Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kristeli lugu  
- Kristeli lugu

Kui ma nüüd oma 23 eluaastale tagasi vaatan, siis tundub, et kõik, mis minu elus seni juhtunud on, on mind suunanud siia, kus ma praegu olen. Kõik raskused ja läbielamised elus on aidanud mind siia, kus ma praegu olen. Alhamdulillah!

Ja kus ma praegu olen? Olen uhke muslima. Palvetan viis korda päevas. Kuu aega tagasi lõppes minu esimene ramadaan ning ma olen õnnelik ja tundub, et enda hinges olen ma samuti rahu leidnud. Samas on veel palju unfinished asju, mis mind väljastpoolt häirivad. Nimelt ei julge ma hidžaabi kanda, õppelaen vajab tagasi maksmist, tahan leida töö, mis ei lähe minu usuga vastuollu ning tahan vanemate juures n-ö kapist välja tulla. Jah, isa küsis minult paar päeva tagasi, et kas olen moslem, vastasin jah. Kuid see oli ka kogu jutt. Jah, nad teavad, et ma ei söö sealiha ning söön vaid kala ning vahel kana – halaliga ma neid veel koormanud ei ole.

Kuidas minust moslem sai? Pean seda juttu vist juba kaugelt-kaugelt alustama. Täpsemalt siis sellest, kuidas ma Jumala olemasolust teada sain. Minu vanemad on luterlased ja muidugi olin ka mina ristitud luterikirikus. Kõige rohkem pean tänulik olema oma vanaemale, kes tihti Jumalast rääkis ja mulle erinevaid asju õpetas. Kui olin väike, siis oli Jumal mulle muidugi mingi kaugel pilve peal istuv onu, kes meie elu juhib - ei midagi erilist, eksole. Lähedasemad suhted Jumalaga tekkisid mul siis, kui teismeiga peale tuli ehk siis umbes 12-aastaselt. Minu jaoks oli teisemeiga väga raske.

Ma olen väga tänulik oma vanemate eest, alhamdulillah, kuid nende elus on alati olnud esikohal raha ning töötamine, selle tõttu mul vanematega mingeid erilisi mälestusi väiksena ei ole. Rohkem tegeles minuga mu õde, kes on ka praegu minu usaldusisik ja justkui ema eest. Minu jaoks oli väga raske, kui ta läks kaugemale gümnaasiumisse, ehk siis nägin teda ainult nädalavahetustel, kui sedagi. Olin siis umbes kümneaastane. Ja kohe tuligi peale teismeiga ning enam polnud kellegi peale toetuda ja loota ning enam polnud inimest, kellele oma muresid rääkida.

Teismeiga, nagu juba mainisin, oli minu jaoks raske. Oli väga palju negatiivset, mida ei taha siinkohal mainidagi. Vanemate jaoks olin ma vist tõeline nuhtlus, kuid miks ma kõike seda tegin, nad vist ei mõistnud isegi siis, kui neile rääkisin – et neid pole justkui minu jaoks olemas ja nad ei tegele minuga. Nad lubasid siis muidugi ennast muuta ning perega rohkem aega koos veeta ning muidu toredaid asju teha. Kuid jutuks see vaid jäigi, niisiis oli pettumus taaskord veelgi suurem. Tundsin, et elul ei ole mõtet ja mis üldsegi on selle elu mõte ning milleks mind üldsegi siia ilma vaja on. Tundsin, et elu siin ilmas on nii mõttetu – ela, raba, teeni raha ja siis sure ning mädane kirstus ja ongi kõik.

Siis, oma elu ühel kurvemal hetkel, pöördusin Jumala poole. Hakkasin Temast mõtlema rohkem kui lihtsalt onust, kes pilve peal istub. Hakkasin palvetama, et minu elul oleks eesmärk ja otsustasin, et selle elu elan ma lõpuni, just nii palju, kui Jumal mulle andnud on, et saaksin oma eesmärgi täidetud.

Vahepeal oli siis 09/11, mäletan seda hetke väga täpselt. Tulin just koolist, kui isa oli teleka ees suu ammuli ja ütles, et maailmalõpp on lähedal. Siis hakkasin ka mina islami kohta rohkem kuulma, varem ei olnud ma sellele teemale eriti tähelepanu pööranud. Muidugi võrdus moslem terroristiga, see oli igatpidi selge ja kummardavad nad ka kõik ühes suunas ja mingi Allah on nende Jumal ja ... see oli kõik, mida ma teadsin. Paha Jumal on neil, mõtlesin ma siis ...

Elu möödus pidude tähe all ja tundus minu jaoks fun-fun-fun. Põhikooli lõpus tekkisid ka esimesed suhted, mis kestsid nagu ikka noortel, mitte kauem kui reklaamipaus. Samal ajal käisin ikka vahel kirikus, uskusin Jumalasse ja käisin ka leeris, mis oli minu jaoks väga põnev – sel ajal käisin ma lausa iga nädalavahetus kirikus. Aga ega siis usk pidusid seganud – see tundus normaalne. Kusjuures mingis mõttes oligi selline tunne, et patune inimene peabki käima kirikus jne. Meenub ütlus, et ega terve inimene arsti ei vaja à la umbes nii, et milleks patuta inimesele Jumal. Nagu et mida???? Mõtlen ma tagantjärgi nüüd.

Vahetult enne lõpuklassi oli mu elus kuid kestev väga dramaatiline sündmus. Kõik need kuud olid minu jaoks väga rasked ja närvikava sai samuti häiritud, veel praegugi ehmun ma iga asja peale ning hakkan väga kergelt nutma. Mul ei olnud sel ajal kellegi poole pöörduda. Käisin siis ka kirikus Jumalalt tuge palumas, kuid tundsin sel hetkel, et sellest pole mingit abi ja oma hingele ei saanud ma sellest mingit rahulolu. Abi sain ma sel ajal kõige rohkem oma tolleaegselt klassijuhatajalt, kes oli üle 60-aastane härra. Tänu sellele otsustasin noorsootööd õppima minna, ehk saan minagi olla kunagi see inimene, kes saab kedagi aidata, kui neil kedagi ei ole.

Vahepeal oli siis usu suhtes vaikus ja mõningane pettumus. Siis käisin aga reisil, Tuneesias. Seal oli meil muidugi sõbrannadega väga lõbus, kõik vaatasid blondiine suu ammuli ja meie muidugi nautisime kogu seda tähelepanu. See polnud aga ainus, mis me seal avastasime. Väga suur üllatus oli tõsiasi, et alkoholi ei müüdagi iga nurga peal. Muidugi oli seal igasuguseid perverte, aga kui tutvusime endavanuste noorte poistega teisest linnast, jäi minule silma just see, kes meie juuresolekul silmigi ei tõstnud. Tema tõttu saime taas šoki, et mismõttes ei joogi ja ei suitseta ja ei käi klubides, et nagu mismõttes... no sex until marriage??? Hiljem saime ka teada miks – see on islam!

Kui reisilt tagasi jõudsin, olin ma kohe uurimishimu ja indu täis. Asusin kohe internetti uurima ja koos kõige muuga leidsin lehekülje islam.pri.ee, millele ma siiani tänulik olen. Aasta oli siis vist 2007 või 2008? ... Võtsin ka kodulehega ühendust ja mulle saadeti posu raamatuid islami kohta. Uurisin põnevusega suu ammuli ja olin niivõrd vaimustuses. Erilist huvi valmistas mulle see, mida islam rääkis naiste kohta ja kuidas islamis peresuhteid austati. Uurisin-puurisin terve suve ja siis tuli peale ülikool.

Ülikoolis oli muidugi taaskord kõik islamiga seotud peast kadunud ja aeg kulus pigem Hollywoodi ja baaride peale, mis tundus sel ajal eriti põnev. Kuid tegelikult oli midagi alati puudu ja tühi tunne, et ennast hästi tunda ja tühikut täita oligi vaja pidutseda ja juua, siis sai ennast hästi tunda ... korraks. Dieeditasin ning külastasin spordiklubi kaks korda päevas: välimus oli minu jaoks kinnisidee. Tundsin ennast masendununa ning koledana ning üksikuna. Vaheldusid sellised tunded siis suurte pidudega. Vahepeal sirvisin ka ikka neid raamatud islami kohta, kuid vaid vahelduva eduga.

Kui ülikool lõppes, olin ma suhteliselt kindel, et nüüd on alanud tõeline elu ja olin kõigega väga rahul ja õnnelik – vähemalt mulle tundus nii. Minu ela kiirelt, sure noorelt mentaliteet oli nii mu füüsilisele kui ka vaimsele tervisele halvasti mõjunud ja peagi langesin ma taaskord sügavasse masendusse. Tundsin ennast taaskord igas võimalikus mõttes kõige halvemini. Arvamus, et nüüd iseseisvat elu alustades masendus kaob, oli vaid hetkeline. Kui ülikool oli juba pool aastat lõpetatud, sain aru, et nii enam jätkata ei saa ja pöördusin jälle taaskord Jumala poole. Kõigepealt siis muidugi läbi kristluse, sest kristlane ma ju olingi. Külastasin ka luteri kiriku kõrval metodiste, kes mulle oma vahetu suhtluse ja aktiivse kirikueluga muljet avaldasid. Siis otsustasin, et loen terve Piibli algusest lõpuni läbi. Mind oldi korduvalt hoiatatud, et Piiblit ei tohi otsast lõpuni läbi lugeda, sest siis sured ära. Nimelt minu vanaema olevat just selle tõttu surnud, luges Piibli läbi ja siis suri ära. Nagu et what??? Hakkasin Piiblit lugema, palju asju olid minu jaoks tuttavad, kuna olin ka leeris ja pühapäevakoolis käinud, kuid oli ka palju uusi kohti, millest ma vaimustuses olin – tundus niivõrd jumalik tekst ja asjakohane õpetus. Samal ajal oli ka selliseid kohti, mille tõttu oleks tahtnud silma kinni pigistada ja mõtlesin, et mida sellised rõvedused siin Piiblis teevad. Olin suhteliselt segaste tunnetega, ei osanud ma Piiblist enam midagi arvata. Igatahes läbi ma seda lõpuks ei lugenudki.

Samal ajal lugesin ma ka paljusid raamatuid vaimsuse ja positiivse ellusuhtumise kohta. Lugesin raamatutest kuidas inimestel on olnud olemas kõik, mida eales tahta ja nad polnud ikka õnnelikud, kuni leidsid usu, mis muutis nende elu. Otsustasin, et hakkan uurima erinevaid usundeid, et leida see enda jaoks kõige õigem, sest minu enda usk ei olnud mulle enam üldse südamelähedane. Kristluse erinevaid vorme olin ma mingil määral uurinud, islamit ka, niisiis asusin uurima ka teisi usundeid.

Laenutasin raamatukogust raamatuid – pean tõdema, et meie väikese raamatukogu töötaja arvas, et ma olen lolliks läinud, kuid see selleks. Samuti ostsin mõned raamatud, üks neist oli nii hirmus, et panin selle õige varsti käest, nimelt olid kõik usundid ainult negatiivses võtmes läbi selle raamatu toodud. Muidugi oli neis raamatutes siis kõikide halbades tegudes usku süüdistatud, mis ei tundunud mulle üldse mitte normaalne. Süüdistagu indiviide, mitte usku ja mul läksid kõik asjad aina segasemaks. Usundeid oli palju, aga ma teadsin, et Jumal on ikkagi üks. Tahtsin tõsiselt leida endale seda kõige hingelähedasemat. Mõnes mõttes naljakas, kuna otsisin usku, mille põhimõtetega ma kõige rohkem nõustuksin, ehk siis umbes, et valin usu enda tõekspidamiste järgi.

Vahepeal tutvusin ma ka erinevate moslemitega, kes mulle mõningal määral sellest usust rääkisid ning lisaks on ka ühe mu tuttava elukaaslane moslem, kuigi minu silmis mitte õige moslem. Mind hakkas väga häirima tema teguviis, kuidas ta aina teisi kirus, et nii ei tohi ja naa ei tohi, samas ise polnud ta kaugeltki täiuslik. Siiamaani ei meeldi mulle sellised inimesed, kes teiste inimeste silmis näevad pindu ja enda silmis palki ei näe. Samas suurendas see kõik minu uudishimu – teadsin juba mõningate asjade puhul, kuidas üks või teine islamis käib, kuid see pani mind rohkemate teadmiste järele janunema. Mõne aja pärast laenutasin ka Koraani eestikeelse tähenduse tõlke, et seda uurida ja näha, kas siis tõesti räägitakse sealt ainult sellest, kuidas kõiki maha tappa.

Mind tõmbaski islami juures arvatavasti kõigepealt see, kuidas islamis austatakse naisi ja emasid ning perekonda – kuna ise olen tulnud mitte nii kokkuhoidvast perekonnast. Varem uskusin ma nn naiste vabadusse – käia pidudel, juua ennast segi ja sebida iga ettejuhtuva mehega, aga see ei pakkunud pinget ega rahulolu, kui siis ainult hetkeks. Teadsin, et tahan oma hinge jäädavat rahulolu.

Kui mu nõbu mulle aasta alguses ütles, et hakkavad araabia keele tunnid, olin sellest kohe haaratud. Kahjuks läks aga järg käest, kuna mul endal netti sel ajal ei olnud ja kui juba paar tundi oli vahele jäänud siis oli päris raske Skype’i kaudu enam midagi aru saada. Siis jäid need tunnid kuidas jäid, kuid samas teadsin ma juba sel ajal, et olen moslem ja eks ma siis mässisin ennast aina sügavamale ja sügavamale ja nüüd olen ma õnnelik, et enda jaoks islami leidsin.

Ametlikult sai minust moslem 19. juulil 2011. Alguses mõtlesin, et enne šahada ütlemist tahan kõike islami kohta teada, kuid siis tõdesin, et see on võimatu ja parem on õppida moslem olles.

Koos islamiga olen muutunud palju paremaks inimeseks. Olen rahulikum, ei karda enam niivõrd tuleviku pärast – et Issand Jumal, mis saab järgmine aasta ja siis ja siis ja siis ja kuidas ma raha saan ja arveid maksan jne. Nüüd tean, et mis iganes ka ei juhtuks, olen kindlates kätes, kuni mul on mu usk ja ma seda järgin.

Mulle meeldib, et islam ei ole mitte ainult usk vaid eluviis – koos reeglite ja seadustega, sest inimkonnas valitseks ju kaos, kui mingeid ettekirjutisi poleks. Ja tõik, et need on Jumala enda antud reeglid, teeb asja hoopis paremaks, kui mõelda inimeste enda loodud seaduste peale. Kui teed midagi Jumala nimel, siis teedki seda ja see on palju lihtsam. Näiteks sel aasta oli mu esimene ramadaan. Oi kuidas ma seda kartsin ja pelgasin, kuid kui see kätte jõudis, nägin, et see polnud üldse raske, kui seda õigete kavatsustega teha. Alhamdulillah – ma olen õnnelik, et leidsin islami. Alates selle aasta ramadaanist hakkasin ka viis korda päevas palvetama ja kuidas palvetamine hinge rahu toob, see on lihtsalt imeline. Kui alguses juhtus, et ma mingi päev ei palvetanud, siis oli enesetunne kohe kurb ja halb, kuid jah, palve on vajalik ja ma soovitan teil kõigil viis korda päevas palvetada, see muudab teid ja teie usku tugevamaks ning tuletab Jumalat meelde.

Alhamdulillah kõigile uutele ja vanadele moslemitele, et Jumal teid õigel rajal hoiaks ja teile jõudu annaks oma usku tugevana hoida.