Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Siivo lugu  
- Siivo lugu

Kuulsin lapsena oma emalt sõna Jumal, kuid see ei tähendanud ei talle ega mulle mitte midagi.

Minu ema oli lihtsalt teadlik, et on olemas keegi kes meid juhib ja me ei ole päris üksi. Mina ja mu vend saadeti kodukohas asuvasse laste pühapäevakooli. Seda tehes ei olnud emal meid plaanis mitte usuliselt harida, vaid sinna saadeti meid sellepärast, et meie peres valitses vaesus ning pühapäevakoolis jagati riideid ja anti lastele süüa. Sellise arusaama ja maailmavaatega kasvatati mind ka üles. Ma ei teadnudki usust suurt midagi, ainult seda, et seal aidatakse vaeseid.

Juba 16-aastaselt sundis elu mind elama üksinda, kuna kodus olid minu kasuisa ja ema langenud alkoholi lembusesse, mida mina välja ei kannatanud. Järgmine samm minu elus oli 18-aastaselt minna luteri kirikusse, kus mind ristiti ja leeritati. Selles ei tundnud ma enam midagi ei võltsi ega ka omakasupüüdlikku, vaid see oli siiras soov õppida tundma Jumalat, sest lapsepõlves pühapäevakoolis käies oli ka midagi, mis aitas mul teha otsust luterlaseks hakata.

Mõni aeg hiljem hakkasin ma aga mõistma, mis seal küla luteri kirikus tegelikult toimus. Noored käisid luteri kirikus vaid seetõttu, et see on maal üleüldine traditsioon. Pühapäevasel teenistusel olid ainult kuus kuni kaksteist vanaprouat ja nad olid kõik kuidagi kohustuse korras seal. Minu arusaam oli selline, et nad olid vanaks saanud ning neil on oma pattude pärast tekkinud hirm surma ees ja nii käidi seal jumalasõna kuulamas ainult selleks, et ehk Jumal halastab neile nende patud. Samas väljaspool kirikut neid üksikuid kooskäijaid nähes oli selge, et oma igapäevaelus kombivad nad ikka kusagil pimeduses, elades täpselt sedasama vana patust elu edasi, nagu olid elanud kogu oma eluaja.

Mul kadus igasugune huvi kirikus käimise vastu ära. Ma ei saanud sealt sellist toitu oma hingele, mida ma vajasin ja otsinud olin. Peale pühapäevasel teenistusel käimist ja sealt koju tagasi jõudmist tundsin ma, et minu sees oli ikka seesama tühjus, mis oli mind elu jooksul saatnud. Ainus asi, mis mulle rõõmu valmistas, oli see, et ma sain kirikumaksu maksta teadmises, et selle rahaga aidatakse vaeseid ja näljaseid pühapäevakooli lapsi. See oli kogu rõõm minu elu maal üleskasvamisest ja arengust.

Jõudis kätte aeg, kus mul oli vaja maalt lahkuda. Võtsin koti selga ja läksin pealinna tööd otsima. Olin väga ebakindel ja ei olnud oma ettevõtmises sugugi püsiv. Vahetasin paari aasta jooksul päris palju töökohti, kuni leidsin töö, mis oli mu hingele vastuvõetav ja mida tehes olin õnnelik. Ma sattusin tööle haiglasse, hoolitsesin haigete eest, sain endale kindla elamise. Minu ümber tekkisid uued inimesed, sain suhelda ja laiendada oma silmaringi.

Ühel hetkel tekkis minu ellu hea sõber. Ta oli alati särav, ülimalt rõõmsameelne ja head sooviv. Ma ei kuulnud tema suust kunagi kellegi kohta mitte ühtegi halba sõna. Ta üritas olla mõistev inimestega, kes kompisid pimeduses ja olid patust vaevatud ning ütles lihtsalt, et nad on rumalad ja elu annab neile juhtnööre kuidas edasi elada. Kui mina aga julgesin talle kurta oma muresid ja hädasid, oli ta alati valmis mind hea sõnaga toetama ja mõte, mis peamiselt tema suust kõlas mulle oli see, et kõik halb on mööduv.

Tänaseks peaaegu viis aastat tagasi kaotasin selle hea ja toreda sõbra kelle headust, avatust ja siirust ma ei osanud sellel ajal märgata ning ei suutnud mõista tema sõnumit mulle, mida ta oma käitumisega üritas ta näidata. Mu silmad hakkasid avanema alles siis, kui teda enam meie seas ei olnud. Käisin tema põrmu ära saatmas viimsele teekonnale. Seisin matuseteenistuse ajal seal kui vahakuju, ainult mu kõrvad võtsid vastu sõnumit, mida sellel ärasaatmise tseremoonial räägiti. Ta maeti moslemite kommete järgi. Peale temaga hüvasti jätmist jooksin sealt saalist välja, paar maja eemale, vajusin mingi hoone trepile istuli, panin pea oma käte vahele, toetasin lauba vastu põlvi ning puhkesin valjuhäälselt nutma. Ma ei saanud aru, millest see tuli, kas see oli lein sõbra kaotusest või oli see midagi, mis oli imaami jutluses mind väga liigutanud, kuid olin jõudnud murdepunkti.

Peale mõneminutilist nuttu püsti tõustes ja kodu suunas liikudes tundsin ühel hetkel erilist rahu oma südames, mida ma ei olnud oma 26 eluaasta jooksul kunagi tundnud.

Sellest ajast kuni tänase päevani olen mõtisklenud ja uurinud, et mis see siis oli, mis minuga toimus. Ma küsisin endalt palju küsimusi, millele ma ei saanud vastuseid, mis tegid mu rahutuks, kuid samas ma teadsin, et igal asjal on oma aeg.

Nüüd siis, aastaid hiljem, sattusin oma kadunud sõbra hauale küünalt süütama, et meenutada inimest, kelle sarnast ma polnud kohanud ei enne temaga tutvumist ega ka peale tema lahkumist meie seast. Surnuaiast koju naasemisel tajusin ma äkki taas sama erilist äraseletamatut rahu, mida tol matustepäevalgi. Alles siis avanesid mu silmad ja hing. Mõistsin, mida ma olin pimeduses kompides otsinud ja tahtnud ning mida minu kadunud sõber minule oma eeskujuliku kasvatuse ja käitumisega öelda tahtis.

Terve õhtu jooksul nautisin oma erilist rahu tunnet. Peale seda otsustasin minna raamatupoodi, et leida sealt vastavat kirjandust, mis seostuks islami usuga. Leidsin raamatu, mida ma sain vastavalt sel ajal olevatele võimalustele endale osta. See oli „Väike Religiooniraamat, Islam“ mille oli välja andnud Markus Hattstein. Seda raamatut lugedes ja uurides selgus, mida ma olin otsinud ja soovinud leida. Mulle meenus etapp elus, mil olin veetnud aega koos oma moslemist sõbraga. Mulle tuli meelde tema eriline isikupära, mida ma ei olnud leidnud ei enne ega ka peale tema lahkumist. Ma hakkasin aru saama, et temast kiirgas armastust, mida Jumal oli talle õpetanud teiste inimeste vastu tundma. Ma hakkasin mõistma, miks ta teistest erinev oli. Ma sain aru, miks ta ei rääkinud mulle kunagi islamist. Ta aimas, et ma ei oleks mõistnud seda, kuna minu eelnevad kogemused pühapäevakooli ja luteri kirikuga ei olnud täitnud tühja kohta minu hinges. Ta näitas mulle, milline võib olla inimene, kes armastab Jumalat ja kes on õppinud tänu Jumalale lugu pidama oma lähedastest inimestest ning sõpradest. Nii saingi aru, mis oli tema sõnum minule.

Peale raamatu viimase lehekülje lugemist ja suure südamega sõbra meenutamist ei kahelnud ma enam hetkekski, mida ma otsin ja tahan. Istusin arvuti taha ja hakkasin otsima kontakti islamiga. Sain selle väga kiiresti, lähima pooleteise tunni jooksul ... ja kolm päeva hiljem külastasin ma juba mošeed. Teejuht mošeesse oli üks ülitore vend, kes mind esimestel kirjavahetustel suutis veelgi rohkem veenda, et selliseid sõpru ja vendi nagu oli mu kadunud sõber, on just islamis.

Mošeesse sisenedes värises hing mu sees ning mul tekkis Jumala ja vendade ees hirm ja häbitunne. Ma tundsin end patusena ning häbenesin seda, kuigi minu teejuhist vend oli väga julgustav. Peale esimest ja teist korda mošeesse minemist sain ma suhelda paljude vendadega, kes süstisid minusse julgust, mis lubas mul astuda islami kogukonna ette ja öelda oma usutunnistuse.

Tänaseks olen ma juba moslem. Olen küll veel väheke toores ja roheline, kuid tänu oma vendadele saan ma õppida islamit ja õppida armastama Jumalat ning austama oma lähedasi. Elus esimest korda ma tunnen, et olen leidnud oma elus koha ja tee Jumala armastuseni. Ma ei käi mingil oma vanemate käsul isikliku kasu saamise eesmärgil pühapäevakoolis. Käin kohas, kus inimesed ei istu omaette igaüks omas nurgas ja ei põrnitse teineteist altkulmu nagu luteri kirikus, vaid astuvad ligi ja suhtlevad, jagavad tarkusi ning õpetavad sind. Olen õnnelik, et leidsin selle, mida ma otsinud olen. 

Nüüd aga tahan ka jäädavalt lõpetada teema oma kadunud suuremeelsest sõbrast. Ma tahan, et ta saaks rahus puhata. Tema on tänu Jumalale oma misjoni täitnud ja mind islamisse juhatanud. Alhamdulillah!

Lõpetuseks tahan ära mainida teile, kallid õed ja vennad, et kui te märkate mind kusagil norutamas, siis see ei tähenda seda, et ma olen mossis ja ei taha kellegagi suhelda. Olen tagasihoidliku iseloomuga ja väga õnnelik, kui te ise minuga kontakti otsite ja suhtlete. See aitab mul kasvada usus ja õppida ning kindlasti ka parandada oma meelt inšaAllah.