Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Timo lugu  
- Timo lugu

Sündisin kristlikku perre, kus religiooni küll ei järgitud, kuid alhamdulillah, vanematel oli kõik olemas ning nad õpetasid ja vahel ka suunasid, kui selle kohta küsisin. Samas, meie kodus ei räägitud eriti Jumalast, kuulsin vaid üksikuid fraase. Sõime sealiha nagu kõik, kuigi hiljem hakkasime kõik tervislikel põhjustel rohkem kana tarbima.

Algkoolis räägiti meile Jumalast, kuid sellest ajast jäi mu vaimusilma pilt Temast kui kellestki pika habemega mehest. Samas ei tähendanud see minu jaoks eriti suurt midagi.

Juba 12-13-aastaselt hakkasin kurameerima ühe tüdrukuga, kellega jäime kokku tervelt seitsmeks aastaks. Umbes 13-aastaselt küsisin ka oma tüdrukult, et kas ta usub Jumalasse. Arutasime seda teemat omavahel, kuid mitte kunagi seltskonnas, sest kohe naerdi ju välja.

Põhikoolis tegin ka esmakordselt tutvust härra Darwiniga. Alguses tundus kõik okei, sest seda pidi ju õppima ja ju see siis nii on, hiljem aga tekkisid minu jaoks sellesse teooriasse suured lüngad, mida eii õnnestunudki täita. Seega ei uskunud ma enam sellesse.

Juba põhikooliajal alustasin oma äriga, nooruse tõttu ei teinud ma seda küll ametlikult, kuid kuidagi oli ju ometi vaja omale raha teenida. Ei tahtnud kõigega vanemaid ka koormata. Samas, praegu mõistan, kui kahepalgeline oli see minu taotlus – ühelt poolt mitte olla vanematele koormaks, kuid samas tuli vahel ette ka seda, et võtsin nendelt midagi ilma küsimata. Asja teeb veel huvitavamaks see, et tegelikult mulle ju iga kord anti, kui küsisin, milleks siis niisama võtta? Miks neile nõnda nuga selga lüüa? Kahetsen seda väga! Normaalsed inimesed ikka aitavad oma vanemaid ...

Gümnaasiumi ajal hakkasin rohkem uurima ja asjades loogikat otsima. Samas võttis maine siiski oma – käisin oma tüdrukuga minu ärist teenitud raha eest reisimas. Tema oli kogu aeg mul number üks, kõik muu alles teisel kohal.

Peale gümnaasiumi lõppu läks alles elu huvitavaks. Kolisime koos pealinna ja otsustasime mõlemad kooli minna. Mina võtsin loomulikult enda peale majandusliku poole. Raha tuli, sellega polnud probleeme, kuid need tekkisid hoopis huvitaval tasandil: mind nimelt ei huvitanud üldse klubides käimine ja alkoholi kaanimine. Muidugi sai seda proovitud, kuid seda noortele nii tavalist süstemaatilist kulistamist ei ole ma kunagi mõttekaks pidanud. Loodan, et nüüdsest jään sellest, nagu ka kõigist muudest pahedest, hoopis kõrvale, inšaAllah.

Minu jaoks muutus suureks probleemiks küsimus – kõik on küll hea, aga kuhu edasi? Mis nüüd? Olin kui pea kaotanud, otsisin pidevalt uusi väljakutseid. Hakkasin vaikselt inimesi petma, kuid veel ei midagi seadusevastast ...

Kool hakkas tagaplaanile jääma. Ma ei jõudnud sinna enam eriti ja võtsin õppepuhkuse, et ei peaks kaitseväkke astuma. Vahepeal oli elu minu jaoks lausa nii täielikult mõtte kaotanud, et tahtsin sooritada enesetappu. Kõik oli kuidagi nii igav ja mõttetu. Kuhugi oli ju ometi vaja pürgida, aga kuhu?

Üks minu klientidest tegeles spirituaalsusega. Kuulasin teda hoolega ja hakkasin isegi koos temaga koolitustel käima, erinevaid mõtlemist süvendavaid ja äriraamatuid lugema. See klient tegeles ka võrkturundusega.

2008. aasta lõpul leidsin veel ühe inimese, kes samuti võrkturundusega tegeles, kuid oli tõsiusklik katoliiklane. Ta õpetas mind välja ja minagi hakkasin tema võrkturunduse lüliga tegelema.

2009. aasta jaanuaris läksin ma oma pikaajalisest tüdrukust lahku. Ma olevat liiga "teistsugune“. Nojah, tegelikult leidis ta endale lihtsalt parema.

2009. aasta keskel käisin koos selle katoliiklasest ärimehega Londonis. Külastasime ka kirikuid, kuid mind pani tõsiselt üllatuma see, kuidas ta igas kirikus otsis saatana ehk Lutsiferi märke ja rääkis alati sellest, kuidas kirik on saatanlik. Kui ma temalt selle peale küsisin, miks ta siis üldse kirikus käib, kui teab, et see on saatanast, siis ta vastas, et usub siiski Jumalasse ja see on oma originaalis siiski Jumala koda. Tema lood ja eeskuju ärgitasid mindki Piiblit kätte võtma ja uurima. Ma isegi lugesin veidi, kuid see jäi mul pooleli. Kummaline, et üks selle mõtte maha laitjatest oli mu enda ema.

2010. aastast pöördusin kriminaalse elu juurde. Sai käidud Lõuna-Prantsusmaal. Seal tegin ühe vea ja pidin minema Hollandisse. Nii palju kui mäletan, siis hoolimata oma pahelisest elust, palusin isegi Hollandi trip'i ajal veel Jumalat – nii, nagu olin telekas inimesi palvetamas näinud, et ikka käed kokku ja ... Olin eksinud ja ei teadnud, kuidas õigele teele tagasi pöörduda.

Äri oli edukas. Käisin veel Prantsusmaal, seekord põhjas. 2011. aasta alguses olin ärireisil Pariisis, 11. jaanuaril nabis politsei mind aga Reimsis kinni, alhamdulillah. Istusin 48 tundi kartseris kinni, seejärel viidi mind 13.01 kohtu ette, kust edasi otsustati vangi saata. Mind saadeti Laoni vanglasse, mida ma ise kutsun hellitavalt internaatkooliks.

Ma olin oma käitumisest ka ise tõsiselt üllatunud – olin kogu tee kummaliselt rahul, isegi naersin, ei muretsenud kordagi. Nagu peaksingi sinna minema!

13. jaanuari õhtul kella üheksa paiku jõudsin viimaks oma kambrisse, mida jagasin ühe mõrvakatses süüdistatava prantslasega. Elasime mõlemad oma elu. Suhtlesime inglise keeles. Mina asusin kohe oma mõtteid paberile panema ja internaatkooli kohta täpsemalt uurima. Selgus, et elu ei olegi seal nii hull – põhimõtteliselt sama, mis väljaspool, aga võimalusi on veidi vähem ja meil on kelnerid, uksehoidjad jne. :)

Viis päeva hiljem suunati mind teise tuppa, asutuse põhjatiivas. Algselt ütles direktor, et mind pannakse ühe inglise keelt valdava mustanahalisega ühte tuppa, kuid juhtus teisiti. Minu uus tuba oli suur, jagasin seda ühe tšetšeeni ja ühe araablasega. Sel päeval – 18.01.2011 – algas minu elu uuesti!

Hakkasime tutvust võlmima. Mehed küsisid, kas olen moslem, ma vastasin, et ei. Nad uurisid, et kas olen siis juut, vastasin, et ei. Nad küsisid, kas olen kristlane ja ma vastasin jällegi, et ei. Seejärel uurisid nad, et mida ma üldse moslemitest tean. Ütlesin, et olen ainult televisiooni vahendusel näinud, et nad on terroristid ja rohkem ei teagi midagi. Seepeale hakkasid nad omavahel midagi prantsuse keeles arutama. Mina sain rääkida tšetšeeniga veidi vene keelt ja araablasega inglise keelt.

Kõigepealt šokeerisid nad mind sellega, et teatasid, et siia tuppa siga ei tule. Kui ma imestades küsisin, et miks, vastasid nemad, et oled see, mida sööd ... ja siga sööb igasugust jama ... ja see on nende usus keelatud.

Hakkasin selle vastu rohkem huvi tundma. Küsisin neilt, et mida see islam endast õige kujutab ja nad vastasid mu küsimustele. Ma ei suutnud kuidagi ära imestada. Mõtlesin: „Wow, see on ju MINU ELU! Minu mõte! Minu loogika! Jumal on üks! Almus makstakse otse vaestele ...“

Uurisin vaikselt edasi, mida tähendab olla moslem. Mulle seletati islami tugisammaste kohta, kuid viis palvet päevas tundus minu jaoks liiga keeruline. Kuid ma elasin nendega igapäevaselt koos ja nägin, et moslemid on tegelikult terved, puhtad, sõbralikud ja abivalmid inimesed. Hakkasin mõtlema, et mis see viis palvet siis ikka nii väga ei ole. Tšetšeen seletas mulle, et üks palve võtab aega umbes 5 minutit, see pole midagi keerulist. Hiljem hakkasin juba uurima, mida palves öeldakse. Tuli välja, et moslemid palvetavad kõik ühes keeles – araabia keeles – mis mulle väga meeldis. Ka palvetavad nad kõik koos, kindlatel aegadel, mis sõltuvad mitte kellaajast vaid päikesest. Üldse tundus kõik väga loogiline ja (minu jaoks väga oluliselt) hügieeniline. Mõtlesin, et mis siis ikka, hakkan vaikselt õppima ja subhaanAllah, asjad hakkasid justkui iseenesest külge. Uus araablane ja tšetšeen õpetasid mind. Tšetšeen tõi mulle raamatu, millest selgus, et palve kohta on terve ajalugu ja et palve on kahekõne Jumalaga, abipalumine, andeks palumine, tänu avaldamine jne. Jälle tundus see minu jaoks nii lihtne ja loogiline ja mu südamel ei olnud mingit raskust seda omaks võtta. Hakkasin juba vaikselt edasi uurima, mis on lubatud ja mis on keelatud. See oli nii huvitav!

Aeg möödus. Tšetšeen arutas kogu aeg oma kaaslastega islami asju ja minagi uurisin tema käest jalutuskäikudel aina uusi ja uusi asju. Mulle tundus, et see oli just see, mida mul vaja oli, et oma elu jälle rööpasse saada.

Rääkisin tšetšeenile oma soovist hakata moslemiks. Ta oli minu otsusest üllatunud ja ütles, et tema pärast pole vaja seda teha. Mõtlesin hetke endas, et miks ma tahan islamisse astuda. Kas ma tõesti usun või teen seda internaatkooli pärast, siinsete kaaslaste pärast, sest mul on vaja tegevust leida ... kuid see oli minu süda, mis otsustas, et ma olen moslem ja kõik.

Seega 15. aprillil, reedese kogukonnapalve ajal, ütlesin ma meie väikeses vanglamošees oma šahada, alhamdulillah. Sellest ajast olen palvetanud korralikult viis palvet päevas ja enam, paastunud ramadaani ajal - vabatahtlikult. Kõik on minuga olnud väga sõbralikud ja abivalmid.

Täna olen moslem, alhamdulillah. Tahan õppida imaamiks, sest tunnen, et tahan teisi aidata, õigele teele juhtida. Nüüd olen juba mina see, kes meie toas palveid juhib ja teisi õpetab, alhamdulillah. Olen tõesti tänulik, et mulle on toeks www.islam.pri.ee, mis võimaldab mulle mu oma emakeelseid materjale, sest prantsuse keel pole mul kaugeltki mitte piisavalt selge ja alati, kui mõnda huvitavat raamatut loen, olen veidi ärritunud enda peale, et miks ma paremini aru ei saa.

Islam on vaieldamatult see elustiil, mida tahan järgida. See on teinud minust palju parema inimese. Kui varem tahtsin kangesti jäämäe tippu ronida ja see jäämägi sulas lihtsalt kokku, siis nüüd olen kõrge ja kindla kalju tipus, kust avaneb vaade kaugustesse, ilus vaade elule. Alati leidub selliseid, kes tahavad teadlikult või mitteteadlikult teisi õigelt teelt kõrvale juhtida, rääkides igasuguseid imelikke asju ja õpetades islamit valesti, kuid inšaAllah, me peame jääma tugevateks ja otsima õigeid vastuseid islami algallikatest, mitte kellegi teadmisteta inimese interpretatsioonist. Kui keegi tahab meiega meie usu üle vaielda, siis Allah on meile andnud suura number 109. Kasutagem seda! Allahi õpetus hõlmab tervet elu, keelud ja käsud aitavad meil teha õigeid valikuid.

Tahan teisi aidata nii, nagu see mind on aitanud, sest nüüdseks on kõik see negatiivne, mis minu üle kunagi võimust võttis, kadunud, alhamdulillah. Ma kardan vaid Allahit ja mitte inimesi või seda, mida nemad arvavad. Allah on see, kes otsustab meie saatuse ja kes on määranud tee, mida mööda meie elu kulgeb. Minu oma kulges läbi varajase ettevõtluse, hooletult oma tüdruku ja rahaga ringikäimise, petmise, kriminaalse elu, ükskõiksuse, enesetapukatse ja vangla ... kus viimaks leidsin rahu ... leidsin islami. Alhamdulillah selle eest! Islam on nüüd enam kui vaid usk, see on mu uus elu, mu eluviis.

Mul on veel palju õppida, kuid inšaAllah ületan kõik takistused. Internaatkoolist on saanud minu uue elu hea algus, on tugevdanud minu südant ja hinge, mind eluks ette valmistanud. Alhamdulillah, et Allah otsustas anda mulle selle aja mahavõtmise hetke ja inšaAllah laseb Ta mu vabaks, kui olen jälle väljaspool elamiseks valmis. Kuid seni jätkan kalleima vara – teadmiste – kogumist, inšaAllah.