Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Tugisambad »  Paast - SAUM »  "Minu esimene ramadaan" »  - Minu tõelise islami algus  
- Minu tõelise islami algus

Minu esimene ramadaan oli umbes 6 aastat tagasi. Aeg läheb nii ruttu, et enam ei mäletagi, kui kaua olen moslem olnud, sest islami vastuvõtmist pean oma uue elu alguseks.

Nii siis oli umbes 6 aastat tagasi ja ma olin usku vahetanud mai kuus ja esimene ramadaan oli umbes novembris. Ma pean oma esimest ramadaani väga oluliseks, sest just siis algas minu tõsisem suhtumine oma uude ellu. Enne seda polnud ma veel rätti kandnud ja kandsin veel tavalisi nn „vabaaja rõivaid". Olin tööl sukeldumiskeskuses administraatorina ja oli tulemas mu esimene paastukuu. Olin elevil ja lugesin netist selle kohta. Mu töökaaslased rääkisid, et paast ei lähe arvesse, kui ei täideta teisi olulisi nõudmisi, see tähendab, et mu paast on null, kui ma ei palveta ilusti ja käin palja peaga ringi. Paar nädalat enne ramadaani hakkasin ma juba mõtlema, et panen siis esimest korda hidžaabi päha ja hakkan viis korda päevas palvetama. 
Saabus esimene ramadaani päev ja panin hommikul kodus ilusti pikad riided selga ja oma uue hidžaabi pähe. Olin elevil ja natuke närvis, kuna ei teadnud, kuidas mu ülemus sellesse suhtub. Tööle saabudes kõik õnnitlesid mind mu hidžaabi puhul ja olid südamest mu üle rõõmsad, kuni mind nägi mu boss. Taustaks võiks mainida, et kuigi ta oli sünni järgi moslem, jõi ta iga päev õlut ja ei palvetanud ega paastunud. Alguses ta lihtsalt naeris mu üle ja üritas heaga mind iga päev veenda, et hidžaab ei ole tegelikult islamis üldse vajalik ja selle kandmine on täielik totrus. Kui ta nägi, et ma ei muuda oma meelt, hakkas ta juba vihaseks saama ja minuga halvasti käituma, kuni ma pöördusin firma omaniku poole, kes õnneks pidas mu hidžaabi kandmist normaalseks ja keelas mu ülemusel sel teemal rääkimast. 

Paastumine ise oli keeruline ainult alguses ja ma tegin ka palju vigu, sest kahjuks mind ümbritsesid sellised moslemid, kes ise eriti ei praktiseerinud oma usku ja mul jäi üle vaid ise omal käel seda ÕIGET islamit õppida. Näiteks ei teadnud ma, et see paha lõhn, mis paastujal suust tuleb, on Jumalale meelepärane ja kandsin esimesel nädalal tööl hambapastat kaasas ja muidkui määrisin seda natuke hammastele, et lõhn ära läheks.:) Või siis sain ühe reegli selgeks täiesti juhuslikult ühelt ateistist töökaaslaselt, kes oma meelest moslmite üle nalja viskas ja rääkis seda kui anektooti oma sõbrale, et mees tegi wudu, läks mošeesse, tee peal lasi tuult ja siis pidi koju tagasi pesema minema. Ma kuulasin seda pealt ja olin väga üllatunud, sest ma ei teadnudki, et see wudu kehtetuks teeb ja jälle sain targemaks, tänu kõige ebatõenäolisemale „õpetajale". Selliseid vigu tegin ma oma esimesel moslemi aastal palju, kuid alhamdulillah ma õppisin ja sain targemaks. 

Nii ma siis hakkasin paastuma ja palvetama ja hidžaabi kandma – kõike oma esimesel ramadaani päeval ja olen teinud seda sellest ajast saati. Minu jaoks on mu esimene ramadaan mu tõelise islami alguseks.

Jane