Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Olga lugu  
- Olga lugu

Minust sai moslem 3. septembril 2004. aastal Peterburis, kui olin 19-aastane. Olin oma vanematekodust sinna sõitnud peale keskkooli lõppu, et astuda ülikooli. Elasin ühikas, kus tutvusingi inimesega, kes mind islamisse viis. Ta oli minu toanaabri kursakaaslane. Ma teadsin, et ta on moslem, palvetab jne, kuid alguses see minus mingeid erilisi tundeid ei tekitanud.

Kord tuli ta meile külla ja enne tee joomist ütles: „Bismillaahi rrahmaani rrahiim!“ See väljend oli mulle lapsepõlvest tuttav, kuna nii oli alati öelnud minu vanaema, kui minul või mu vennal oli toitu kurku läinud ja me läkastama hakkasime, kuid ma ei olnud kunagi varem huvi tundnud, et mida see tähendada võiks. Kui ma nüüd tema suust seda väljendit kuulsin, küsisin, mida see tähendab ja ta vastas: „Jumala, Armulisima ja Halastavaima nimel.“ Sellest hetkest sai alguse minu huvi islami vastu.

Kõigepealt otsustasin ma mošees ära käia. Aga mida selga panna? Mul ei olnud ei pikka seelikut ega osanud ma ka rätti pähe siduda. Otsustasin abi saamiseks pöörduda etnilistest moslemitest ühikakaaslaste poole. Mõtlesin, et kes siis veel, kui mitte nemad peaksid mulle öelda oskama, mida ja kuidas selga panna. Kuid oma suureks üllatuseks sain ma vaid nende üllatuse osaliseks. Kuna ma neilt mingit abi ei saanud, otsustasin omale riidetükist seeliku õmmelda ja ise rätti pähe siduda proovida.

Jõudis kätte reede. Mu toakaaslase kursavend sai minuga metroo juures kokku ja seletas, kuidas edasi saab. Päris hirmuäratav oli sinna üksinda minna. Läinud mošees üles teisele korrusele, võtsin kingad jalast ja istusin vaikselt vaibale maha. Tundsin end väga kummaliselt, kuid samas koduselt. Toolidel istusid memmekesed. Märkasin veel üht väga ilusas etnilises kostüümis tütarlast ja teist nooremat tüdrukut tema taga, kes istus teksades ja kelle pats ei olnud räti alla peidetud. Mind pani see väga imestama ja ma isegi tundsin, et see on justkui ükskõik millise jumalakoja vastu lugupidamatuse üles näitamine.

Kuulsin adhaan'i ja kõik hakkasid end palveks püsti ajama. Nähes, et olin segaduses, astus mu juurde üks naine ja ütles, et võin teiste liigutusi järgi teha. Peale palvet tuli ta uuesti minu juurde. Ta nimi oli Farida. Temalt sain ma teada, et olemas on madrasa, kus on võimalik islami kohta õppida ja kust ja mina võiksin saada vajalikud teadmised. Peale seda ei ole ma teda enam kunagi näinud. Kõik see toimus suve alguses, algas vaheaeg ja ma sõitsin Sotšisse.

Mul oli kolm kuud, et võtta vastu minu jaoks nii oluline otsus. Kuna ühel hommikul põletasin ma kuuma veega oma jala nii ära, et pidin vaheaja voodis veetma, pidin enamuse sellest ajast nagunii rannast ja kõiksugu muust meelelahutusest eemal veetma.

Kui ma peale vaheaega Peterburi tagasi jõudsin, tahtsin ma kohe uuesti mošeesse minna. Sel korral sain ma tuttavaks päris paljude muslimadega ja üks neist kutsus mind isegi endale külla. Esimest korda kogu selle aja jooksul, mis ma Peterburis veetnud olin, kohtasin inimesi, kes ei olnud ei kahepalgelised ega valelikud. Kõik see, mis ma meedia kaudu ja teistelt inimestele islami kohta teada olin saanud, haihtus kuhugi kaugusesse, kui olin ise nende inimestega suhelda saanud. Avatus, lahkus, abivalmidus, vendlus – see üllatas mind kõige enam ning see oli just see, millest mul puudu oli. Usk tõesti teeb inimesed paremaks!

Viimaks seisin ma valiku ees. Võib-olla, et oleksin seda veel edasi lükanud, kui mu kõrvus ei oleks kumisenud toakaaslase kursavenna sõnad: „Me ei või iial teada, millal me sureme – võib-olla järgmisel minutil, võib-olla aga alles 100 aasta pärast. Kui sa selle otsuse homsesse lükkad, siis homset ei pruugi tulla ja paradiisiväravad jäävad sulle igaveseks suletuks.“ Enne otsustamist pidin veel kõik korralikult läbi kaaluma – viis korda päevas palvetada ma suudan, välimus ei ole ka probleem, isegi vanemad ei tohiks vastu olla, vaid just vastupidi, julgustaksid mind, kuna selles pole ju midagi halba ...

Teel mošeesse mõistsin ma äkki, millise suure hulga vendi ja õdesid ma moslemiks hakates endale saan. Nii ma siis ütlesingi oma šahada mošee hoovis, tunnistajate ees, nii araabia kui ka vene keeles ja minust sai moslem, alhamdulillah. Hakasin mošeekoolis ehk madrasa's käima. Ainus mure oli vanematega, kes kuidagi ei tahtnud mu otsusega leppida. Möödas on ligi seitse aastat, kuid nende suhtumine ei ole eriti muutunud.

Nüüd olen ma abielus, sellesama toakaaslase kursavennaga. Abiellusime me pool aastat peale seda, kui olin hakanud moslemiks. Meil on kaks imearmast poega – Omar ja Khalid. Vot selline vene-moslemipere kukkus meil välja ja oleme selle eest Jumalale väga tänulikud.

Koju Tallinnasse puhkusele sõites ei kohanud ma siin kunagi moslemeid, kuni ühe päevani 2006. aastal, mil ma rasedana Kadrioru pargis jalutamas käisin ja seal üht moslemiperekonda kohtasin. Need olid Iman ja Ildar oma lastega. Nii sai alguse minu tutvus kohalike moslemitega.