Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Tugisambad »  Paast - SAUM »  "Minu esimene ramadaan" »  - Vaimu võit keha üle  
- Vaimu võit keha üle

Minu esimene ramadaan oli 2001. aastal. Ma paastusin terve kuu ja kui see läbi oli, ütlesin oma ametliku šahaada. Võiks ju arvata, et see on imelik, et paastusin enne moslemiks saamist, aga minu jaoks tundus see toona kõige loogilisemana ja ma ei näinud selles midagi imelikku.

Ma olin terve oma elu otsinud tõde, mis mu hinge rahustaks. Juba alates 3-aastasest olin ma esitanud eksistentsialistlikke küsimusi. Selleks 2001. aasta ramadaaniks olin ma juba kolm aastat islamit uurinud, enne seda väga pikalt paljusid muid religioone. Ma olin jõudnud enda jaoks ainuvõimalikule järeldusele, et mul ei olegi tegelikult vaja moslemiks hakata – ma olen kogu oma elu moslem olnud, ilma seda ise teadmata. Sest islam on just see, mis on nii lihtne ja loogiline ja mis klapib täpselt minu enda loogikaga, juba alates lapsepõlvest. Seega, ma olin alati moslem olnud. Ma ei pea moslemiks hakkama, vaid teistele lihtsalt läbi oma šahaada teada andma, et ma olen moslem.

Minu esimene ramadaanipaast, mille ma läbi tegin enne end ametlikult moslemiks tunnistamist (kuigi oskasin juba isegi palvetada ja palvetasin regulaarselt), oli minu jaoks üks suur puhastumine – puhastumine kõigest eelnevast, kõigest patust, mis mind olid teadmatuses ümbritsenud ja ka minusse tunginud. Mul oli vaja oma hingeaed korda seada, enne kui ma julgen tunnistada, et jah, olen moslem!

Paastumine ei ole minu jaoks kunagi väga keeruline olnud. Ma ei ole hommikusöögi inimene, seega hommikuti minu kõht ei korise. Lõunaks ei olnud mul pikki aastaid lihtsalt aega ja kui mu kõht ka umbes 16.00 paiku hakkas teada andma, et midagi oleks vaja põske pista, siis 2001. aastal oli ramadaan talvel ja Eesti talvel paastumine ei ole absoluutselt mingi julgustükk. Seega, enamik minu ramadaane on olnud pigem vaimse arengu kui füüsilise nälgimise ajad. Isegi eelmisel aastal, kui paast juba augustisse oli jõudnud ja kus ma Eestis veidi päeva pikkust kartsin, oli täiesti imeline! Uskuge või mitte, aga see oli terve minu moslemielu kõige kergem paast füüsilises mõttes!

Mäletan, et leidsin end oma esimese ramadaanipaastu käigus tihti mõttelt, et füüsiline paast ei ole selle kõrval mitte midagi, kui su vaim ja süda näljas peavad olema. Minu jaoks olid terve mu eelneva elu Looja tahtmise ja seaduse otsingud palju suuremaks katsumuseks. Ma armastangi öelda, et mu hing paastus nii kaua – st ei saanud vajalikku vaimutoitu – et nüüd füüsiline paast ei valmista enam mingeid raskusi, sest hing ju hõiskab rõõmust sees, et tema on oma toidupoolise kätte saanud ja saab seda ramadaani ajal reeglina palju enam kui tavaliselt.

Siit ka soovitus kõigile, kes te paastuma asute – olgu tegemist siis esimese, teise või kümnenda korraga – kui teil on raske, siis mõelge selle peale, kui palju raskem oleks olla mitte-moslem ja mitte teada, mida Allah teilt soovib! Te võite ainult rõõmsad olla, et Allah on teid selle teadmisega õnnistanud ja teile ramadaani määranud, et saaksite aja maha võtta ning oma vaimu füüsise üle võidutsema panna. Islam on täiuslik usk, kus elu iga väikseimagi aspekti kohta on seletused olemas. Alhamdulillah!

Kätlin