist. Naisel on lubatud keelduda abiellumast mehega, kes võib olla küll hea moslem, aga on pärit täiesti teisest kultuuriruumist ja kelle kombed ja elustiil on tema omadest väga erinevad. See ei tähenda automaatselt, et ta peaks seda meest endast alamaks või ennast mitte väärivaks, vaid kõigile on ju teada, et erinevate kultuuride vahelised abielusidemed nõuavad abielupaarilt palju rohkem tööd ja kompromissioskust. Võib-olla pole see konkreetne naine (või mees) selleks valmis. Seega seni, kuni ta keeldumise põhjus ei seisne selles, et ta kosilast tema rassi, nahavärvi, kultuuritausta vmt tõttu endast alamaks peab, ei ole tegemist rassismiga. Inimesel on õigus valida oma partneri kultuuritausta, samamoodi kui on loomulik, et kõigile meestele kõik naised ja kõigile naistele kõik mehed füüsiliselt ei meeldi.

Seega, kuigi maailmas leidub rassistlikke moslemeid, ei ole nende rassism tingitud mitte islami seadusest vaid nende konkreetsete inimeste isiklikest arvamustest ja veendumustest. Õige uskliku südames aga rassismile kohta ei ole. Üks islami olulistest printsiipidest on vendlus kõigi moslemite vahel, olenemata nende nahavärvist, emakeelest, kultuuritaustast, majanduslikust olukorrast või muust taolisest. Ainus, mis loeb, on imaan (usk) nende südames. Vendluse ja ühtluse parimaks väljenduseks on islami viies tugisammas – palverännak Mekasse. Kõik moslemimehed, kes koos palverännakul on, kannavad ühesugust ihraami, palvetavad samal ajal ja samas suunas, must kõrvu valgega, õpetlane kõrvu kirjaoskamatuga, kuningas kõrvu kerjusega. Ka paast aitab kaasa moslemite vendlusele ja ühtsustundele.

610. aastal, kui Jumal Prohvet Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) oma sõnumit ilmutama hakkas, valitses araabia ühiskonnas klanni süsteem. Kuigi ühiskond oli väga tugevalt kihistunud, võitis islam algusest peale väga erinevatest kihtidest pärit inimeste südamed, muutes islami-eelse aja ühiskonna kõrgeimate ja madalaimate kihtide esindajad vendadeks ja sõpradeks.

Juba oma algusest on islam rassismi vastu võidelnud. Näiteks võib kasvõi tuua selle, kuidas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oma erinevatest rassidest ja kultuuridest kaaslasi alati võrdselt kohtles. Tema kaaslaste hulgas oli näiteks mustanahaline Etioopia ori Bilal (رضي اﷲ عنه). Kui Bilali (رضي اﷲ عنه) omanik Ummayah ibn Khalaf teada sai, et ta oli moslemiks hakanud, hakkas ta teda füüsiliselt piinama, et teda islamist loobuma sundida. Näiteks saatis ta Bilali (رضي اﷲ عنه) raudrüüs kuuma kõrbepäikese alla istuma ning sundis ta nägu kõrvetavasse kõrbeliiva suruma. Ta ei tulnud poolsurnud Bilali (رضي اﷲ عنه) ligi muidu, kui vaid ta keha ringi keeramiseks. Seejärel lasi ta hiiglasliku kivi Bilali (رضي اﷲ عنه) rinnale panna, ise samal ajal küsides, kas ta nüüd on nõus islamist loobuma. Bilal (رضي اﷲ عنه) vastas aga aina: „Üks, Üks!“ (st Jumal on Üks ja Ainus).

Ka tänapäeval võib inimesi nende rassi pärast taga kiusata, mõnitada, peksta või isegi tappa. Aga kui paljud pealtvaatajad sellisel juhul appi tuleksid? Enamik lihtsalt ignoreeriks nähtut ja elaks oma elu lihtsalt edasi. Abu Bakr (رضي اﷲ عنه) – Meka üks rikkamaid ja austatumaid mehi – aga astus kaitsetu orja Bilali (رضي اﷲ عنه) kaitseks välja. Ta ostis Bilali (رضي اﷲ عنه) Ummayah ibn Khalafi käest lausa hiiglasliku summa eest ära ning vabastas ta orjusest. Ummayah narris Abu Bakrit (رضي اﷲ عنه), et ta oleks „väärtusetu orja“ ka vaid ühe untsi kulla eest müünud, kuid Abu Bakr (رضي اﷲ عنه) vastas: „Ma oleks ta ostnud, isegi kui sa oleksid küsinud sada untsi.“ Hiljem eraldas Abu Bakr (رضي اﷲ عنه) suure summa, mille eest lasi oma kaaslastel piinatud moslemitest orje vabaks osta.

Islam ei ole küll otsesõnu orjust keelustanud, kuid määranud hulga seadusi, mille kohaselt paljude pattude lunastamiseks tuleb orjasid vabastada. Võiks öelda, et islami-eelne Araabia seisis orjajõul. Islam valmistas aga Araabiat ette ilma orjadeta läbi saama, sest kõik inimesed on Jumala silmis võrdsed. Orjadele anti enneolematud õigused – ori pidi saama kanda samu riideid mis ta omanik, sööma sama sööki, mis ta omanik. Kui mees oma orjatari vabaks lasi ja temaga abiellus, lubati talle selle eest Jumala ees tohutut tasu. Orjataride prostituudiks sundimine oli islami seaduse järgi keelatud. Neid näiteid võiks tuua veelgi.

See kõik õpetab meile, mil määral islam juba üle 1400 aasta tagasi kõik usklikud võrdseks tegi, hoolimata nende rassilisest kuuluvusest või varalisest seisust. Kõike seda selleks, et need, kes ütlevad „lää iläähä illa llaah“ oleksid ühtsed nii palvereas kui ka tunnetes oma vendade ja õdede vastu. Jumal on Koraanis öelnud: „Oo, inimesed, tõesti, Me lõime teid mehest ja naisest ja tegime teid rahvasteks ja hõimudeks, et te üksteist (erinevuste järgi) tunneksite. Tõesti, kõige auväärsem teie seas on Jumala meelest see, kes on kõige vagam (ja mitte kõige valgem või kõige rikkam). Tõesti, Jumal on Kõige Teadja ja Kõige Tundja.“ (49:13).

Islam keelustas ka usulise diskrimineerimise. Islami impeeriumi aladel elavad kristlased ja juudid olid täieõiguslikud riigi kodanikud, neile ei kehtinud vaid sõjaväekohustus ja neil oli õigus omavahelisi probleeme oma usu kohtus lahendada. Sellest tingituna arendasid moslemid, kristlased ja juudid väga pikka aega üheskoos Islami impeeriumis erinevaid teadusharusid. Paljud Pürenee poolsaare kristlikel põhjaaladel elavad juudid kolisid islamlikele lõunaaladele, kus neil oli palju lihtsam elada ja oma usku praktiseerida.

Jumal on määranud, et kõik usklikud olgu Tema silmis võrdsed. Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Ukslik on teisele usklikule nagu ehituskivi – üks toetamas teist.“ (Muslim, raamat nr 32, hadiith nr 6257).

Viimsel Kohtupäeval ei mõisteta meie üle kohut mitte meie rassi, perekonna päritolu, pangaarve suuruse või kuulsuse, vaid meie kavatsuste, heade tegude ja südamete järgi. Seega, selle asemel et muretseda rassipuhtuse, kultuuri säilitamise jmt pärast, peaksime muretsema, kas Jumal on meiega rahul. Tõesti, me kardame oma Isandalt karmi ja murettekitavat Päeva. (76:10)