Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kaili lugu  
- Kaili lugu

Jumala peale mõtlesin ma ikka, kuid seda enamjaolt rasketes olukordades. Palusin abi Jumalalt – ma ilmselt teadsin, et Keegi on ikkagi seal üleval olemas, Kes meid hoiab ja kaitseb. Kuid sellega ka asi enam-vähem piirdus.
Islamiga olen enne väga vähesel määral mõnede moslemitest tuttavate kaudu kokku puutunud, kuid see on jäänud pigem huvitavaks lugemiseks islamiriikide tavade ja kommete kohta.
Ma ei vaevanud eriti oma pead küsimustega, kust me tuleme ja kuhu läheme ja milleks me siin oleme.
Veidi üle aasta tagasi sain tuttavaks ühe moslemiga. Suhtlesime päris pikka aega ja sellest, et tema moslem on, me eriti suurt ei rääkinud, kuni kesksuve paiku ühel päeval hakkas ta mulle rääkima islami teemal ja viis, kuidas ta rääkis asjadest, mis minu jaoks uskumatud tundusid ning tema ise seda kõike niimoodi uskudes, pani mind järele mõtlema.
Vaatasime filmi „Al-Risala“, mis pani mind tõepoolest järele mõtlema. Mul tekkis korraga nii palju küsimusi ja kõikidele küsimustele oskas ta väga asjalikult vastata.
Peale seda, kui mulle oli visatud n-ö infokild Jumala ja islami kui religiooni kohta, tekkis minus huvi edasi uurida ja islamit rohkem tundma õppida, et mis see siis täpsemalt endast kujutab. Päevade viisi veetsin ma aega arvuti taga kõikvõimalikku infot kogudes, lugedes, videosid vaadates jne. Mind lummas kõik, mis ma islami kohta lugesin ja seda enam hakkas minus samuti pikkamööda tekkima kindel teadmine, et minust saab moslem.
Enam-vähem samal ajal leidsime sõbrannaga netist teate, et Eesti mošees (ma ei teadnudki, et Eestis mošee olemas on!!!) on tulemas loengud ja mul oli hea meel, et sõbranna oli minuga nõus kaasa tulema.

Mošeesse sisse astudes ei osanud ma eriti midagi arvata ega mõelda. Sain tuttavaks ühe toreda Eesti muslimaga, kellega vahetasime kontakte ja peale seda suhtlesime enam-vähem iga päev ning suur osa minu teadmistest islami kohta pärinevad temalt.

Oma moslemist tuttavalt ma islami kohta rohkem eriti ei pärinud, kuna tundsin ennast kuidagi tema ees rumalana, et äkki ta vaatab à la mis imelikke küsimusi sa esitad. Ma tean, et see on täiesti vale arusaam, sest kindlasti oleks ta hea meelega minu küsimustele vastanud. See-eest sain ma oma küsimused esitada värskele tuttavale Eesti muslimale ja sain iga kord väga ammendavad vastused. Minu uus sõbranna on olnud väga suur abi teel islamini.

Ka islam.pri.ee kodulehe loojad on teinud ära tänuväärse töö. Kui ma laadisin alla islam.pri.ee kodulehelt eestikeelse Koraani osalise tähenduse tõlke ja seda lugema hakkasin, sain ma kohe aru, et muud varianti enam ei ole – minust saab moslem, ma teadsin seda kindlat!

Peale seda on minu elu saanud justkui uue hingamise. Ma hakkasin asjadele hoopis teise pilguga vaatama. Oli päevi, mil ma olin lausa eufoorias, tundsin, et tahan kohe ja praegu öelda usutunnistuse, kuid ikka veel keerlesid peas mõtted, et kuidas ma siis nüüd niimoodi järsku moslemiks hakkan, kuigi ma seda südames nii väga tahtsin. Mõtlesin, et õpin veel, loen ja uurin. Ma ei saa ju moslemiks hakata. Ma ei oska teha paljusid asju, mis moslemitele omased ...

Siiski ütlesin oma šahada oktoobri lõpus Stockholmi mošees. Palvetama hakkasin novembri alguses. Olen leidnud veel uusi tutvusi moslemite hulgas ja mul on selle üle väga hea meel.

Pikk tee on käia, aga nüüd ma tean, millist teed mööda minna, et saada paremaks moslemiks ja Jumalat armastusega teenida. Alhamdulillah!