Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Mariti lugu  
- Mariti lugu

Millest alustada lugu sellest, kuidas minust sai moslem?

Ma arvan, et päris algus on kusagil lapsepõlves. Unenäod kõrbest, pikad kleidid ja veel rida pisikesi seiku. Aastaid hiljem, kui paljud teised unistasid reisist Austraaliasse või Jaapanisse, siis minu soov oli käia vaid Egiptuses või Indias. Indiasse ei ole ma siiani jõudnud, aga Egiptusesse pidin minema, sest sain kingituseks puhkusereisi soojale maale. Ja nii ma läksingi oma unistuste maale …

Kuum kõrbetuul, mis öösel lennukist väljudes näkku puhus, oli ehmatamapanev. Sellist kuumust ei olnud ma kunagi tundnud. Järgmine elamus oli lennujaama ees ootavate taksojuhtide hõiked ja kauplemine ning lõpuks hotellis saadud ehmatus – tuba koristamata ja väga nigel … Pisarad tulid silma - kuhu ma sattunud olen ja rohkem ma siia iial ei tule! Järgmised viis päeva aga uitasin linnas ringi, sest ära minna ju ei saanud. Tuttav, kes aastaid Egiptuses puhanud, jagas näpunäiteid, kuidas käituda erinevates olukordades, aga ma toimetasin millegi ajel ise just nii, nagu vaja. Mitmetes olukordades oli mul déjà vu-tunne!

Inimesi ja nende tegemisi jälgides tekkis palju küsimusi. Kahjuks ei saanud ma aga esimesel hetkel kelleltki midagi küsida, sest inglise keelt ma ei rääkinud.

Iga kohal oldud päevaga hakkas mulle aga järjest rohkem seal meeldima ja kodus tagasi olles uurisin selle maa ja inimeste kohta Internetist kõike, mida vähegi leidsin. Internetiotsingute käigus avastasin juhuslikult ka lehekülje www.islam.pri.ee, millest oli minu jaoks väga suur abi.

Ja nii juhtuski, et poole aasta pärast, kui läksin uuesti oma unistuste maale, ei pannud mind enam paljud asjad küsivalt vaatama ega kulme kergitama, vaid ma teadsin asjade toimumise tagamaid.

Mõne kuu möödudes kibelesin jälle sinna, sest seal olla oli lihtsalt nii mõnus.

Kord-korralt muutus minu riietus, minu poolde säärde seelikutest said maani kleidid ja minu õlarättidest pearätid. Tuttavatega, kes olid tekkinud esimese reisi ajal, üritasin oma algelises inglise keeles rääkida. Nende näod väljendasid iga korraga järjest rohkem imestust ja nüüd pärisid nemad, nagu neil kombeks, et miks ma nii teen.

Tallinnas olles käisin Turathi kultuurikeskuses koraanitunnis, et mõista, mis sellesse iidsesse raamatusse on kirja pandud. Egiptuses seletas aga sealne tuttav, miks see või teine asi on hea ja miks nii või naa ei ole kombeks teha.

Igal juhul selle aasta alguses olin ma jõudnud arusaamisele, et minus on peidus olnudüks moslem, kes seda lihtsalt ise ei teadnud. Aitäh Kätlinile, kes selle välja ütles!

Ja jälle viis teekond mind Egiptusesse. Seekord küsis üks kohalik tuttav, kui nägi mind hidžaabiga, kas ma usun siis Jumalat ja palvetan. Teadsin teda kui moslemit, kes ei palveta ja mina pidin küsima vastu, miks tema seda minult küsib, kui ise niikuinii ei palveta? Tuttava suu läks lukku, aga järgmisel päeval rääkisid ta töökaaslased, et üle mitme aasta oli see mees taas palvetama hakanud!

Sellega muutused minu elus ei piirdunud ... sest üks mees oli jõudnud arusaamisele, et ta soovib minuga koos elus edasi minna. Ta sai minu arvamust küsida alles nüüd, kui tulin kaetult!

Reisilt tagasi olles ootas ees veel üks suur samm – öelda koos mitmete teistega šahada. Olin õnnelik ja imeliselt vaba! Veidi kuiv kurk käis ka asja juurde ning siis kallistasime teiste õdedega ning soovisime üksteisele õnne.

Taas ootas mind ees reis sellele imelisele maale ning seekord oli sihtpunktiks Kairo. Seal tuli läbida pikk paberimajanduse kadalipp, et lõpuks jõuda selle ühe ja ainsa paberini, mis kinnitab kahe inimese ühist soovi. Kogu asjaajamine võttis aega poolteist kuud!

Sel ajal ei taibanud ma veel, miks seal veedetud aeg mulle nii kasulik oli. Kuid tagasi Eestimaale jõudes, oli minu esimese ramadaanini vaevalt viis päeva ja just siis mõistsin, kui hea oli olnud see poolteist kuud Kairo kuumuses! Süüa eriti ei tahtnud, ainult vett juua – see aeg oligi nagu sissejuhatus ramadaani!

Kõigi sündmuste lõpuks jõudis ka abikaasa Eestisse enne ramadaani lõppu! Küll on hea, kui ei ole üksinda, eriti veel sellisel ajal nagu ramadaan.