Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Tugisambad »  Paast - SAUM »  "Minu esimene ramadaan" »  - Terve kuu jagu õnnistust  
- Terve kuu jagu õnnistust

Oli aasta 2001. Paljudele meenub selle aastanumbriga kohe 11.09 ja Twintowers, mulle aga üks äärmiselt irooniline seik, just selle moslemitele edasise tagakihutamise alguseks saanud eelnevast õhtust.

Olin siis veel värske moslem, elevust täis... Töötasin sel ajal hotellis administraatorina ning just 10nda septembri õhtul vestlesin ühe ameeriklannast külalisega islamist ja selle ilust. Veidi skeptiline külaline muutus minu optimismist ja õhinast ka ise, ning esitas üha rohkem ja rohkem küsimusi. Mul polnud sel õhtu aimugi, et homme on tema arvamus islamist ja moslemitest hoopis midagi muud, võib-olla...

Niisiis, minu esimene ramadaan. Tegelikult ei mäletagi ma sellest palju, kahjuks. Meeles on see, et tuhnisin internetis, mida ramadaani ajal süüakse, millised on kombed ja kuidas vaaritada.

Nagu arvata võib, oli mu esimene ramadaanisupp kõike muud kui sarnane sellega, mis tegelikult peaks! Seega tõi mu abikaasa araablaste lihakarnist šorbat, kuniks mina kokakunsti tudeerisin.

Kohutav peavalu oli esimesel päeval ja hotelli retseptsioonis pidin klientidega veidi kaugemalt suhtlema, et mu „halb" hingeõhk nendeni ei jõuaks. Vältisin kolleegide auravaid kohvitasse ja küsivaid pilke. Mu käekotis peitus pisike paastukatkestuse palake. Üllas oli see moment, kui päike loojus ja tundsin, et olen millegi väga suurega hakkama saanud, subhanallah! Tunne oli, nagu joobnul – tahtis jalad alt viia. Tundsin, nagu tõstetaks mind õhku! MašaAllah!

Iialgi varem pole mulle toidupala maitsenud nii hea, kui peale paastupäeva – piisab vaid paarist datlist ja hapupiimast, et nälg saaks kustutatud ja ei tahakski enamat!

Ja nii ongi, et ainult aasta erilisel kuul – ramadaanikuul – maitseb toit kõige paremini ning mida lähemale jõuab see aeg, seda kiiremini hakkab süda tuksuma. Mitte sellepärast, et iga kord on see paastupäev pikem või lühem, vaid see ühtsuse tunne! Tänavad on päeval inimtühjad, mõni üksik kohalik tädike-onuke tuterdab oma käru järel vedades poe poole. Kohvikud haigutavad inimtühjuses. Ükskõik, milline moslem ka poleks, ramadaan on midagi, mille seadusest üle ei astuta. Terve kuu on moslemitele suureks õnnistuseks, kohalikele aga kannatlikkuse proovikiviks haigutavas inimtühjuses, oodates harjumuspärast suminat linnatänavatel.

Airi