Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Tugisambad »  Paast - SAUM »  "Minu esimene ramadaan" »  - Imeline kergus  
- Imeline kergus

Mäletan oma esimesest ramadaanist väga vähe. Ei tea, miks. Kahtlustan, et ju mu imaan ei olnud tookord veel nii kaugel, et ma selle kuu tähendusest üldse õieti oleksin aru saanud.

Seda, kuidas esimest korda paastusin, mäletan küll. Kahtlesin enne tõsiselt, kas üldse saan päev otsa söömata-joomata olla. (Mul oli varem nimelt alati tõeliselt paha olla, kui ma ei olnud hommikust söönud. Kui pidin näiteks kunagi vereproovi andma minema ja ei tohtinud enne seda süüa, siis oli bussisõit polikliinikusse minu jaoks tõeline katsumus.) Paastumine üllatas mind aga väga. Ei mingit iiveldustunnet, lihtsalt imeline kergus ja õhtu poole kerge janu (oli suvi). See oli mulle tõendiks, et paast on ikkagi midagi hoopis muud kui tavaline nälgimine.

Ja siis see esimene kuivatatud dattel peale päikese loojangut! Nii väike killuke, aga milline energia sellest tuleb. Lausa tunned, kuidas see kogu su kehast läbi voogab! Muidu, mulle kuivatatud puuviljad ei meeldi, igasugu kuivatatud õunad ja rosinad ajavad mulle judinad peale. Kõige hullemad on veel kuivatatud ploomid, uh! Aga kuivatatud datlid on erandiks, need mulle meeldivad!

Oma teist ramadani mäletan aga hästi. See oli eriline. Elasime toona mošeest 10 minuti kaugusel ja nii oli võimalik, et iga mu päev algas ja lõppes mošees. Sealt läksin otse peale fažrit tööle ja mu päeva lõpetas taraawih-palve.

Ramadaan mubaarak, armsad õed ja vennad!

Anu