Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Allari lugu  
- Allari lugu

Olen väiksest peale sellele mõelnud, et kuidas kogu universium alguse sai ja kuidas inimene siia tekkis.

See pole küll pidevalt mu mõtteis olnud, aga aeg-ajalt olen selle peale mõelnud. Seega võib öelda, et olin Jumala olemasolu tunnistamises ootaval seisukohal.

Põhikooli ajal õpetati, et inimene on arenenud ahvist ja nagu ikka koolis, sai ka kontrolltööd selle peale tehtud. Tunduks ju igati loogiline, et kõik, mida koolis õpetatakse, peab ka tõsi olema. Seega olin ma sunnitud mõnda aega sellesse uskuma.

Jumala olemasolus veendusin ma aga ise, läbi isikliku kogemuse. Nimelt umbes kaks aastat tagasi, kui olin 16, olnud juba pikka aega sügavas masenduses, otsustasin paluda abi Jumalalt. Seega ma palvetasin Ta poole enne magamaminekut. Järgmisel hommikul avanesid silmad nagu iseensest, päike paistis aknast sisse ja südames oli tõeline eufooria tunne. Tundsin, et Jumal oli mulle tõesti vastanud ja otsustasin mitte toas olla vaid välja minna. Olin Jumalale lõputult tänulik ja kiitsin Teda taevasse vaadates.

Aeg läks aga edasi, asjad paranesid ja nagu ikka, see kuidagi vaibus ja ma ei mõelnud enam eriti Jumalast – eks inimesed ikka tunnevad Loojat vaid hädas. Siiski ei eitanud ma enam Tema olemasolu, aga küsimustele, nagu näiteks mis on elu mõte, ei olnud mul ikka vastuseid. Kuid samas ma teadsin, et Jumal võib inimese elule mõtte anda.

Käisime perega aprillis onu sünnipäeval, kellele ongi just nimelt Jumal elu mõtte andnud. Ema on rääkinud, et poisina tegi ta pättusi ja on selle pärast isegi kuus aastat vanglas pidanud istuma, aga nüüd on ta teine inimene, justkui uuesti sündinud.

Sattusin vestlusesse ühe onu sõbraga. Rääkisime ka Jumalast. Ma ütlesin, et olen selles küsimuses neutraalsel seisukohal. Sain vastuseks, et siis olen ma Jumala poeg, sest Piiblis olevat niimoodi öeldud, et „igaüks kes Mind ei eita, on Jumala poeg“ vms. Seda oli muidugi rõõm kuulda, kuid samas tundus see kuidagi liiga hea, et olla tõsi. Kuna kohal viibis hästi palju pastoreid, tehtigi mulle ettepanek kohe oma pattudest vabaks saada. See tundus mulle aga juba kohati naljakas ja väga segadust tekitav. Ma ei olnud nõus. Mulle tehti ettepanek tulla nelipühi kirikusse noortele mõeldud jumalateenistusele pidama. Sellega nõustusin.

Kui sinna läksin, tundus seal päris huvitav – jutustati Jumala sõnast jne. Kui tuli aeg lõpetada, lauldi ülistuseks. Sõnu sai lugeda ekraanilt, nii et kõik oli lihtne, kuid see, mida lauldi, tekitas minust suurt ebakindlust: „Ei teist nime tea, ei teist nime tea, kui Jeesus ...“ – just nii kõlas laulu refrääni osa.

Bussiga koju sõites oli mul hinges selline ebamugav tunne - midagi nagu üldse ei klapi.

Käisin seal kokku kolm korda lootuses, et midagi muutub, aga ei. Siis ma enam ei läinud ka.

Viimane kord, kui seal käisin, räägiti, et samas kirikus toimib ka Avasta grupp, kus käivad inimesed, kes tahavad Jeesust tundma õppida. Mõtlesin, et miks mitte proovida, kuid omal viisil. Hakkasin vaatama kristlikke televisioonikanaleid, nt Life TV, kus näidati inimesi, kes said tervenesid haigustest, lausudes vaid: „In the name of Jesus, get healed“. Mina olin jälle kahevahel, ei osanud seisukohta võtta. See tundus kummaline, uskumatu.

Avasta grupi põhiolemuseks kujunes see, et anti kätte töölehed koos küsimustega Uuest Testamendist ja siis arutati koos, et mida sellega on öelda tahetud. Hakkasin ka ise paralleelselt uurima, et mis on siis see põhiline uskumus, mida ma mõistma õpin. Inimene on langenud ja patune ning ainus võimalus saada patust puhastatud on parandada meelt ja uskuda Jeesusesse Kristusesse. Minul aga tekkis küsimus, et miks ei võiks see olla usk Jumalasse? Kas siis Jeesus Kristus lõi maailma?

Õnneks tulid vastused minu küsimustele päris kiiresti siis, kui leidsin ingliskeelse netilehekülje islamist. Seal võrreldi islami dogmasid teiste religioonide omadega. Mina uurisin kohe „Islam vs Christianity“ osa. Mis ma enda jaoks head teada sain oli see, et mitte keegi ei vastuta kellegi teise patu eest, vaid iga inimene vastutab ainult iseenda pattude pärast – patt EI OLE PÄRITAV! Varem olin ma õppinud, et Kristus suri meie pattude pärast, iga uus ilmakodanik sünnib patuga ja kes Jeesusesse uskujatest patustab, temale ei ole kohtumõistmist, sest Jeesus on juba tema pattude pärast surnud. Kristluse ja islami erinevuste väljatoomisega aga mõistsin, et just islam on loogiline, see ainuõige usk. Miks peaks keegi olema patune kellegi teise patu pärast või miks vastsündinu peaks üldse patune olema? Või kuidas pääseb patune kohtumõistmisest vaid seetõttu, et ta ütleb, et usub? Iga usk väidab muidugi, et just see on see õige, aga kui inimloogikale on see vastuvõtmatu, siis see ei saa olla tõde ega õiglus.

Samalt leheküljelt leidsin veel lõike Piiblist, kus antakse mõista, et on ainult üks Jumal, mitte kolmainsus. Kui miski on arusaamatu, siis ei saa see olla Jumalalt – „God is not the author of confusion“.

Olles seega veendunud, et olen leidnud tõe, otsustasinigi islamisse astuda, kasutades selleks online chat'i. Seal kirjutati mulle, mida inimene peab uskuma, et olla moslem – Ei ole teist kummardamist väärivat jumalust peale Jumala ja Muhammed on Tema sõnumitooja! Nad saatsid mulle helifaili, mille järgi pidin šahada't kordama, et minust saaks moslem. Peale seda pesin end pealaest jalatallani. Olin islami vastu võtnud ja võtan seda kui ainuõiget tõde. Alhamdulillah.

Online chat'is küsisin, kas islamis on ka pastoreid nagu kristluses. Sain teada, et on õpetlased, imaamid (ehk eestpalvetajad) ja lektorid. Niisiis hakkasingi neti abil otsima online loenguid. Vaatasin näiteks Khalid Yasini loengut „The historical Jesus“ ning sain kinnitust arusaamadele kolmainsuse ja Jeesuse kui Jumala või Jumala pojaks olemise kohta, mis kinnitas veelgi enam, et islam on ainuõige usk maailmas. Olen õnnelik, et leidsin tõe, alhamdulillah. Wašhadu anna lää iläähä illa Allah wašhadu anna Muhammadan rasuul Ullah.