Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Ruthi lugu  
- Ruthi lugu

Kuidas sain teada, et olen moslem? See teadmine on üsna värske, ehk siis alles eelmise aasta augustikuine. Aga kõikidel asjadel on ikka mingid tagamaad ja eks ma neid püüangi siis natuke avada.

Nii kaua kui ma end mäletan, olen uskunud, et on olemas mingi Kõrgem Jõud, Kes/Mis meid juhib ja teeotsa kätte näitab. Ei osanud ma aga sellele jõule nime anda ja nii olen ma otsinud sellele jõule mingit kinnitust erinevatest kohtadest. Teismelisena käisin kinos ja vaatasin ära vist kõik India filmid. Eks need suured ja ülepaisutatud tunded võlusid mind teismelisena ka, aga peamine oli muusika ja need riided. Oi, kuidas ma oleksin endale tahtnud sari ja selliseid ehteid. Just niisuguseid, nagu need rahvuslikud-iseloomulikud olid.

Juba abielus ja noor ema olles käisin leeris ja uurisin Piiblit, sain ka ristitud, aga midagi nagu ikka ei olnud päris see…

Siis mingil ajahetkel arvasin end olevat Taarausku või Maausku, kuidas nüüd täpsemalt öeldagi. Lugesin päris palju Aleksander Heintalu – rohkem küll tuntud Vigala Sassi nime all – raamatuid ja uskusin, et kõigel on hing.

Siis ei uskunud ma päris pikka aega otseselt kedagi ega midagi või ei osanud ma vähemalt endale sõnastada, mida täpsemalt uskusin.

Mingi murrang või pöördepunkt tuli asjadesse täiesti juhuslikult 2010. aasta suvel, kui suure raamatulugejana täiesti juhuslikult leidsin Maksimarketi raamatuletist olematu hinnaga Christian Jacq´i Ramses II eluloost pajatava raamatusarja osa raamatuid.  Muidugi ostsin ära ja hakkasin esimesi raamatuid lugema. Loetu köitis mind niivõrd, et otsisin võimaluse hankida ka puuduvad raamatud ning kui kogu viieosaline sari läbi oli, olin ma muistsete vaaraode usku. Ja teadsin, et pean neid kohti näha saama. Vähemalt mõndagi neist. Pealegi olin ma aastaid tagasi korra Egiptuses käinud. Siis küll Sharm el Sheikhis ja hoopis Siinai mäel, Moosese radadel. Samuti olin jooksnud läbi Kairost ja näinud Sfinksi ja püramiide ning Alabaster mošeed. Ma ei mäletanud oma esimeselt Egiptuse reisilt suurt midagi peale selle, et mošeedest aina kostuv palvekutse tõi mul kananaha ihule ja vastupidiselt paljude kirjeldusele, kuidas see jube lärm on, tõi minu hinge seletamatu ärevuse ja ma tahtsin seda aina uuesti ja uuesti kuulda.

Peale vaaraodest ja muistsest Egiptusest lugemist hakkasin otsima veel ja veel kirjandust ajaloolise Egiptuse kohta. Ja 2011. jaanuaris sai tõeks ütlus: kui midagi väga soovid, siis on sel omadus tõeks saada. Ma läksin oma teisele Egiptuse reisile, avastama iidsete vaaraode aardeid ja olin suutnud "ära rääkida“ ka oma mehe, kes oli varemabsoluutselt igasuguse araabia- või islamimaale reisimise vastu.

Egiptuse reisil oli mul kaasas meie oma eesti tüdruku Nele Siplase raamat „Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus“. Oli hea lugemine ja peale selle raamatu lugemist hakkasin lisaks Egiptusele huvi tundma ka sealsete elanike ja nende usu vastu ning otsisin ikka rohkem lugemist islami kohta nii raamatutest kui internetist. Muidugi käisime me Egiptuses ekskursioonil olles vaatamas ka Hurghada vanimat ja suurimat mošeed, kuhu me kahjuks sisse ei saanud. Ka iseseisvalt Hurghada keskuses, Sakkalas, jalutades seadsin sammud nagu hüpnotiseeritult mošee suunas, kust kostus palvehüüe. Istusime mošee ees ja vaatasime… Aga valge turist ja naine takkapihta istumas mošee juures, ei meeldinud sugugi kohalikele meestele, kes meid häbistades ära ajasid, öeldes, et inimesed palvetavad, aga meie vahime… Jah, muidugi. Ma olin riides nagu meie kliimast läinud turist ikka, ei mingit araabialikku sündsust, mehel oli ikka awra enam-vähem kaetud.

Aga tagasi tulles ma siis muudkui lugesin ja lugesin. Ja muidugi tekkisid küsimused, sest seisukohad raamatutes olid nii vastakad. Igaüks nägi ju asju omast vaatenurgast. Lõpuks võtsin südame rindu ja läbi sellise toreda asja nagu see Näoraamat on, võtsin ühendust inimesega, kellelt arvasin võimalikult adekvaatset infot saavat. Mul ju veel see lugu ka, et nüüd ligi viiekümnesena ja "ära pööranuna“, nagu seda mõned defineerinud on, ei oska ju väga keeli, et võõrkeeles lugeda. Suhtlemisega on lihtsam. Saab ju kasutada abiks kehakeelt, miimikat ja intonatsiooni, aga lugemine on hoopis midagi muud. Niisiis – läksin lihtsama vastupanu teed, võtsin südame rindu ja küsisin … ja vastasin ise mõnele küsimusele … Ja äkki nagu välk selgest taevast: KUI SA SEDA USUD, SIIS OLED MOSLEM! Võta või jäta … Ja vaata nüüd, mida sa selle teadmisega peale hakkad. Käisin nagu unes mitu päeva ja mõtlesin … mõtlesin … mõtlesin. Miks siis nüüd? Kas see ei oleks võinud varem kohale jõuda? Mis ma nüüd peale hakkan? Kuidas ma seda oma perele ütlen? Jne jne.

See oli juba eelmise aasta augusti lõpupoole, kui mind kutsuti Tallinnasse Turathi keskusesse avatud iftaar'ile ja hennapäevale. Oi, kuidas mu süda värises! Aga pärast mošees käiku hakkasid mu elus toimuma väikesed muudatused või õigem oleks öelda, ma hakkasin neid ise tegema. Loen endiselt palju nii islami kui nn islamiriikide kohta ja püüan oma saadud teadmisi vähehaaval ka edasi jagada. Õnneks on päris palju head kirjandust ilmunud ka eesti keeles. Alkohol on mu elust kadunud, ka seda püüan ikka jälgida, mida suhu pistan. Alati küll ei õnnestu reegleid jälgida, aga ma vähemalt proovin. Ma tean šahada't, aga ei ole seda tunnistajate juuresolekul öelnud. Arvan, et ei ole selleks veel küps.

Kui Iqra ilmub, siis peaksin olem tagasi oma järjekordselt avastusretkelt Egiptusesse. Seekord siis ei "hilberda" enam poolpaljalt ringi, kuigi siinkohal ma ei ole vist hea moslem – kui vähegi võimalik, tahan ikkagi päikest püüda. Meil endil on seda siin ju nii vähe ja mu tervis lausa karjub päikese järele.

Minu mõtteviisi muutumisest teavad vaid mu kõige lähedasemad ehk siis mees ja lapsed. Nad püüavad mind mõista, aga tuleb ette ka lahkarvamusi. Suur ring ei peagi teadma minu uskumistest. Peaasi, et teab see, kes nagunii on selle valiku minu jaoks valmis pannud. Ja muidugi olen palju tuge saanud inimestelt, keda ma üldsegi füüsiliselt ei tunne, aga kellega mind seob uskumine Kõrgemasse Jõusse. Alhamdulillah!